Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva. Stuart TurtonЧитать онлайн книгу.
naelutab mu paigale ning mõlemad on peaaegu silmist kadunud, kui lõpuks neile järele torman, lennates nende kannule kiirusega, mida poleks oma valutavast kehast ealeski oodata osanud. Sellest hoolimata on nad minust ikka veidi eespool, ükskõik kui kiiresti ma jooksen.
Higi voolab mu laubalt ja juba niigi nõrkenud jalad muutuvad üha raskemaks, kuni lõpuks alla annavad ja mu siruli mutta kukutavad. Koperdan lehtede keskelt püsti täpselt karje kuulmiseks. See valgub üle kogu metsa, hirmust terav, ja selle lõpetab püssipauk.
„Anna!“ karjun ma ahastavalt. „Anna!“
Ei mingit vastust, ainult lasu hääbuv kaja.
Kolmkümmend sekundit. Täpselt nii kaua ma kõhklesin, kui teda esmalt silmasin, ja just nii kaugel ta minust oli, kui ta tapeti. Kolmkümmend sekundit otsustamatust, kolmkümmend sekundit täielikku hülgamist.
Mu jalge ees lebab jäme oks, võtan selle üles ja viibutan katseks. Oksa raskus ja koore kare tekstuur mõjuvad rahustavalt. Sellest pole relva vastu erilist kasu, kuid metsa uurimiseks on toikast rohkem tolku kui paljastest kätest. Ma hingeldan endiselt, värisen endiselt jooksust, aga süütunne nügib mind Anna karje suunas. Ettevaatlikult, et mitte liigset kära teha, lükkan madalal rippuvad oksad kõrvale, otsides midagi, mida ma tegelikult näha ei taha.
Minust vasakul praksatavad oksad.
Hoian hinge kinni ja kuulatan pingsalt.
Uuesti sama heli – sammud, mis ragistavad oksi ja lehti, liikudes ringiga minu selja taha.
Mu veri tardub soontes, jään liikumatult paigale. Ma ei julge üle õla vaadata.
Okste ragin läheneb, madalad hingetõmbed on otse mu kukla taga. Mu põlved lähevad nõrgaks, oks pudeneb peost.
Ma palvetaksin, aga ei mäleta sõnu.
Soe hingeõhk puudutab mu kaela. Haistan alkoholi ja sigarette, pesemata keha odööri.
„Itta,“ kähistab mees ja poetab mulle taskusse midagi rasket.
Tema kohalolu taandub, sammud taganevad uuesti metsa ja ma vajun kokku, surun lauba vastu mullapinda ning hingan sisse märgade ja mädanevate lehtede lõhna. Mööda mu põski jooksevad pisarad.
Minu kergendus on hale, argus kurb. Ma ei suutnud oma piinajale isegi otsa vaadata. Mis sorti mees ma õieti olen?
Kulub mõni minut, enne kui mu hirm piisavalt järele annab ja ma suudan end jälle liigutada, aga isegi siis olen sunnitud enda kogumiseks vastu kõrvalseisvat puud toetuma. Mõrtsuka kingitus kõliseb mu taskus ning peljates, mida võin leida, pistan käe taskusse ja tõmban välja hõbedast kompassi.
„Oh!“ ütlen üllatunult.
Klaas on mõranenud ja metall kulunud, tagaküljele on graveeritud initsiaalid SB.
Heidan metsa poole süüdlasliku pilgu. Anna keha on tõenäoliselt lähedal, aga tunnen kabuhirmu, mõeldes mõrvari reaktsioonile, kui peaksin sinnapoole minema. Võib-olla ma sellepärast olengi veel elus, et lähemale ei läinud. Kas ma tõesti tahan tema armulikkuse piire katsetada?
Oletades, et see on nii.
Põrnitsen kompassi võnkuvat nõela terve igaviku. Mulle pole just eriti palju asju jäänud, milles võin kindel olla, aga ma tean, et mõrvarid ei heida armu. Ükskõik, mis tal plaanis on, ma ei tohiks tema nõuannet uskuda ja järgida, aga kui ma seda ei tee … Puurin jälle pilguga metsa. Kõik suunad tunduvad täpselt ühesugused, lõputud puud vimmaka taeva all.
Kui eksinud sa pead olema, et lasta saatanal end koju juhatada?
Nii eksinud, jõuan ma otsusele. Täpselt nii eksinud.
Lükkan end puust eemale ja sean kompassi siledale peopesale. See ihkab aina põhja, seega keeran end itta, vastu külmale vihmale ja tuulele, vastu kogu maailmale.
Lootus on mu maha jätnud.
Ma olen inimene puhastustules, pime pattudele, mis on mu niikaugele viinud.
2
Tuul ulub, vihm on hoogu kogunud ning valingud vihisevad piitsadena puude vahelt alla, põrgates maast pahkluu kõrgusele üles; lähen kompassi järgi edasi.
Märgates eemal hämaruses värvilaiku, kahlan selle poole ja jõuan puu külge naelutatud punase taskurätini – ehk jäänuk mõnest ammuunustatud lastemängust. Otsin pilguga järgmist ja leian selle mõne jala kauguselt, siis järgmise ja järgmise. Otsin nende vahel koperdades hämaruses teed, kuni jõuan lõpuks metsaservale, kus puud taanduvad laialisirutuva Georg V aegse mõisahoone ees, mille punasest kivist fassaad on paksult luuderohtu kasvanud. Niipalju kui arvata oskan, näib paik mahajäetud. Eesukseni viiv pikk kruusane sissesõidutee on umbrohtu kasvanud, ristkülikukujulised muruplatsid kummalgi pool teed metsistunud, lilled jäänud veel vaid servisse kiduma.
Mõnda elumärki otsides rändab mu pilk üle pimedate akende, kuni lõpuks silman õrna valguskuma ühes teise korruse aknas. See peaks olema kergendus, ometi ma kõhklen. Mul on tunne, nagu oleksin koperdanud millegi magava otsa, nagu oleks see ebakindel valgus hiigelsuure, ohtliku ja liikumatu eluka südamelöögid. Miks muidu peaks mõrvar kinkima mulle kompassi, kui mitte selleks, et juhtida mind millegi veel hullema lõugade vahele?
Mõte Annale sunnib mind tegema esimese sammu. Kolmkümmend sekundit otsustamatust maksis talle elu ja nüüd jälle ma kõhklen. Surun hirmu maha, pühin vihma silmist ja ületan muruplatsi, et ronida üles esiukse murenevast trepist. Taon ust lapse raevuga, peksan selle puusse kogu oma viimse jõu. Metsas juhtus midagi kohutavat, miski, mis võib siiski karistatud saada, kui vaid suudaksin majaelanikud äratada.
Kahjuks ma ei suuda.
Kuigi olen end vastu ust räbalaks tagunud, ei tule keegi avama.
Sean käed varjuks silme ette ja surun nina vastu üht mõlemal pool ust asetsevatest kõrgetest akendest, aga värviline klaas on nii räpane, et sees on kõik üksainus kollakas hämu. Taon peoga vastu aknaid, taganen siis eemale ja otsin, kas leidub ehk mõni teine sissepääs. Siis märkan kellanööri, luuderohu sisse põimunud roostes ketti. Rebin selle väätide vahelt lahti ja sikutan korralikult, jätkan seni, kuni miski liigub akende taga.
Ukse avab unise olemisega mees, kelle välimus on nii erakordne, et me mõlemad lihtsalt seisame viivu vastamisi ja jõllitame üksteist. Ta on lühike ja kõverik, krimpsutõmbunud leekidest, mis on ühe näopoole tervenisti armistanud. Liiga suur pidžaama ripub mehe seljas nagu riidepuul, längus õlgadele klammerdub räbaldunud pruun hommikumantel. Ta näeb vaevu inimese moodi välja: jäänuk mingitest eelkäinud liikidest, kes on evolutsiooni kurdude vahel kaduma läinud.
„Oh, tänu jumalale, mul on teie abi vaja,“ ütlen end kogudes.
Ta vahib mind, suu lahti.
„Kas teil on telefoni?“ proovin uuesti. „Me peame võimudele teatama.“
Ei midagi.
„Ära lihtsalt seisa, saadanasigudik!“ karjun ma ja raputan teda õlgadest, seejärel sööstan temast mööda vestibüüli ja mu lõug vajub ripakile, kui pilk üle ruumi libiseb. Kõik pinnad sädelevad, ruudulisel marmorpõrandal peegeldub tosinate küünaldega ehitud kristall-lühter. Seinu katavad raamitud peeglid, üles galeriile viib lai nikerdatud käsipuuga ääristatud trepp, mida mööda voolab alla kitsas punane vaip nagu mingi tapale viidud looma veri.
Vestibüüli tagaosas paugatab uks ja välja ilmub pool tosinat teenrit, kõigil käed täis roosasid ja lillasid õisi, mille aroom peaaegu varjutab kuuma vaha lõhna. Kõik vestlused vaibuvad, kui nad märkavad uksel hingeldavat õudusunenägu. Üksteise järel pöörduvad nad minu poole, kogu ruum hoiab hinge kinni. Ei lähe kaua, kui ainus heli on minu rõivastest nende kenale puhtale põrandale tilkuv vesi.
Tilk.
Tilk.
Tilk.
„Sebastian?“