Pärlikasvandus. Liza MarklundЧитать онлайн книгу.
ta polnud tõrjumisega harjunud. Vesi loksus vastu silda, möödunud tsükloni järellainetus.
Mõtlesin mehele kliinikus, tema heledatele silmadele, mis meenutasid taevast udusel hommikul. Rootsist – ma ei teadnud, kus see asub, aga lähedal see olla ei saanud. Kas universum oli ta siia juhatanud, või oli elu juhuslike sisutute sündmuste mõttetu jada?
Panin austrid ükshaaval Papa Tane ette, tema töölauale spetsiaalsele alusele. Ta avas koorikut veel pisut oma tangidega, puhastas avause ära, võttis ära osa niitidest, mis austrit karbi alumises küljes kinni hoidsid, vajutas pooled laiali ja tegi ettevaatliku sisselõike näärmesse. Välja tuli vastsündinud pärl, mis sätendas pärastlõunapäikeses. Ma hoidsin siis alati hinge kinni. See oli juveel, aga kummaliselt elus. Papa Tane pani selle kandikule teiste juurde. Kui pärl oli suur ja kaunis, kasutati austrit uuesti. Papa Tane viis näärmesse tagasi mantelkoe tüki ja tuuma, need pidid kokku puutuma, et tuuma ümber hakkaks tekkima pärlmutter ja temast saaks juveel. Parimad austrid võisid anda kolm pärlit, isegi neli. Iga korraga läksid need üha suuremaks ja hinnalisemaks.
Ta sulges karbi ja ma panin ta ette uue austri. Päike hakkas loojuma.
Vaatasin valmis pärlitega kandikut, neid oli kuldseid ja hõbedasi, lillakaid ja rohelisi, mantelkoetükikeste ridu, mis andsid valmis pärlile värvi ja selguse. Aasta, võib-olla pooleteise pärast on aeg taas samadest austritest saaki saada. Õnn, et Ngaru siin oli, tema oskas vääristatud austrid taas köite külge kinnitada ning vennad Brownid viisid need laguuni tagasi. Aga kui me lõpetasime, istus Ngaru kanuusse ja sõudis sõna lausumata Tauhunu poole. Ta oli pärast mu õe surma minu juurde jäänud, sest ta võis võtta mind nii ja sealt, nagu ise tahtis, sageli kõvasti ja tagantpoolt, ja ma olin lasknud tal seda teha, et mulle midagigi alles jääks.
Sel õhtul tuli Tauhunust meditsiiniõde ja valvas patsienti, et Mamma Evelyn saaks magada. Õel olid marlisidemed kaasas.
Ja mina olin pärlikoja pööningul üksi, see tuba oli meil Moanaga kahe peale. Kuulatasin teda pimeduses, aga teda polnud lainetemühas. Panin hoopis searasvaga tattnina põlema ja otsisin välja Moana geograafiaõpiku ja Collinsi maailmaatlase.
Rootsi on Euroopa suuruselt kolmas riik ja asub kaugel põhjas, Skandinaavias, see on kuningriik ja juba keskajast saadik iseseisev. Olin hämmingus, kui nägin selle asukohta kaardil, põhjapolaarjoone lähedal. Lõunapoolkeral on samal laiuskraadil Antarktika. Küllap on seal kohutavalt külm. Kokku on riigis kaheksa miljonit elanikku, mis tähendab, et asustus on hõre (mis seal imestada, kui kliima selline on). Riik polnud osalenud ei Esimeses ega Teises maailmasõjas, ühesõnaga rahumeelne rahvas. Viimased kuus aastakümmet oli valitseva poliitika määranud üks ja seesama poliitiline liikumine, Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (minu kõrvus kõlas see pisut kommunistlikult). Üles oli ehitatud võrdõiguslik heaolusüsteem, kus oli kõikidele ette nähtud tasuta haridus ja tervishoid, töötuskindlustus ja haigusrahad, riiklik laste- ja vanurihoolekanne, mis omakorda tõi kaasa väga kõrged maksud, ükskõik, kas sotsiaaldemokraadid võitsid valimised või ei.
Puhusin tattnina surnuks ja vaatasin aknast välja, hõbedaselt üle laguuni voogavat kuuvalgust.
Kõik maailmamered on omavahel seotud. Kummaline mõelda.
Vanaema Vaine oli kahtlustava loomuga, üleüldiselt võõraste, aga papa’a (valge inimese) suhtes eriti. (Sellel, et maoorikeelne nimetus oli papa’a, polnud midagi pistmist isadega, vaid legendi järgi tähendas see „neli kihti riideid” ja pärines esimestelt misjonäridelt, kes mingil arusaamatul kombel olidki niimoodi riides olnud.) Vanaema Vaine oli sündinud Rakahangal, aga saadeti varakult Rarotongale kui tamariki angai, adopteeritud laps, ühele lasteta tädile kasvatada. Seal kohtas ta aja jooksul Vanaisa Tanet, kes oli Matavera külast (sealt ka perekonnanimi) ning koos otsustasid nad kolida tagasi Manihikile, kui sündis kolmas poeg Tane. Põhjus oli siiani ebaselge, ka kõige lähemas pereringis, aga kuidagi oli see seotud Vanaisa Tanega, kellelt üks valge Austraalia mees pettis välja kanuu või siis väiksema rahasumma. See andis Vanaema Vainele vankumatu teadmise, et maailm on kuri ja valged inimesed täiesti ebausaldusväärsed (võib-olla Mamma Evelyn välja arvatud, aga ainult võib-olla). Kõige vanemad pojad, Tom ja Matini, jäeti kui tamariki angai nüüd juba võrdlemisi eaka tädi juurde.
Vanaema Vaine polnud sugugi rõõmus patsiendi üle, kes kliiniku palatis number üks tasapisi kosus.
„E vaka putaputa,” ütles ta, mis tähendas „auklikku kanuud”.
Ühesõnaga suurt probleemi.
Vanaema oli otsustanud, mis mu nimeks saab, meil oli selline komme. Pean tunnistama, et mul oli pisut raske talle andeks anda. Kiona on mingisugune inetu ööliblikas, kes lendab halvasti ja jääb sageli jämedatesse ämblikuvõrkudesse kinni.
„Jama jutt,” ütles Vanaema Vaine, kui ma kurtsin. „Kiona tähendab sõltumatust ja positsiooni, see on ilus ja tähendusrikas nimi seal, kust mina tulen.”
Ma ei teadnud, missugusele päritolule ta vihjab, Rarotongale või Rakahangale, aga ma kahtlesin, kas nimel ikka on emmal-kummal saarel selline sisu.
Neil päevil käis Vanaema Vaine ringi tusasemalt kui tavaliselt. Talle ei meeldinud, et ma „jätsin laguuni hooletusse” ja hoolitsesin selle asemel kliinikus patsiendi eest.
„E maro ma’ana,” võis ta öelda, mis tähendab „sooja puusarätti”, ühesõnaga inimest, keda võib usaldada. Valged mehed, kes randusid hämaratel asjaoludel kaugetel saartel, selle kirjelduse alla ei mahtunud.
Pidin üle laguuni aerutama ja Tauhunu kliinikust valuvaigisteid juurde tooma, kui need Tukao külas otsa lõppesid. Õde Vioora Atiult, ühelt lõunarühma saarelt, oli minu vastu üsna sõbralik, hoolimata sellest, mis Moanaga juhtunud oli. Nüüd tahtis ta väga kuulda, kuidas patsiendi seisund on. Ta esitas palju küsimusi meditsiiniliste edusammude, mehe tausta kohta, ja miks ta sinna korallrahule sattus. Millegipärast muutis Vioora uudishimu mu häbelikuks.
„Ta ei räägi kuigi palju,” vastasin põiklevalt.
„Aga inglise keelt ta ikka räägib?”
Politseinik Everest oli meest laevahuku kohta küsitlenud, mina istusin vastuvõtutoas ja kuulsin kõike, patsient rääkis head inglise keelt, lausa suurepärast, ja oligi nii, nagu mehed olid esimesel ööl oletanud: Erik Bergman oli seikleja, üksi purjetaja. Ta oli jahi Tahitilt ostnud ja oli parajasti teel lääne poole, kui tsüklon tuli ja ta kursilt kõrvale lükkas. Üritades purje rehvida, sai ta poomiga vastu pead ja kukkus alla kokpitti, jäädes sinna lamama. See, et laev kaks ööpäeva hiljem Manihikil karile sõitis, oli sulaselge ime.
Kiirustasin Tauhunu külast nii ruttu minema kui sain.
Teel sisesadamasse möödusin tühjalt seisvast lossist, see oli tõeliselt lagunenud. Ngaru onu maja juures nägin Ngarut vilksamisi verandal, ta tegi, nagu ei näeks mind (või siis tõesti ei näinud). Ta oli Tukaost lahkunud, täpselt nagu ma arvasingi, kas selleks, et ei peaks pärlisaagiga tegelema, või siis oli ta minust tüdinenud. Mul oli häbi ja ma kiirustasin sadamasse.
Õde Vioorale öeldu vastas igati tõele, patsient polnud tõesti kuigi jutukas. Ta palus aeg-ajalt vett ja siibrit, see oligi praktiliselt kõik. Jätsin ta rahule, istusin enamasti vastuvõtutoas ja lugesin teda valvates.
„Õde!” hõikas ta ühel õhtul, kui Mamma Evelyn oli parajast Vanaema Metua juures (kellel ei läinud paremaks, vanaproual polnud enam palju nädalaid elada jäänud). Panin raamatu käest (see oli Ken Folletti „Taevasambad”, minu absoluutne lemmikromaan) ja läksin palatisse number üks. Mees oli voodis poolistukil, ma olin tal habet ajanud. Põletushaavad näos paranesid ja paistetus laubal oli alanenud.
„Tahaksin üht asja küsida,” ütles ta. „Kus ma täpsemalt olen?”
„Tukaos,” vastasin. „Manihikil. Cooki saared, põhjapoolsed. Kuulume Uus-Meremaa alla, aga oleme iseseisev saareriik.”
Ta pilgutas hämmeldunult silmi.
„Kus?”