Nullpunkt. Thomas EngerЧитать онлайн книгу.
Ning enne, kui Abelvik vastata jõudis: „Ma tahan, et sina ja Wibe asjaga majast seest tööle hakkaksite. Peilige välja Nordstrømi telefon, võtke ühendust pereliikmetega, kaardistage tutvusringkond – kõik need tavapärased toimingud.”
„Ma vaatan, mis ma teha saan,” lubas Abelvik toru teises otsas.
Blix lõpetas kõne ja läks maja ette tagasi.
„Ta soovib kommentaari,” ütles Kovic, nõksates peaga Emma suunas, kes seisis ja midagi märkmikku kirjutas, enne kui tema juurde astus.
„Artikli jaoks, mida ma kirjutan,” ütles Emma otsekui seletuseks.
Blix vaatas teda. Mõtted keerlesid peas, surusid kuklasse. Neid oli raske kinni hoida. Selle asemel üritas ta neid peast saada ja keskenduda sellele, mis toimus siin ja praegu.
„Kuidas te seda kadumisjuhtumit kommenteerite?” küsis Emma.
„Liiga vara on midagi öelda.”
Blix köhatas hääle puhtaks ja jätkas: „Kuid me viime läbi paar sissejuhatavat uurimistoimingut.”
„Millist toimingut?”
„Rutiinset,” vastas ta, et mitte detailidesse laskuda.
„Ühesõnaga alustate menetlust.”
Blix noogutas.
„Mis su nimi oligi?” küsis Emma. „Vabandust, sa ütlesid enne, kuid ma ei pannud tähele.”
Blix viivitas. „Alexander Blix,” ütles ta lõpuks.
Emma kirjutas nime üles. Mitte miski ei vihjanud sellele, et nimi oli naisele tuttav.
„K-ga või x-iga?” küsis naine.
„X-iga,” ütles uurija. „Kahe x-iga. Alexander ja Blix.”
„Võin ma sind tsiteerida, et te olete alustanud uurimist?” küsis ta.
Blixi ja naise pilgud kohtusid, enne kui mees noogutas. „Aga palun,” ütles ta ja otsis välja märkmiku. Ta sirgeldas sinna oma telefoninumbri ja ulatas selle naisele. „Helista … või võta ühendust, kui midagi veel on.”
Naine tänas, pöördus ja lahkus. Blix jäi seisma ja talle järele vaatama. Kui naine kadunud oli, sulges ta hetkeks silmad, keskendudes hingamisele. Ta põsed hõõgusid, selg oli higine.
„Mida me nüüd teeme?” küsis Kovic.
„Ootame, kuni kriminalistid tulevad,” vastas Blix, Kovici poole pöördumata. „Teeme senikaua ümbruskonnale tiiru peale. Küsime, kas keegi on midagi näinud.”
9
Emma oli lõpetamas „Igavest esimest”. Ta oli Sonja Nordstrømi juurest läinud otse oma lemmikkohvikusse nimega Kõigi Sõber Kalle – tilluke, kitsuke koht, mis asus Sofie väljaku ja Frydenlundgata nurgal. Paljud tema avaldatud lood olid kirjutatud teise korruse taganurga laua ääres.
Mis teda lugedes üllatas, oli see, kuidas Nordstrøm peaaegu teadlikult oma mainet hävitas. Süüdistusi lendas nii paremale kui vasakule, nii jämedaid kui solvavaid, ja need ei jää mingil juhul vastuseta. Emma lootis, et Nordstrømil on kõige selle kohta, mida ta avalikkusse paiskas, ka tõendid olemas ja et kirjastus oli juba ette lasknud teksti juriidiliselt hinnata. Vastasel korral antakse see kiiresti kohtusse.
Mitu veebiväljaannet olid kadumisloost kinni haaranud. Mõned olid kopeerinud Emma Alexander Blixi tsitaate, õnneks viitega originaalallikale. Lugu kasvas, peaaegu minutitega. Emma märkas seda ka sotsiaalmeediast. Paljud tundsid muret selle üle, mis võis rahvuskangelase Nordstrømiga juhtunud olla.
Järgmine küsimus oli: mida edasi?
Emma lehitses taas raamatu algust. See oli kirjutatud koostöös spordiajakirjanik Stian Josefsoniga, mehega, kes oli Emmale teadaolevalt paar aastat tagasi Aftenposteniga lõpparve teinud, kui seal toimusid koondamised. Ta otsustas mehele helistada. Ümberkaudsete laudade ääres ei istunud kedagi ja ta torkas kuularid kõrvadesse, otsis numbri ja helistas.
Vastaja hääl oli meeleheitel.
„Ma lülitan telefoni välja,” vastas mees. „Ei, mul pole õrna aimugi, kus ta on, ja mul pole raamatus kirjutatu kohta ühtegi kommentaari. Selge?”
Emma mõistis, et mees hakkas kõnet lõpetama.
„Mulle raamat meeldib,” ütles ta kähku. „Hästi kirjutatud. Ma eeldan, et selle kirjutasid sina ja mitte Nordstrøm ise?”
Hetkeks sigines vaikus.
„Jah. Mina. Ole sa tänatud.”
Emma näppis telefoni ja pani kõne lindistama.
„Seda tööd oli kindlasti põnev teha?” küsis ta.
Emma tegi oma hääle võimalikult magusaks. Staariajakirjandusest oli ta õppinud seda, et meelitamine pani ka kõige reserveerituma end avama. Kuna Josefson kohe ei vastanud, lisas ta:
„Võin ma küsida, kuidas sa selle ülesande said? Kas sinuga võttis ühendust kirjastus või tundsid sa Sonja Nordstrømi varasemast sedavõrd hästi, et sa …”
„Tegelikult oli see minu ettepanek,” ütles mees. „Minu idee.”
„Nii et sa pöördusid kirjastusse ja …”
„Ei, ma avaldasin Sonjale kuude kaupa survet, enne kui ta lõpuks nõustus. Tegelikult oli see …”
Korraga kõlas ta hääl taas meeleheitlikult.
„Mida sa teada tahtsidki?”
„Kõlab peaaegu, nagu sa kahetseks?” küsis Emma.
Ta kuulis, et mees viivitas.
„Natuke,” ütles Josefson. „Peamiselt kogu selle jama pärast. Ma poleks osanud arvata, et …”
Mees sai endal taas sõnasabast kinni.
„… et mis?”
„Ei midagi,” ütles mees lõpuks.
„Oled sa täna Sonjast midagi kuulnud?” küsis Emma, kui möödunud oli veel paar sekundit.
„Ei.”
„Sul pole aimugi, kus ta võiks olla?”
„Ei ole.”
„Millal sa temaga viimati rääkisid?”
„Eile õhtul.”
„Kuidas ta sulle siis tundus?”
„Ei noh, eks ta oli nagu tavaliselt. Kui mitte arvestada …”
Mees peatas end ise.
„Kui mitte arvestada mida?”
„Ei midagi.”
Emma kuulis taustal helisid. Hääli, lärmi. Josefson viibis õues.
„Kas te rääkisite avaldamise eel PR-strateegiast?”
Josefson turtsatas.
„Kas sa arvad, et minul oli sellega mingit pistmist?”
Emma mõistis, et mees kavatseb ise oma küsimusele vastata, nii et ta ei hakanud midagi ütlema. „Ma olin talle vaid vahend, nagu ka kõik teised,” jätkas mees. „Niisamuti kirjastusele. Neil on kama kaks, mida mina arvan.”
Emma kritseldas midagi märkmikku, lootes ja oodates samal ajal, et Josefson jätkab.
Ta ei jätkanud.
„Nii et sa ei tea, kus ta võiks olla?”
„Ei. Ja mul on ka täiesti ükskõik. Mina olen