Piraatpruut. Shannon DrakeЧитать онлайн книгу.
Jamie. „Piraatidel ei ole mingit au.”
„Jah, on küll. Rohkem kui paljudel arvatavatel suurtel meestel,” kinnitas Logan. „Tõmba lipp üles. Nõua läbirääkimisi. Ma alustan selle kapteniga läbirääkimisi.”
„Läbirääkimisi?” protesteeris Jamie. „Siin ei saa olla mingit läbirääkimist...”
„Kui ei saa, siis oleme surnud mehed. Tõmba meie lipp poolde masti. Ma räägin meid sellest välja,” ütles Logan.
„Tahad piraatide kapteniga kokku leppida? Ta ajab su vardasse.”
„Ei, kui ta tahab oma meeste lugupidamist säilitada,” rahustas teda Logan. „Jumala eest, mees, meil saab aeg otsa. Tee, nagu ma ütlen.”
Hoolimata Jamie protestist ja ettevaatlikest ilmetest tema meeste nägudel, olid nad kahekümne minutiga piraadilaeva parda kõrval ja ükski kahur polnud tulistanud. Logan seisis koos meestega tekil, vaadates piraadilaeva ilusat taglastust, samal ajal kui kaaperlaeva meeskond neile irvitades vastu vaatas, täiesti teadlikud, et jäme ots on nende käes.
Haardekonksud ja tugev köis sidus nad niisama tihedalt kokku kui intiimses embuses teineteisesse haakunud armastajad.
„Teie kapten, tublid mehed!” hüüdis Logan. „Kus on teie kapten? Ma nõuan teie kaptenit.”
„Sa nõuad?” pilkas üks puujalaga mees.
„Tõepoolest. Minu õigus on nõuda läbirääkimisi, ja mitte isegi siis, kui te olete piraadid, vaid just sellepärast, et te olete piraadid. Kui te keeldute, olete neetud ja hukkamõistetud ning te teate seda hästi.”
Logan oli arvestanud ebausuga, millele meremehed on altid, ja ta polnud eksinud. Pahur meeskond pomises omavahel vaikselt ja vaatas ebakindlalt üksteise poole.
Siis sammus läbi meestehulga kapten, sale noor mees puhtaksaetud lõua ja lopsakate tumedate juustega, mis kähardusid laiaäärelise, sulega kübara all. Tema kuub oli punasest sametist ja särk selle all valge kui lumi. Ta oli pikk mees, näojoontega, mis kuulusid pigem Kreeka raidkujule kui merel seiklevale võllaroale. Ta kandis suurepäraseid musti rautatud saapaid ja hoolimata oma välimuse elegantsist, astus ta enesekindlalt, kusjuures püstolid ja laia vöö vahele torgatud tupes nuga tähendasid asjalikkust, samuti pikk mõõk, mis rippus mehe küljel.
„Taevas hoidku, mehed, ärge laske sel härrasel end nii kiiresti relvituks teha. Ta püüab nutikalt omaenese nahka päästa,” noomis piraatide kapten ettepoole astudes. „Aga mitte isegi sellepärast, et läbirääkimine on tema väidetav õigus, vaid sellepärast, et ta end nii targaks peab, olen valmis endale aega võtma, et selle mehega mõni sõna vahetada.”
„Ükskõik, milline on sinu põhjus, olen selle eest tänulik, hea kapten...” ütles Logan, oodates kapteni nime.
„Mu lipp ütleb kõik,” vastas kapten. „Mind tuntakse kui Robert Punast.”
„Sa oled inglane,” märkis Logan, otsekui tahaks piraadile meenutada, et ta on rünnanud üht oma kaasmaalastest. Kuigi niinimetatud kaaperdamise päevad olid seljataga, ei pidanud paljud mereröövlid ikka veel oma kaasmaalastele jahti.
„Võin sulle kinnitada, et ma ei ole inglane.”
Robert Punane oli oma hindamise ilmselt juba teinud.
Selle piraadi nimi, mõtles Logan, oli paljudes tavernides suust suhu lennanud. See oli nimi, mis pani isegi vapra värisema, sest jutud, mis ringi käisid, olid hirmuäratavad.
Ta polnud oodanud, et mees nii noor välja näeb. Ent piraadid elasid harva kuigi vanaks, vähemalt mitte piraatluses. Nad kas tapeti või nad võtsid rikkuse, mille olid hankinud, muutsid oma nime ja lõid uue elu kaugetel saartel või kõrvalistes linnades.
Logan jätkas rääkimist, teades, et tal tuleb seda teha teatud kõneosavusega, kui kavatseb saavutada eesmärki – hoida oma mehed elus, olgu ta enese saatus siis milline tahes.
Ta astus sammu ettepoole. „Mina, hea kapten Robert, olen Logan Haggerty, Loch Emery lord, kuid ma ei rõhuta põrmugi seda tiitlit, sest oleks see maad või rikkusi väärt, ei leiaks sa mind siit ulgumerelt. Mida ma taotlen, on õigus võitlusele mees mehe vastu.”
„Hm, eks räägi,” ütles Robert Punane.
„Kui sa võidad mind oma mõõgaga, oled võitnud hea laeva ja suured rikkused, valamata untsigi muud verd kui minu oma, või riskimata aarete kaotamisega merepõhja ning oma meeste elude ja jäsemete kaotusega.”
„Ja kui sina võidad mind, milord?” küsis Robert Punane viisaka lõbususega.
„Siis me purjetame minema.”
Robert Punane näis tema sõnu tõsiselt kaaluvat. Ent siis ta ütles: „Sa heidad kindlasti nalja.”
„Kas sa kardad?” nõudis Logan, silmitsedes hindavalt piraadikapteni saledat kogu ja ilmset noorust, mis moodustas tõepoolest kummalise kontrasti teda ümbritsevate mereröövlite karedusega.
„See ei ole amet inimese jaoks, kes kardab,” vastas Robert Punane hooletult. „Ära lase end mu noorusest petta, lord Haggerty. Ma olen oma relvadega rohkem kui osav.”
Keegi lihaseline mees, kes piraadikapteni kõrval seisis – mitte kuigi palju vanem, kuid kaugelt tugevam ja laiem –, sosistas Robert Punasele midagi kõrva, ajades ta naerma.
„See võib olla mingi trikk, Punane,” hoiatas üks teistest meestest, kel olid pikad hallid juuksed, suur kullast kõrvarõngas ja sõrmed liikumas vööl oleva noa käepidemel.
„Ei mingit trikki,” sõnas Logan vaikselt.
„Ära karda, Hagar,” ütles Punane mehele, kes oli rääkinud. „Mingit tehingut ei tule.” Ta pöördus Logani poole. „Siiski siin see on, mida mina pakun. Kui sina võidad mind, siis ei purjeta sa vabalt minema. Lõppude lõpuks, milord, teadsid sa päris kindlasti, et sõidad ohtlikes vetes.” Kui Logan tahtis midagi öelda, tõstis Robert Punane oma käe. „Sinu mehed jäävad ellu. Nad võivad vabalt minema purjetada poolega aardest. Kuid sina jääd meie juurde vabatahtliku vangina, et sinu eest lunaraha saada.”
„Olen sulle juba öelnud. Mu tiitel tähendab vähe.”
„Ja kas ka see hulljulge reis, mida sa täna katsetasid?” pilkas Robert Punane.
Logan seisis midagi vastamata, kuigi ta süda tundus kokku tõmbuvat mõtte juures, et ta Cassandrat enam kunagi ei näe. Siiski jääksid ta mehed elama, et minema purjetada.
Kui ta suudaks võita.
Ja Jumal aidaku teda, see mees oli kõhn, mis tähendab, et ta on kiire. Surmav vastane.
Kuigi õlgadest palju laiem ja sugugi mitte ilma tubli jõuta käsivartes, oli ka tema väle. Ta oli treeninud parimate mõõgavõitlejate juures, keda raha eest saab palgata, kuna perekonna majanduslik seis oli alles hiljuti nii kurva pöörde võtnud.
Tema mehed. Ta peab päästma oma mehed, Jumal aidaku teda. Tal oli õigus mängida omaenese eluga, kuid temast oli vale riskida ka nende omadega. Ja kui ta suudaks seda kaptenit võita...
„Minust saab su vabatahtlik vang. Kuid ma palun, et isegi kui ma kaotan, võtad sa küll aarde, aga annad mu meestele paadid, nii et nad saaksid ohutult kusagil randuda.”
Robert Punane kehitas õlgu.
Pikk tumedajuukseline mees tema kõrval protesteeris: „Ei.”
Kapten saatis talle nii ägeda rahulolematusepilgu, et mees astus tagasi ja langetas pea. „Brendan,” sõnas Punane hoiatavalt.
Kaptenil oli kummaline hääl, mõtles Logan. Ta näis pidevalt vaikselt rääkivat. Veider inimese kohta, kes peab üle tuule käsklusi karjuma. Tema häälel oli mingi kähe varjund, peaaegu nagu sosin.
„Jah, Punane,” vastas Brendaniks nimetatud mees, kuid hoolimata tunnustamisest, et Punane on kapten ja tema käsud