Kurtide linna ööbik. Ruth RendellЧитать онлайн книгу.

      Originaal:

      Ruth Rendell

      No Man’s Nightingale

      Anchor Canada

      Kaas: Anu Ristmets

      Toimetanud Piibe Kohava

      Copyright©2013 by Kingsmarkham Enterprises Ltd

      © Tõlge eesti keelde. Inna Feldbach ja OÜ Eesti Raamat, 2015

      ISBN 978-9949-525-99-7

      ISBN 978-9949-091-52-2 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      1. peatükk

      Maxine oli uhke, et tal oli kolm töökohta. Tänapäeval oli järjest rohkem neid, kel polnud ühtegi. Ta ei tundnud neile kaasa, vaid õnnitles end sisimas omaenda tarmukuse puhul. Kaks hommikut nädalas koristas ta pr Wexfordi pool, kaks hommikut pr Crockeri pool ja pärastlõunati veel kahe Kingsmarkhami proua pool. Ta tegi aiatööd, pesi hr Wexfordi ja dr Crockeri autot ning hoidis igal õhtul lapsehoidjat vajavate noorte inimeste lapsi. Naiste soovil ta koristas ja tegi aiatööd ning meestele pesi autosid, sest ta polnud kunagi pooldanud feminismi ega sugupoolte võrdsust. Oli tuntud tõsiasi, et mehed ei märka, kas maja on puhas või räpane, ja normaalsed naised ei huvitu autodest ega muruniitmisest. Maxine võttis lapsehoidmise eest maksimumtasu, välja arvatud siis, kui tegemist oli ta oma poja ja tolle elukaaslase lapsega. Oma lapselast hoidis ta tasuta. Teiste kohta arvas aga, et kui neil on lapsed, tuleb selle eest ka maksta. Tal endal oli neli last ja neid asju ta teadis.

      Ta oli tubli töötaja, usaldusväärne, täpne ja mõistuse piires aus, ning ainus tingimus, mille ta seadis, oli töötasu maksmine sularahas. Wexford, kes oli lõppeks alles hiljuti olnud politseiametnik, torises selle üle, kuid andis viimaks järele, nagu tegi ka tänava lõpus elav maksuametnik. Tegelikult oleks tosinkond majapidamist maksnud ükskõik mis hinda, et neid teenindaks Maxine. Tal oli vaid üks puudus. Ta rääkis. Ta ei rääkinud mitte ainult tööpausi ajal teed juues või lahkumisel töövahendeid ära pannes, vaid ka kogu töötamise aja ja ükskõik kellega, kes juhtus olema kohal. Töö sai tehtud ja väga tõhusalt, kuid tema tüütu sõnadevool ei katkenud kunagi.

      Tol päeval alustas ta juttu sellest, kuidas ta poeg Jason, kes töötas Kingsmarkhami Questo supermarketi juhatajana, ajas asjad joonde mehega, kes oli esitanud kaebuse ühe kassapidaja peale. Naine oli klienti vist nimetanud eakaks. Ent tubli Jason leidis lahenduse, rahustas meest ja lasi ühel oma töötajal ta autoga koju viia. „Jason oli kunagi tegelikult paras pätt,” lasi Maxine aina edasi, ja mitte esimest korda selsamal teemal. „Mitte et ta oleks mõnes kurikaelte kambas olnud, seda ma ei ütle, ta ei saanud kunagi ka trahvi antisotsiaalse käitumise pärast, kuid pikad näpud olid tal nagu veres kohe, oli ka öö läbi pummeldamist ja enda tsüklisse joomist, nagu seda vist nimetatakse. Mis puutub narkotsi ja nendesse, mis nad nüüd olidki, retseptiravimid – et hr Wexford mind ei kuuleks, loodetavasti on ta kusagil kaugemal –, seda kõike tuli ette, aga teate, sestpeale kui nad Nickyga lapse said, on ta täitsa teine inimene. Täiuslik issi, ma ei suuda seda tänini uskuda.” Maxine nühkis niiske lapi ja värske innukusega lauahõbedat, võttis siis kuiva lapi ja siis uuesti niiske lapi. „Tüdruk on juba üle aasta vana, Isabella, mu pojatütar, aga kui ta oli alles imik, ei tõusnud Nicky kunagi ta pärast öösel üles, ta lihtsalt ei pidanud seda tegema. Hoopis Jason võttis lapse voodikesest juba enne esimest pissikorda sülle, käis temaga edasi-tagasi ja kudrutas, nagu ma pole ühtegi meest kuulnud lapsega kudrutamas. Aga teate, ega Nicky ei näidanud kunagi üles tänumeelt. Seda ma pean küll imelikuks, et vastsündinud lapse ema saab rahulikult öö läbi magada, ja ma olen seda talle öelnud.”

      Isegi Maxine pidi aeg-ajalt jutu pooleli jätma ja hinge tõmbama. Dora Wexford haaras sellest võimalusest kinni, ütles, et peab välja minema ja et Maxine’i töötasu on esikulaual ümbrikus. Taasalanud monoloog jälitas teda, kui ta mehe juurde verandale lippas ja ütles, et tuleb tagasi umbes tunni aja pärast.

      Wexford istus bambustoolis sügisese päikese käes, tehes seda, mida nii mõnigi inimene on pensionipõlves kavatsenud teha, kuid vähesed on täide viinud. Ta nimelt luges, „Rooma impeeriumi allakäiku ja langust”. Lugema asudes oli ta arvanud, et tekst osutub tüütuks, kuid sattus sellest hoopis vaimustusse ja nautis nüüd iga sõna. Esimest köidet lõpetades oli tal hea meel, et ees ootab veel viis, ning ta ütles Dorale, et too valis küll vale hetke tema hülgamiseks.

      „Nüüd on sinu kord,” sosistas naine.

      „Ma ei teadnud, et meil on ajagraafik.”

      „Võta siis nüüd teatavaks. Praegu algab sinu valvekord.”

      Kui Dora oli läinud, sööstis kohale tolmuimejat lükkav Maxine ja jätkas lobisemist, üle mehe õla ta raamatusse piiludes.

      „Ah Rooma reisijuht, selge see. Lähete sinna puhkust veetma? Me käisime õega Roomas, kui meil oli kümne Itaalia linna reisipakett. Oo, oli seal vast ilus, aga palav, te ei kujuta ette, kui palav. Ma ütlesin Jasonile, et sinna tuleb teil Nickyga pulmareisile minna, kui te ükskord abielusadamasse jõuate, ainult et tänapäeval pole minu arust küll mingit mõtet abielluda. Mina ei abiellunud ja mul pole sellepärast piinlik.” Ta pani tolmuimeja käima, kuid jätkas rääkimist. „Nicky muidugi tahaks tanu alla saada, et oleks suur valge pitsivahuga pulm, nagu kõik nüüd tahavad, aga see maksab tuhandeid ja ta ise loobib niigi raha tuulde. Õnneks on Jasonil töö, sest paljudel ju pole.” Ta hääl oli tolmuimeja undamise tõttu vaevalt kuuldav, nii et ta pani detsibelle juurde. „Ma ei arva, et Jason läheks pulmareisile või üldse kuhugi ilma Isabellata. Ta elab sedagi raskelt üle, et laps on tal kaheksa tundi silma alt ära, nii et nädalast ei maksa rääkida. Ta lausa jumaldab maad oma lapse taldade all, ainult et taldade all see tal veel pole, pigem ikka roomakil põlvede all.” Ta tegi pausi, et vahetada tolmuimeja otsakut, ja jätkas: „Te olete kindlasti kuulnud õnnetust vikaariprouast, kes tapeti ja kelle surnukeha ma avastasin. See oli kõikides lehtedes ja telekas ka, ma arvan, et teid peaks need asjad huvitama, kuigi te enam sel alal ei tööta. Ma olin veel kahe nädala eest vikaariproual koristajaks, aga meil oli asju, milles me ei suutnud kokku leppida, rääkimata sellest, et ta ei tahtnud maksta sularahas, vaid ütles, et olge lahke, ta maksab arvutis, aga seda ei tahtnud jälle mina. Tal oli alati tagauks lahti, nii et ma sain sisse, et võtta raha, mis ta mulle võlgu oli, kuid tookord ehmusin ma küll kohutavalt. Verd seal küll polnud, sest kägistamise korral seda ju polegi, aga ma olin jubedas šokis. Sellele on õudne isegi mõelda. Aga kui te oma tööd tegite, pidite ju kogu aeg neile asjadele mõtlema. Küll on hea, et te seda enam tegema ei pea …”

      „Ma lähen võtan õige vanni!” karjus Wexford, raamat kaenla all, püsti tõustes üle tolmuimeja müra.

      See raputas Maxine’i monoloogiuimast üles. „Kell on alles pool üksteist.”

      „Väga hea aeg vanni võtta,” ütles Wexford ja läks trepi poole, lugedes samal ajal ajalookäsitluse esimese köite viimaseid ridu, mis kirjeldasid järjekordset mõrva, seekord Julius Caesari oma … suurema osa aastast oli päikeseketas kahvatu ega säranud. Seda hämarat aega, mis polnud muidugi võrreldav Kristuse kannatamise pilkase pimedusega, olid juba kirjeldanud tolle mälestusväärse perioodi peaaegu kõik luuletajaid ja ajaloolased …

      Wexfordi mobiiltelefon helises. Helistaja oli superintendent Burden, kes oli Wexfordi telefonimälus kirjas kui Mike.

      „Ma lähen praegu St. Peter’si kiriklat vaatama. Lynn tuleb ka ja ma arvasin, et ehk tahad ka kampa lüüa.”

      Wexford oli sel päeval juba duši all käinud. Keskhommikune vann polnud vajalik ja ta haaras kutsest kinni, et pääseda Maxine’ist. „Suurima heameelega.” Ta ei tahtnud kuuldavalt õhinal olla, kuid see ei läinud tal korda.

      Burden oli üllatunud: „Ära küta end üles. Seal pole midagi erilist.”

      „Minule on.”

      Ta pani vannitoa ukse kinni. Tõenäoliselt poleks Maxine seda niikuinii avanud, vaid oletanud, et ta liguneb seekord lihtsalt pikemalt vannis. Tolmuimeja undas edasi, Wexford pääses välisuksest välja ja