Salajaki lahing. Юхан ТеоринЧитать онлайн книгу.
Torkeli tagasitulek
Niklis ajab end kraavist püsti. Kostavad ärevad hüüded, Jöran seisab, selg sirge, Ussioosi seljal. Kuningakivi tipus.
Niklis naeris venna üle, kui too ikka sinna ronida proovis. Aga Jöran saigi hakkama. Jöran näitab näpuga ja hüüab midagi, et „Torkel, Torkel on tagasi!“
Samal ajal oiatakse:
„A-ai …“ See on Stein. Ta ei kisa enam. Ta lamab Niklise ees seljakil ja vahib noolt oma reies. Ta on näost lumivalge.
„Onu, sina elad minust kauem …“ sõnab Niklis.
Nool on reide sisenenud küljelt. Raudots läks luust mööda.
Niklis vaatab uuesti Ruunioosi poole, mehe poole, kes hoiab vibu. Aga vibukütt ei seisa enam püsti. Ta on langenud põlvili.
Kas see on Torkel? Vanem vend Torkel, kes läks teele sügisel pärast viljavõttu.
Niklis tuleb oja äärest ära. Eemale hullust Steinist, Ruunioosi seljale. Kivi poole, mis püstitati viikingi auks nimega Orm. Orm Egg on Niklise vanavanavanavanaisa. Seda rääkis vanaisa vendadele siis, kui nad olid väiksed. Vanaisa teadis nimepidi kõiki Eggi suguvõsa inimesi, kes olid orus elanud.
„Oma sugu ja maad peab tundma,“ kõneles vanaisa. „Meie oleme maaomanikud, ja kui me ei suuda tõestada, et Vaevaoru maad on alati meie omad olnud, siis võime neist ilma jääda.“
Vanaisa rääkis, et Orm Egg oli viiking. Riigi viimaseid viikingeid ja võib-olla viimane, kes sõitis merd omaenese pikklaevaga. Viimase reisi järel kadus ta koos laeva ja meeskonnaga. Orm oli siis vana ja seilas piki Norra rannikut, otsides maailma lõppu. Keegi ei näinud teda enam kunagi.
„Võib-olla neelas ta lohemadu,“ arvas vanaisa. „Või sõitis ta maailma servast alla kuristikku.“
Ormi pojad püstitasid tema mälestuseks kivi, mis seisabki nüüd Ruunioosi tipus. Kitsa ja kõrge kivi, Ormi nimi ruunides pika mao seljale kraabitud.
Väiksena oli Niklis seda madu vaadanud:
„Vanaisa, kas see lohemadu neelaski Ormi?“
„Ei, see on Maailmamadu,“ vastas vanaisa. „Tema on see, kes magab iidkalju sees.“
Vaevaoru põllul koos vendadega rassides heidab Niklis tihti pilgu üles Ormi kivi poole. Ta tahab olla viiking, kel on oma mõõk.
Nüüd on ta poolel teel ruunikivi juurde. Ja näeb, et Ormi kivi juures kükitab sõjamees. Palgasõdur, kapuuts nägu varjamas.
„Torkel? Vend, kas sina?“ Kui see on Torkel, siis on ta muutunud. Kõhnemaks jäänud. Ta näeb haige välja.
Mehe õlgu katab tume keep ja pead kapuuts. Mõlemad plekilised ja tolmused. Keebi alt paistab rõngassärk, rinna kohal suured tumedad laigud. Uus on vaid vibu mehe käes. See helgib õhtupäikeses. Hobune mehe selja taga pruuskab väsinult. Loom higistab ja on omadega läbi.
Kapuutsi alt kostab hääl:
„Niklis, sa pole muutunud. Ainult natuke suurem …“
Hääl on nõrk ja kähe, aga tuttav.
„Torkel!“
Aeglaselt lükkab Torkel kapuutsi peast. Venna pügatud pea on pleekinud ja läigib higist.
„Kas sul vett on?“
Niklis raputab pead.
„Aga all orus on endiselt kaev, vennas.“
Torkel vaatab talle otsa.
„Kas seal viitreid on?“
„Viitreid, vennas?“
„Trolliraisku,“ vastab Torkel.
Niklis astub sammu lähemale. Kiiresti raputab ta pead.
„Viitreid ei ole. Ainult inimesed … Sinu pere, mäletad?“
Torkel vahib talle otsa, pikkamisi, silmi pilgutades.
„Deemoneid ei ole …“ sosistab ta.
„Niklis!“ hüüab keegi selja taga.
Mööda oosi ronib üles Samuel. Ta vaatab vibuküti poole.
„Torkel?“
Torkel ei vasta. Ta langetab vibu ja pilgutab tasakesi silmi.
„Deemonid …“ sosistab ta. „Igal pool koletised.“
Ta jääb vait ja vajub põlvedele, nagu hakkaks palvetama. Niklis tõmbab kopsud õhku täis.
„Vennas!“ hüüab ta.
Torkeli selg on puruks rebitud. Tema keep ja särk on üleni verised. Veri on pärit sügavatest haavadest. Rebenditest.
Samuel Niklise selja taga ahmib õhku.
„Kes seda sulle tegi, vennas?“
„Põhja deemonid …“
Torkel kobab oma reisipauna järele. Ta avab selle aeglaselt.
„Ma ratsutasin nende eest ära … Ma varastasin need asjad siin.“
Paunast kukub välja kaks omapärast saua. Umbes kümne tolli pikkused ja oleksid nagu metallist. Hõbedast?
Niklis korjab sauad üles.
Torkel pomiseb enda ette: „Inimsööjad, igal pool meie ümber. Metsas … Igal pool.“
Kõrgel mägede kohal
Ristin ja cari istuvad kindluse tornis. Liikumatult, näljaselt.
Ristin veeretab oma nelja Heli kuuli. Need on küpsete murakate suurused, aga kõvad ja rasked.
„Kas sa omadele oled juba rääkinud?“ küsib Cari, kes istub Ristini selja taga.
Ristin raputab pead. Ta teab, mida Cari silmas peab: Heli kuulid kuulavad pealt. Need kinkis jumalanna Hel. Ta andis kuulid viitritele koos nelja päikesesauaga, mida prints Dhor alati kaasas kannab, et kevadet äratada. Kuule on ikka edasi pärandatud. Ristin päris need, kui tema ema neli talve tagasi enam talveunest ei ärganud.
Ristin rullib kuule oma kõhnade kätte vahel ja laulab tasa. Ta kuuleb, kuidas teised maaraviitrid ümberringi üles ärkavad.
Kambrisse imbub ere valgus. Kajte ja teised maarad avavad torni tihedaid aknaluuke. Koos valgusega tulevad mägedest lõhnad. Vee ja taimede lõhnad. Siis kostab Kajte kutselaul. Tulgu kõik kevadet tervitama.
Cari ja Ristin ajavad end samuti püsti. Nad ronivad aeglaselt trepist üles suurtorni tippu kambri kohal. Välja kevadtuule kätte. Ja päikese heleda palge ette.
Org kindluse all on sulanud. Lumest on järel vaid riismed. Kolmkümmend maaraviitrit hingavad sügavalt sisse ja laulavad kevade auks. Päikese auks, kes nad üles äratas.
Siis pöörduvad maarad põhja poole, kuristiku poole, mida hüütakse Jarmalandiks. Nad hakkavad kisendama. Kiledat võitluslaulu, mis tervitab allilma jumalannat Heli. Teda, kes tõuseb öösel sügavikust, nägu surnuvalge.
Alt paistab Jarmalandi piir nagu hiiglaslik serv. Jääst edasi vaid pilved.
Jarmaland. Kaljude ja pimeduse maailm. Kus elavad jäledad väikesed pukid ja eluohtlikud öökaarnad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив