Külm ahelik. Esimene raamat. Carla NeggersЧитать онлайн книгу.
taskulamp, kaart, kompass, veekindlad tikud. Tema riided olid tehtud vetthülgavast materjalist, mis aitavad teda soojas hoida isegi siis, kui ta märjaks saab.
Kivirahn kaitseb teda kuulide eest.
Mets jäi vaikseks. Nii palju kui tema teadis, olid nad – või tema, kuivõrd seal võis olla ka ainult üks inimene – teel tema poole jõesängi, et vabandust paluda ja kontrollida, kas temaga on kõik korras. Tõenäolisem oli, et nad tegid putket ja lootsid, et ta neid ei näinud.
Järgmised kolm kiiresti üksteise järel tulistatud lasku põrkasid talle varju pakkuvalt rahnult tagasi, lüües kivi küljest kamakaid ja kilde lahti. Carine kisendas, ehmunult, frustreeritult, vihaselt. Ja nüüd ka hirmunult.
Kivikild rahnu küljest tabas teda vastu otsaesist ja tema suu klõpsatas kinni.
Püha jumal, nad sihtisid teda?
Kas nad püüdsid teda tappa?
Ta tõmbas ennast kerra, põlved vastu rinda, käed ümber pahkluude. Veri tilkus tema laubalt randmele. Ta ei tundnud vigastusest põhjustatud valu, aga tema süda peksis ja kõrvadel oli püssipaukudest valus. Ta ei suutnud mõelda. Taas katkestasid vaikuse kiiresti üksteisele järgnevad lasud.
Kas nad laevad uuesti püsse? Tulevad teda otsima? Mida?
Ta püüdis oma hingamist kontrolli alla saada, lootis, et laskjad ei kuule teda. Aga mis mõtet sel oli? Nüüd, kui ta oli karjunud, pidid nad teadma, et ta on kivirahnu taga.
Nad olid seda teadnud juba enne, kui nad seda sihtisid.
Ta ei saanud jääda sinna, kus ta oli.
Madal mäehari kõrgus viieteistkümne meetri kõrgusel tema kohal. Kui ta saaks mäest üles, võiks ta teisele poole mäeharja lipsata ja peita ennast puude ning kivide vahel, otsida teed tagasi auto juurde, kutsuda politsei.
Kui tulistajad püüavad talle järgneda, siis ta vähemalt näeks neid mäeharjal.
Näeks neid ja teeks mida?
Ta tõrjus selle mõtte kõrvale. Ta mõtleb sellele hiljem. Kas ta peaks tõusma ja jooksma? Küürutama? Või peaks ta roomama? Kõhuli üles mäkke kihutama? Ei mingit roomamist. Ta oleks oma oranži vestiga nagu tohutu helendav tõuk. Võtta see ära? Ei – pole aega.
Ta jätab seljakoti selga. See võib kuuli peatada või seda aeglustada.
Või peaks ta paigale jääma? Lootma, et nad ei ole teda ikkagi näinud?
Iga rakk tema kehas, ellujäämisinstinkt, mis tal oli, kinnitas talle, et kui ta paigale jääb, saab ta surma.
Ta valis välja suurimad puud, mis jäid tema rahnu ja mäeharja vahele: segu igihaljastest ja lehtpuudest, mille lehed olid aastaaja tõttu juba langenud. See oli New Hampshire. Graniidiosariik.
Ta hingas sisse, visualiseeris oma täpse teekonna, kummardus nagu sprinter ja väljahingamisel sööstis mäest üles. Ta sukeldus tsuuga taha, mis oli otse tema rahnu juures, jooksis siis diagonaalis vahtra juurde, siksakitas järgmise tsuuga juurde ja kihutas seejärel üle aheliku harja. Ta kiirustas allamäge ritvu meenutavate lehtedeta noorte võsude puhmast läbi, kui jäärakus teisel pool aheliku harja laksatasid veel kolm lasku.
Vihin, raksatus tema pea kohal.
Jeesus!
Nad sihtisid teda.
Küürutav kuju hüppas välja vasakut kätt asuva jändriku männi tagant, kahmas tugeva käega ümber tema piha, kattis tema suu palja käega ja sööstis koos temaga tagasi puu taha.
„Carine, kullake, see olen mina. Tyler North. Ära karju.“
Ta võttis käe ära ja istus tema kõrvale maha, ning Carine põrkus temast eemale, ehkki mitte päriselt tema haardeulatusest välja. „Kas sina lasid minu pihta? Sa lollpea.“
„Tasa. See polnud mina.“
Naine pilgutas silmi, nagu ei pruugiks mees olla tõeline, aga toetus endiselt vastu meest, kelle keha oli soe ja tugev. Tyler... Tyler North. Mees oli äärmiselt pinges ja keskendunud. Valmis võitlema, mõtles Carine uut hirmusööstu tundes. Mees oli langevarjur, õhuvägede päästja. Langevarjurid olid otsingu- ja päästespetsialistid, kes läksid järele pilootidele, kes olid vaenlase tagalas alla tulistatud. Carine ja Ty tundsid teineteist sestsaadik, kui nad olid päris väikesed. Ta oli kuulnud, et ta oli Cold Ridge’i koju puhkusele tulnud – võib-olla sihtisid tulistajad teda.
Ta püüdis hirmu ja segadust tõrjuda. Ta oli pildistanud, tegelnud oma asjadega. Siis hakkas keegi tema pihta laskma. Nüüd oli ta siin, puu taga koos Ty Northiga. „Kust... kust sa välja ilmusid?“
„Ma olen paari semuga matkamas. Me nägime su autot ja mõtlesime, et lööksime lõunasöögi ajaks kampa. Arvasime, et sul on paremat toitu.“ Ta kortsutas Carine’i poole kulmu, lükkas tolle juuksed laubalt kõrvale ja paljastas haava ning Carine’ile meenus, et mehe päästetöötaja oskuste hulka kuulusid ka meditsiiniteadmised, mis ületasid parameediku omi. „Sind tabas lendav kivikild?“
„Ma usun küll. Ty, ma ei tea, kas nad sihtisid sind...“
„Ärme praegu selle pärast muretseme. Su haav ei ole kuigi hull. Kas tahad siit pääseda?“
Ta noogutas ja mõtles, et pidi välja nägema nagu maniakk. Nägu verine, oksaraod juustes. Püksisääred läbimärjad ja porised. Tal oli külm, aga alajahtumisest oli ta kaugel.
Ty võttis tema seljakoti ja viskas selle enda õlale. „Me jookseme siksakitades mäest alla, just nagu sa üles tulid. See oli hästi tehtud. Hank Callahan ja Manny Carrera on seal, ära neid nähes ehmata.“
Hank Callahan oli erru läinud õhuväepiloot ja Manny Carrera oli samuti langevarjur, vanemseersant nagu Northgi. Carine teadis neid mõlemat nende varasematest külastustest Cold Ridge’ile. „Hüva.“
„Olgu. Sul on kõik kaasas? Kui sa oled uimane, võin ma sind kanda...“
„Ma saan hakkama.“
North naeratas talle ootamatult. „Sul on kõige ilusamad silmad. Miks me kunagi kohtamas käinud ei ole?“
„Mida?“
Kui väga see küsimus teda ka üllatanud ei olnud, oli mees suutnud tungida läbi hirmust, millest Carine paistis olevat läbi imbunud, ja kui Ty tema käe võttis, jooksis ta koos temaga kõhklemata, kasutades puid ja kivirahne varjumiseks, siksakitades allamäge ja ühest väikesest ümmargusest mäest üles. Nad sukeldusid kivimüüri taha lehtedega kaetud languse kohal, mida ta varem pildistanud oli. Carine hingeldas raskelt, tema pea valutas hirmust ja valust, haav tema laubal hakkas teda nüüd häirima. Nad jõudsid suurele teele lähemale. Tema auto. Koht, kus ta saab politseisse helistada. Tal oli mobiil seljakotis, aga siin polnud levi.
Nende kõrval kahisesid lehed ja Hank Callahan liitus nendega, ta naeratas Carine’ile korraks. Ta oli kandilise lõua ja siniste silmadega, silmapaistva välimusega, tema tumedates juustes oli halli. Temas ei olnud sugugi sellist kompaktset, terjerile omast ebaühtlust nagu kollakaspruunide juustega Tyler Northis.
„Jeesus, Ty,“ ütles Hank madalal häälel, „ta on viga saanud...“
„Temaga on korras.“
„Ma pidin hirmu pärast püksi tegema! Need värdjad sihtisid mind!“ Carine ei tõstnud häält, aga ta ei olnud rahulik. „Tõprad. Jahimehed...“
Hank raputas pead ja Ty ütles: „Need ei olnud jahimehed. Jahimees ei tulista järjest kolme lasku vastu kivi, isegi kui ta kasutab poolautomaatset vintpüssi. Need sitapead teadsid, et sa seal oled, Carine.“
„Mind? Aga ma ei ole midagi teinud...“
„Kas sa nägid kedagi?“ küsis Hank. „Oskad sa arvata, kui palju neid seal on?“
„Ei, pole aimugi.“ Tema hambad lõgisesid, aga ta süüdistas külma, mitte seda, mida