Piraatpruut. Shannon DrakeЧитать онлайн книгу.
„Pagana hea laev siiski, ja sa lubasid sel minema purjetada.”
„Me ei vaja veel üht laeva.”
„Me ei vajanud vangi.”
„Mida tema kohalolek muudab? Me võime leida kellegi, kes tahab ta vabastamise eest maksta.”
„Või veel. Ta oli merel antiikrahvastelt varastamas, kui me tema peale sattusime,” lausus Brendan kuivalt.
„Mees peab ju rikkaks saama, see ei tähenda, et tal poleks kedagi, kes tema vabastamise eest oleks nõus maksma.”
„Selleks ajaks, kui sa ta millalgi välja lased, läheb ta hulluks,” torises Brendan.
„Talle pole mingit kahju tehtud.”
„Vangistamine võib mõistuse hävitada. Sa ei jätnud talle midagi. Ei raamatut... ei ainsatki asja. Ta ei saa isegi sõlmede sidumist harjutada.”
„Kui mehele köis anda, võib ta enda üles puua,” märkis kapten.
„Ta on tugev.”
„Liigagi tugev,” nähvas Punane.
„Ta võiks töötada.”
„Ja ta saaks põgeneda. Tappa kellegi ja põgeneda.”
„Ta ei teeks seda,” ütles Brendan.
Ma ei teeks?
„Oh?” küsis Punane.
„Ta on sõnapidaja mees.”
„Ja kas ta on andnud sõna mitte põgeneda?”
„Sa pole seda küsinud.”
„Teda pole piinatud,” ütles Punane kannatamatult.
„Ta saaks tekil kasulik olla.”
„Me ei vaja tekimadrust.”
Brendan tegi põlglikku häält. „Meid ei ole palju, nagu sa tead.”
„Ei saagi olla.”
„Seega saaksime veel üht tekimadrust kasutada.”
Punane oigas ja jäi vait.
„Kuule, kui see algas... ma sain aru. Kuid nüüd... mida täpselt sa otsid?” Brendani hääl kõlas niihästi kurvalt kui ka tõsiselt.
Järgnes vaikus, seejärel vaikne vastus. „Kättemaksu. See hoiab mind liikvel. See on mu ainus põhjus ellu jääda.”
Logan kuulis samme; siis hüüdis kapten ühele oma meestest, kontrollides laeva kurssi. Nad suundusid edelasse ja Logan ei suutnud hoiduda imestamast, miks?
Ta naaldus mõtlikult vastu seina. Kapten oli tõepoolest noor. Ent nii noore inimese kohta oli tema välimuses midagi eatut. Kättemaks polnud kõige väärtuslikum eesmärk. Kuidas oli keegi nii noor hakanud nii väga vihkama?
Võib-olla polnudki seda nii raske mõista. Selline oli eluviletsus ja paljud olid sündinud seda taluma. Mõned tõusid sellest kõrgemale. Mõni jäi vaevu ellu.
Mõned surid.
Ja mõned said kõrilõikajateks, varasteks ja piraatideks.
Kuid Robert Punane... temas oli midagi erinevat. Ta oli nii väike ja peaaegu... habras, muidugi erakordselt vilunud, kuid vaevalt... mehelik.
Logan toetus sügavas mõttes vastu seina ja teadis mõne minuti pärast, et järeldus, millele ta oli jõudnud, pidi olema õige.
Aga... miks?
Ja milline kättemaks võiks ajendada kedagi nii meeleheitlikeks meetmeteks?
Logan pandi raudu, kui ta oma kongist lastitrümmi viidi. Brendan palus vabandust, kui kaks meest tegeliku aheldamisega tegeles. „Vabandust, sõber. Kuid me austame sinu andeid ja seega... hüva, olen kindel, et sa mõistad.”
Logan noogutas tõsiselt. „Tänan, sõber. Ma võtan seda kui komplimenti.”
Brendan kehitas õlgu. Ta läks ees, möödudes esimesest trümmiruumist, kus hoiti relvi, püssirohtu, kaste lasti ja varudega ning meeskonna rippvoodeid, ja suundus üles tekile. Ah, tekk. Värske õhk. See oli selge ja puhas, briis mahe ja meeldiv. Silmapiiril ei paistnud ainsatki vihmasagarat ja taevast ei ähvardanud tormipilved. Logan oli rõõmus minuti eest siin lihtsalt seista ja tunda päikese embust.
Kuid siis löödi talle käsi õlale ja ta lükati ahtrikajuti poole. Brendan koputas uksele ja sai kapten Robertilt otsustava häälega öeldud „jah”.
Brendan noogutas Loganile, näidates, et ta peab sisenema. Kui uks tema järel sulgus, leidis Logan kapteni pükstesse, särki, vesti ja kuube rõivastatuna, saapad jalas ja kübar peas, suure mahagonlaua taga istumas ja hanesulega kirjutamas. Ta ei vaadanud Logani sisenemise peale üles ega ka siis, kui ta rääkima hakkas.
„Mu tähelepanu on juhitud sellele, et kuigi su heaolu tähendab kindlasti vähe, võib sinust tekil kasu olla, ehkki ma tunnistan, et ei usalda sind. Ent mu maat näib uskuvat, et sa annad meelsasti vande, et sa ei tee mingeid rumalaid katseid põgeneda, kui me su tekile tööle paneme.” Hanesulg asetati tindipotti. Kapten vaatas lõpuks üles. „Päris ausalt öeldes, kui sa püüad põgeneda, peame su tapma. Kardan, et see pole meile just suur kaotus, aga kuna sa oled relvadega kahtlemata osav, ei tahaks ma sinu pärast ühtki ustavat meeskonnaliiget kaotada. Valik on sinu.”
Karmilt öeldud otsustavad sõnad, näol ei naljavirvetki, täiesti tõhus fassaad.
„Ma isegi ei tea, kus me oleme. Ma ei ole üldse kindel, mis suunas ma peaksin põgenema. Kariibi veed on soojad, kuid määratud,” vastas Logan.
„See ei ole täpselt just vanne. Kui sa püüad nüüd põgeneda, siis jah, sa sured nii või teisiti. Ja nagu ma juba ütlesin, tähendab see meile vähe, kuna pole mingit garantiid, et me sinu elu eest midagi saame.” Piraat vaatas talle pingsalt otsa. Need silmad olid...
Sügavsinised. Ja lummavad.
„Ma annan sulle oma sõna, kapten, et ma ei püüa tekil töötamise ajal põgeneda,” lausus Logan, hääl niisama ühtlane ja emotsioonideta kui kaptenil.
Kapten hindas teda otsese ja tundetu pilguga. Ja siis ilmus... kõige põgusam naeratusevirve. „Hästi. Täna on pesupäev.”
„Pesupäev?” küsis Logan uskumatult.
„Jah, pesupäev.”
„Kuid... me oleme merel.”
„Jah, seal me oleme.”
„Ja sa raiskaksid head vett!”
„Mida ma raiskan, on minu mure. Mu laua serval on Piibel. Pane käsi sellele ja vannu, et sa ei püüa põgeneda.” Jälle oli kerge naeratus kapteni huultel. See noor nägu võis karmuse maski all olla ulakas, õrn... ja ilus. „Ja et sa hakkad pesu pesema.” Punane võttis taas hanesule ja hakkas kirjutama.
„Ja supled.”
„Suplen?” küsis Logan viisakalt.
„Võib-olla oled märganud, et täna on briis. Muidu on Kariibi merel päris palav. Mida paljud mu liitlased neil meredel ei ole märganud, on see, et me väldime haiguseohtu suurema eduga kui teised, sest me pingutame igati, et see laev söödikutest vaba hoida, näiteks rottidest ja täidest, kellel on kalduvus nautida inimeste pea ja keha nahka. Kui heidame saarte lähedale ankrusse, meeldib mu meestele ujuda. Nad on avastanud, et soolane vesi on suurepärane mis tahes asja vastu, mis nende nahka võib vaevata. Niisiis sa teenid – ja supled – nagu üks meist. Või sa lähed tagasi lastitrümmi mädanema.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте