Uus lapsehoidja. Carla CassidyЧитать онлайн книгу.

Originaali tiitel:

Carla Cassidy

His New Nanny

2007

Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

Toimetanud Jana Kuremägi

Korrektor Inna Viires

Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

Raamatu nr 10100

ISBN (PDF) 978-9949-455-95-9

ISBN (ePub) 978-9949-84-778-5

Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

Tegelaste nimekiri

Sawyer Bennett – kas tegu oli süüta mehe või õõvastava kuriteo toimepanijaga?

Amanda Rockport – ta tuli Conja Creeki, et põgeneda mineviku eest, kuid sattus kellegi surmavasse mängu.

Melanie Bennett – väike tüdruk lõpetas rääkimise ööl, kui nägi pealt ema mõrva. Kui ta lõpuks rääkima hakkab, kas ta ütleb siis mõrvari nime?

George Carlyle – saladusi täis meistrimees.

Helen – Bennettite majahoidja. Kas Bennettite perekond oli naise surmatoov kinnisidee?

Adam Kincaid – Sawyeri äripartner. Kas mehe ambitsioonikus sundis teda tapma?

James ja Lillian Cordell – Sawyeri naabrid. Kas nende sõbralikkus vaid varjas tegelikke motiive?

Esimene peatükk

„Räägitakse, et tema tappis oma naise.” Vanamehe hallid kulmud tõmbusid kortsu. „Tappis oma naise ja söötis siis alligaatoritele.”

Amanda Rockport vaatas meest mõeldes, ega too teda ometi ninapidi vea. „Miks ta siis vanglas pole?” küsis ta.

„Kaudsed tõendid, millest ei piisa trellide taha panemiseks. Pealegi on ta rikas mees. Raha annab mõrtsukale vabaduse. Parem minge tagasi sinna, kust tulite, ja jätke Sawyer Bennett kuradile, kellele ta kuulub.”

Amanda võitles sooviga hõõruda punkti laubal, mis oli valutanud juba terve kuu.

„Ma pole kunagi kuulujuttudele erilist tähelepanu pööranud,” vastas naine. Ta soovis, et poleks enne sihtkohta jõudmist väikeses kohvikus peatunud. Sihtkohaks oli Sawyer Bennetti maja.

Ta võttis kuuma kohvitassi peopesade vahele ning kaalus varianti, mida vanamees just soovitanud oli – minna tagasi sinna, kust ta oli tulnud.

Kahjuks polnud see võimalik. Viimase raha oli Amanda kulutanud Kansas Cityst Louisianas asuvasse Conja Creeki reisimiseks. Pealegi ei sidunud teda Kansas Cityga enam miski.

Amanda jõi kohvitassi tühjaks ning tõusis. „Ma hindan teie nõuannet,” ütles ta vanamehele, kes tema kõrval baarileti ääres istus.

Mehe sinised silmad vaatasid teda teraselt. „Te teete vea.”

„Ma arvan, et see viga puudutab vaid mind.” Naine viskas baariletile paar dollarit kohvi eest. Kohvikust välja astudes tabas teda kuum ja niiske õhk, pannes peaaegu hinge kinni.

Amanda läks kiiresti auto juurde, käivitas mootori ning ootas, kuni kliimaseade hakkas jahedat õhku puhuma. „Räägitakse, et tema tappis oma naise.” Vanamehe sõnad kajasid tal kõrvus.

Johnny poleks talle seda töökohta muretsenud, kui oleks arvanud, et Sawyer Bennett oli ohtlik mees. Amanda vend polnud langetanud alati parimaid otsuseid, kuid kindlasti poleks ta saatnud õde tööle mõrvari juurde.

Johnny oli töökohta pakkudes rääkinud vaid, et tema ja Sawyer Bennett olid kolledžis toakaaslased olnud ja edaspidigi ühendust hoidnud ning et Sawyer oli hiljuti abikaasa kaotanud ja vajas nüüd lapsehoidjat.

Mõtle lapse peale, ütles Amanda endale. Mõtle Melanie peale. Ta avas kõrvalistmel lebanud toimiku ning võttis välja foto väikesest tüdrukust. Tüdrukuke näis eakohasest väiksem, tema silmad kõnelesid kaheksa-aastase lapse kohta liiga sügavast kurbusest.

Lühikestest kõnelustest Sawyer Bennettiga teadis Amanda, et Melanie oli kahe kuu eest tummaks muutunud.

Et Amandal oli kraad psühholoogias ning samuti õpetajakogemus, oli ta kindel, et suudab Melaniet aidata. Igasugune töökoht, mis viis teda Kansas City keerulisest elust eemale, tundus meeldiv. Kuni hetkeni, mil ta oli otsustanud kohvikus peatuda ning too vanamees tema kõrvale oli istunud.

Nüüd kõmistas tema peas ebakindlus, muutes peavalu üha tugevamaks. Praegu polnud Amandal mingit valikut. Tagasiteed polnud. Ta võis vaid edasi minna ning loota, et ei tee kohutavat viga.

Sügavalt sisse hingates tagurdas naine parkimiskohalt. Sawyeri juhiste kohaselt oleks ta pidanud Conja Creekist läbi sõitma. Oleks pidanud läbi sõitma. Ta poleks tohtinud kohvikus peatuda.

Amanda lahkus linnakesest ning pööras kitsale teele, mida palistasid sammaldunud puud. Päikesevalgus näis kaduvat, justkui ei suudaks ümbritsevast metsast läbi tungida.

Klammerdudes tugevamalt rooli külge, leidis Amanda, et tundmatu maastik näis ühtaegu nii eemalepeletav kui ka lummav. Põige siia ja pööre sinna ning ta jõudis väljale, mida täitis suur istandusestiilis maja. Hoone ümber kasvasid pikad puud ning taga laius soo.

Maja oli muljetavaldav ühes jämedate valgete sammaste ja lõputuna näiva kaarja verandaga. Siin ei lõhnanud raha järele, vaid kõik lausa kisendas sellest.

Amanda parkis auto musta pikapi kõrvale ning seiskas mootori, kuid ei tahtnud kodusest autost väljuda. Räägitakse, et Sawyer Bennett tappis oma naise ja söötis siis alligaatoritele. Tegu on kuulujutuga, ütles Amanda endale. Kuulujuttude ja vihjete paikapidavuse kohta teadis ta aga omast käest.

Ta teadis, mis on kaudsed asitõendid ja et mõnikord polnud neil tõega mingit pistmist. Just kaudsed asitõendid ja kuulujutud olid hävitanud tema elu.

Autos läks liiga palavaks, niisiis haaras Amanda käekoti ja toimiku ning astus välja. Õhk oli raske ja niiske, kui ta verandatrepi poole kõndis. Vaikus aga oli sama rõhuv kui õhk.

Palun, tee nii, et see poleks viga, mõtles Amanda endamisi. Ta vajas enese lunastamiseks seda töökohta ja väikest tüdrukut. Kogudes viimasest paarist kuust jäänud jõudu, koputas ta uksele.

See avanes kriiksudes ning Amanda leidis end silmitsi Melaniega. Tüdrukukese pruunid silmad läksid pärani. Ta pööras kanna pealt ringi ja tormas minema.

„Oota! Melanie,” ütles Amanda ning astus sisse, kuid laps jooksis ümber nurga ja kadus.

„Te peate mu tütrele andestama. Ta ootas kedagi teist ega tule võõrastega hästi toime.” Sügav hääl kostis ukse poolt, mis jäi Melanie põgenemisteest vastassuunda.

Amanda tundis mehe hääle ära ainsast telefonikõnest temaga. Ta pööras

Скачать книгу