Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan WiggsЧитать онлайн книгу.
märgi. Räägi midagi, mida ma veel ei tea.“
„Hästi, kuidas oleks sellega, et peakokk Vicki Romano pidi osalema New Yorgi missivõistlustel, aga jäi rasedaks ja langes konkursist välja. Ja Gina Palumbo – ta on minu majast – ütles, et tema isa on päriselt maffiaboss. Ja Terry Davis, majahoidja – tema on nagu õudne joodik.“
Connor keeras Lollyle otsa vaatamiseks end ümber. Ta särk kukkus järsu liigutuse tõttu maha. Lolly korjas selle üles. „Hei, see kukkus.“ Särgiesisel oli ketšupiplekk ning taha oli õmmeldud väike lipik, millelt võis lugeda: Connor Davis.
„Davis,“ lausus Lolly, keda tõde tabas nagu äkiline allergia. „See on sinu perekonnanimi?“
„Oled sina aga uudishimulik või mis?“ märkis Connor, haaras särgi ja tõmbas üle pea selga. „Loomulikult on see mu perekonnanimi, geenius, vastasel juhul ei oleks mu särgil lipikut, kus see kirjas on.“
Lolly unustas hingata. Oh isver. Davis. Nagu Terry Davis. Oh sa jeever. „Nii et, kas ta…“ Ta takerdus. „Kas härra Davis, majahoidja, on kuidagi su sugulane?“
Connor astus temast kaugemale. Ta kõrvad olid eredat, vihast punast värvi. „Jah, tema see on. Minu isa. Õudne joodik.“
Lolly tormas talle järele. „Hei, oota,“ ütles ta. „Hei, vabandust. Ma ei teadnud… ei saanud aru… sa poiss. Ma ei oleks iialgi pidanud seda ütlema. Lihtsalt kõlakas, mida kuulsin.“
„Jah, sa oled tõeline koomik.“
„Ei ole. Ma olen kohutav. Ma tunnen ennast kohutavalt.“ Ta pidi poisi kannul püsimiseks jooksma hakkama. Süü kattis teda nagu kleepuv higi. Hullem. Teiste inimeste vanemate kohta ei räägita halba. Tema pidanuks seda teadma. Ta enda vanemad olid päris kohutavad, aga kui keegi teine oleks seda öelnud, oleks see teda solvanud, ja see oli täiesti tõsi.
Aga kuidas oleks ta võinud teada? Kui suur oli tõenäosus? Kõik rääkisid, et Terry Davisel ei ole perekonda, et keegi ei käinud tal iialgi külas, nii et viimane asi, mille peale Lolly võis tulla, oli see, et tal oli poeg.
Terry Davisel oli poeg. Imeline. Kõik need aastad, mis see vaikne melanhoolne mees laagris töötanud oli, ei olnud ta seda teadnud. Ta teadis mehe kohta vaid seda, et tolle isa ja Lolly vanaisa olid koos Korea sõjas olnud. Vanaisa rääkis, et nad olid kohtunud, pommitades mingit Hani jõe nimelist kohta ja et härra Davis oli olnud kangelane ning et sellepärast on tal alati Kioga laagris koht olemas, igal juhul. Isegi juhul, kui ta oli, nagu Lolly nii rumalalt oli öelnud, õudne joodik. Ta elas üksinda maavalduse servas ühes töötajatele mõeldud majakeses ja oli kohaga lahutamatult seotud. Nendes majakestes said peavarju kokad, majahoidjad, pargivahid, autojuhid ja remondimehed – kõik need nähtamatud inimesed, kes selleks, et koht näeks välja nagu puutumatu metsik loodus, ööpäev läbi tööd rügasid.
Härra Davis oli erak. Ta sõitis ringi vana džiibiga ja nägi tihti välja väsinud, alati valmis välja võtma „vaba päeva“, nagu Lolly oli kuulnud vanaisa selle kohta ütlemas.
„Mul on tõesti väga, väga kahju,“ ütles ta Connorile.
„Minu pärast ei ole vaja kahju tunda.“
„Ei tunnegi. Ma vabandasin, et ma sinu isa kohta niimoodi ütlesin. Siin on vahe.“
Connor nõksatas peaga ja lükkas kahlu tumedaid juukseid silme eest kõrvale. „Hea teada.“
„Ta ei ole kunagi öelnud, et tal on laps.“ Samal hetkel, kui need sõnad välja tulid, taipas Lolly, et tema viga läks suuremaks ja suuremaks iga kord, kui ta suu lahti tegi. Ta lõuad olid nagu ekskavaatori kopad, mis kaevusid järjest sügavamale. „Seda et, ma ei ole kunagi…“
„Ta ei tahtnud, et ma suvel siia tuleksin, aga ema abiellus uuesti ja ta mees ei taha näha last ringi jõlkumas,“ lausus Connor. „Ütles, et haagismaja jaoks on kolm inimest liiga suur punt.“
Lolly mõtles sinikale, mida näinud oli. Sellel korral oli tal oidu suu kinni hoida.
„Haagismajas ei ole kolme inimese jaoks eriti ruumi, aga ega sina seda ilmselt teadnud,“ lisas poiss. „Sina elad tõenäoliselt kuskil uhkes häärberis.“
Kahes häärberis, mõtles Lolly. Üks kummalgi vanemal. Mis lihtsalt tõestas, et võid õnnetu olla, elades Viiendal avenüül või prügikonteineris. „Alates sellest, kui sain kaheksa-aastaseks, on mu vanemad mind igal suvel minema saatnud,“ ütles ta Connorile. „Võib-olla sellepärast, et mind tülitsemise eest jalust ära saada. Ma ei kuulnud kunagi, et nad oleksid tülitsenud.“ Kui oleks, juurdles Lolly, siis ehk ei oleks lahutus tulnud talle sellise šokina.
„Kui ema taipas, et ma saan isa töö pärast siia ilma rahata tulla,“ selgitas Connor, „oli mu saatus otsustatud.“
Nagu detektiiv pani Lolly mõttes faktid kokku. Kui Connor oli tulnud tasuta, tähendas see, et ta oli toetust saav laagriline. Programm, mille ta vanavanemad olid algatanud, tõi igal aastal laagrisse puudust kannatavaid lapsi tasuta. Nende laste perekonna elutingimused olid keerulised ja nad kuulusid „riskirühma“, kuigi ta ei saanud päris hästi aru, mida „riskirühm“ tähendas.
Laagris riietusid kõik samamoodi, elasid ja sõid ja magasid samamoodi. Ei olnud vaja teada, kas laagriline su kõrval oli narkomaanide laps või Saudi prints. Kuigi mõnikord oli see ilmselge. Toetust saanud lapsed rääkisid teistmoodi ja nägid tihti ka välja teistmoodi. Mõnikord reetsid neid nende viletsad hambad. Või vilets suhtumine. Või mõnikord, nagu Connory puhul, oli lapse silmis taoline karm ohtlik pilk, mis hoiatas, et temale ei ole mõtet infolehte anda. Temas ei olnud midagi puudustkannatavat, ei ühtegi viidet „riskirühmale“. Välja arvatud valu silmades, kui Lolly ta isa joodikuks nimetas.
„Ma tunnen ennast nii nõmedalt,“ korrutas Lolly. „Ja kohutavalt. Ma ei oleks pidanud midagi ütlema.“
„Sul on õigus. Ei oleks. Nõdrameelne tüdruk, mõni ime, et sa hulluarsti juures käid.“ Poiss torkas toki maasse ja lisas kiirust. Paistis, et tal ei olnud kavas Lollyle enam ühtegi sõna öelda. Kunagi.
Hästi, mõtles Lolly. Ta oli asja untsu keeranud, nii läks tal teiste lastega alati. Ja ilmselt kavatses Connor seda kogu maailmale kuulutada. Tõenäoliselt räägib ta kõigile, et Lolly on oma vanemate pärast arust ära ja käib teraapias. Ütleb teistele arvatavasti, et oli näinud teda nutmas. Lolly oli saanud vaenlase kogu eluks.
Tundes iga sammuga, mille astus, end järjest higisema ja tujutumana, rühkis ta edasi. Lolly Bellamy, sa oled idioot, ütles ta endamisi. Igal aastal tuli ta Kioga laagrisse naeruväärselt kõrgete ootustega. See suvi on teistsugune. Sellel suvel leian ma uusi sõpru, õpin sportima, elan oma elu, vähemalt selle ühe korra.
Aga kui asi käima läks, jõudis reaalsus kohale. Linnast lahkumine ei tähendanud, et rahulolematus temast sinna maha jäänuks. See tuli kaasa nagu vari, mis valgusega kahanes ja siis jälle suurenes.
Tema ja Connor Davis olid viimased, kes mäe otsa jõudsid. Kõik teised olid kogunenud lõkkeaseme ümber. Tuld ei olnud tehtud, sest ilm oli väga soe ja päikseline. Laagrilised istusid jämedatel vanadel palkidel. Mõni palk olid nii vana, et nendesse olid istumiskohad sisse kulunud.
Sellel aastal olid Kotkamaja vanemkasvatajateks Rourke McKnight ja Gabby Spaulding, kes sobisid ideaalselt Kioga õhustikuga. Nad olid ilusad ja reipad. Mõlemad olid Kioga kasvandikud. Nüüd ülikoolis, kehastasid nad, nagu memm ja vanaisa seda väljendasid, Kioga meeskonnavaimu. Nad tundsid laagri reegleid, oskasid teha kunstlikku hingamist, teadsid mitut algonkini keele võtmesõna ja iga inimkonnale teadaoleva laagrilaulu viisi. Nad teadsid, kuidas peletada laagrilise koduigatsust. Koduigatsus oli kardetud tõbi, eriti Kollanokkade hulgas.
Vanasti ei olnud koduigatsus probleemiks, sest majakesi rentisid perekonnad. Laager niimoodi töötaski. Kohe kui kooliaasta läbi sai, kolisid emad ja lapsed bangalotesse ja igal nädalavahetusel liitusid nendega isad, kes linnast rongiga kohale sõitsid. Sellest pärineski mõiste „bangalote koloonia“. Koloonia oli