Kurtide linna ööbik. Ruth RendellЧитать онлайн книгу.
sõidule, mis oli ka teretulnud ettekääne põgeneda Maxine’i küüsist, võeti ta tema enda arust kaasa sellepärast, et ehkki nad olid Burdeniga varem olnud alluvussuhtes, olid nad aastate pikku saanud sõpradeks. Burden teadis, ja teadis paremini kui keegi teine, et Wexford soovis olla kaasatud vikaar Sarah Hussaini salapärase mõrva lahendamisse.
Kõik, mida Wexford vikaari surmast teadis, peale selle, mida Maxine talle hommikul oli maininud, oli eilne Guardiani artikkel ja üleeilne lõik kohalikus uudistekanalils. Ning see, mida ta oli näinud kiriklast möödudes. Ta oleks võinud rohkem internetis surfata, kuid mahlakad pealkirjad olid ta sellest eemale peletanud. Sarah Hussain polnud muidugi ainus ordineeritud naispreester anglikaani kirkus, kuid ta võis olla ainus, kes oli Ühendkuningriigis sündinud valge iirlanna ja India immigrandi tütar. See kõik oli olnud lehes koos naisvikaari napilt sõnastatud elukäiguga, mille hulgas oli ka tema ristiusku pöördumise fakt. Juures oli foto luidrast kullininaga, ülikoolimütsi ja talaariga naisest, kel oli oliivikarva jume, sügaval koobastes asetsevad mustad silmad ning kelle mütsi alt paistis pisut läikivaid süsimusti juukseid. Surres oli ta neljakümne üheksa aastane, ja ta oli üksikema.
Naise päritolu, tema meeldejääv, ent mitte eriti meeldiv välimus, vanus ja üksikemastaatus ning eelkõige ristiusku pöördumine tekitasid Wexfordis tunde, et lihtne ta elu ei olnud. Ta tahtis sellest tõesti rohkem teada ja nii pidi see ilmselt ka minema. Praegu polnud ta aga selleski kindel, kus mõrv oli aset leidnud; ta teadis vaid, et vikaari elukohas. Ta polnud selles majas kunagi käinud, ehkki Dora oli. Ta pidi kohtuma Mike’i ja uurija Lynn Fancourtiga St. Peter’si kiriku külgukse juures, kus oli käärkamber.
Vikaari elukoht oli pisut eemal ja tal polnud sinna jõudmiseks tegelikult vaja kiriku juurde minna. Queen Streeti värava poole minnes möödus ta noorest mehest, kes sõidutas kärus last. See polnud tänapäeval enam ebatavaline vaatepilt, aga ta tundis mehes ära Maxine’i poja Jasoni. Kuna ta oli töökas nagu ta ema, ehkki mitte nii lobisemishimuline, pidi tal nähtavasti olema supermarketi juhatamisest vaba päev. Tahtes pilku heita lapsele, kelle isa jumaldas maad tema roomavate põlvede all, kiikas Wexford käru katte alla ja nägi armsat roosapõsist, heleda peaga lapsukest, kes magas, pikad ripsmed ääristamas suletud lauge. Jasoni põrnitsust märgates tõmbus Wexford kähku tagasi. Muidugi oli noor isa umbusklik iga meesterahva suhtes, kes ta tütrekesele pilku heitis. Ja õige ka, mõtles Wexford, olles ise kahe juba kuldses keskeas tütre isa.
Ta jõudis kohale veidi varem, nagu oligi kavatsenud. Tema olukorras oli parem ise oodata kui ennast oodata lasta. Aga Burden jäi haruharva hiljaks ja nii ilmusid nad peatänavalt kohale peaaegu samal ajal. Kõigi kolleegiga töötatud aastate jooksul oli Wexford alati imetlenud ta riietumisstiili. Kus ta küll oli õppinud nii maitsekalt riietuma? Nii palju kui Wexford teadis, ei käinud Mike poodides rohkem kui ükski teine ta tuttav. See ei saanud olla ta naiste mõju, kellest kumbki, ei juba ammu surnud Jean ega praegune abikaasa Jenny, ei huvitunud eriti riietest, eelistades vaid „rahuldavalt korralikku ja moejoonele vastavat” riietumist, nagu kirjutas kord Jane Austen. Kuid sealt tuli Burden täna: paksud pöetud terashallid juuksed, beež (kahtlemata kašmiirvillane) kuub valge särgi peal, mille kaeluses oli beeži- ja helesinisekirju lips; kenasti viigitud denimisinised püksid, mis polnud kohe kindlasti – aga kuidas seda vahet küll tehti? – teksased.
„Tore sind näha,” ütles Burden, kuigi oli vaid kolme päeva eest teda näinud ja söönud temaga lõunat.
Lynn, keda Wexford polnud üle aasta näinud, ütles väga aupaklikult: „Tere hommikust, härra.”
Nad jalutasid mööda hauakivide ja roosipõõsastega ääristatud rada ja suundusid Vicarage Lane’i poole. Oli oktoober ja lehed alles hakkasid langema. Rohu sees oli kastanite all rohelisi okkalisi kastanimune.
„Mul pole aimu, kui palju sa selle õnnetu naise mõrvast tead, Reg,” ütles Burden.
„Ainult seda, mis oli lehes ja telekas.”
„Kirikus sa vist ei käi?”
„Mu naine on kirikuskäija, aga minu koha pealt on sul õigus ja see on sulle ammu teada. Mu naine tundis Sarah Hussaini, aga ainult kiriku kaudu, mitte rohkem. Kus ta õieti tapeti?”
„Oma kodus. Elutoas. Räägi talle, Lynn. Sa olid ju üks kahest politseinikust, kes surnukeha esimesena nägid.”
2. peatükk
Lynn rääkis sama aupaklikult nagu ennegi. „Te nähtavasti teate, et surnukeha leidis naine nimega Maxine Sams. Ta oli olnud õpetaja Hussaini koristaja ja tuli saamata jäänud töötasu järele. Tema ei ole kahtlusalune.”
„Ma tunnen teda, Lynn. Ta koristab ka meil.”
„Ta ütles, et helistas tagauksekella, ja kui proua Hussain ei tulnud avama, läks tuppa sisse. Nähtavasti oli ta ka varem nii toiminud. Kui vikaar oli ülakorrusel, ei pruukinud ta kella kuulda. Päevasel ajal polnud tagauks tavaliselt lukus. Maxine hüüdis vikaari eesnime pidi, nagu teeb enamik inimesi …”
„Nii oleks teil kohane ka mind hüüda. Nüüd teevad ju kõik nii.”
„Jah, aga mina seda ei suuda. See poleks korrektne.”
„Võiksite proovida,” ütles Wexford. „Mida Maxine edasi tegi?”
„Kui ta ei kuulnud majas mingit liikumist, vaatas ta kabinetti, läks elutuppa ja leidis vaibalt vikaari surnukeha. Proua Hussain oli kägistatud.”
„Just nii,” ütles Burden, võttes jutuotsa kolleegilt üle, „ja nagu proua Sams mitu korda nimetas, põhjustas see tal kohutava šoki. Ta helistas meile – tegelikult hädaabisse, 999 – ja me olime seal viie minutiga kohal. Peab ütlema, et ta tegutses väga õigesti, kui mitte arvestada ta liigset jutukust. Šokk polnud talt kõnevõimet röövinud. See tapmine oli niivõrd tavatu ja kogu juhtum niivõrd ootamatu, et ma läksin Lynni ja Barry Vine’iga sündmuskohale kaasa. Mõne minuti pärast oli ka Mavrikiev seal. Mäletad teda?”
„Kuidas ma saaksin unustada meie hallipäist, tujukat ja hõõguvpõskset patoloogiakuningat? Ta sai oma esimese lapse sünnist teada, kui parajasti ühte laipa sorkis, ja on sestpeale tasakaalukam.”
„Nüüd on tal neli last, aga edasist muutumist pole ma tema juures täheldanud. Ta ei ütle praegu suurt midagi peale selle, et vikaar tapeti kella kahe ja viie vahel pärast lõunat ja et kägistati eestpoolt. Nii et tapja oli ohvriga silmitsi. Maxine Sams helistas meile pool kuus. Võibolla annab patoloog hiljem täpsemat infot, kuid ta kritiseeris politsei nõmedust üsna jämedalt: tema sõnutsi pidavat me patolooge selgeltnägijateks.”
Nad olid jõudnud kirikla juurde, mille viktoriaanlik stiil pärines 19. sajandi kõige koledamast arhitektuuriperioodist ning mille eesaeda ja välisukse ajutist liistudest ja presendist varikatust ümbritses praegu sinivalge piirdelint. Tagauks, mis asus tegelikult maja küljel, oli lahti, ning uurija Copeland seisis kõige kõrgemal selle trepi kolmest astmest.
Tema sõnu „Tere hommikust, härra” kuuldes võttis Wexfordil paar sekundit, enne kui ta taipas, et see hiljuti politseiteenistusse asunud mees ei tervitanud teda, vaid Burdenit. Sellega tuli tal harjuda, ja lähipäevil üha rohkem.
Nad läksid majja, leides end millestki vestibüülitaolisest, millele järgnes koridor. See viktoriaanlik gooti stiilis maja oli üks väheseid kiriklaid ehk pastoraate, mis oli endiselt ametikandja elukoht ja mida polnud jõukatele inimestele nädalalõpumajaks maha müüdud. Esikule järgnev hall oli niivõrd suur, et sinna võinuks mahutada terve tavalise elumaja esimese korruse, ja Wexford mõtles perekonnast, kes võis siin elada saja viiekümne aasta eest: hea õnne korral umbes kaheksasajanaelase aastasissetulekuga pereisa ning laste sünnitamisest ja järglaskonna kantseldamisest enneaegu vanaks jäänud naine, kõik perepojad erakooliharidusega, sest vaimulik kuulus toona kõrgklassi, kõigil tütardel aga suus prantsuse keel ning näpud nobedasti pillimängu ja tikkimise kallal, mida õpiti emalt, kellele kohus vaimuliku abikaasana oli seda õpetada. Ent nüüd oli vaimulik olnud hoopis naine ja üksikema.
Burden avas kabinetiukse.