Surma jälgedes. Ruth RendellЧитать онлайн книгу.
võib olla pärandanud selle maja sinu sõbrannale,” ütles Wexford.
„Võib küll. No ma loodan vähemasti. Vaene Dinah kaotas esimese abikaasa, keda ta jumaldas, ja nüüd teise, kellega ta ei jõudnud abielluda. Talle on vaja mõningast lohutust. Ma kirjutan talle kaastundeavalduse. Ei, ei kirjuta. Ma lähen tema poole. Ma helistan talle kohe homme hommikul ja ma…”
„Mina sinu asemel ootaksin päeva või paar,” ütles isa. „Homne hommik algab ekspertiisiga.”
„Ekspertiisiga?” Sheila hääldas seda sõna Lady Bracknelli[2.] õõnsal ja õudusest rabatud toonil. „Ekspertiisiga? Aga ta ju suri ilmselgelt loomulikku surma?”
Dora, kes osavasti käsitses kolme eri värvi lõnga, tõstis pilgu kudumistöölt. „Muidugi ei surnud. Ei saa nimetada loomulikuks surma uppumise või surnukskülmumise läbi või mis see oli, mis temaga juhtus.”
„Ma pean silmas, et ta ei teinud seda meelega ja kellegi teise käsi polnud ka mängus.”
Wexford ei suutnud selliseid lihtsameelseid enesetapu ja mõrva definitsioone kuuldes naeru tagasi hoida. „Enamikul juhtudel on ootamatu surma ja kõigil juhtudel vägivaldse surma puhul vaja ekspertiisi,” ütles ta. „Seda tehakse ka siis, kui on arvata, et langetatakse otsus õnnetusjuhtumi kohta.”
Õnnetusjuhtum.
See otsus, mis kõlab naeruväärselt, kui kõne all on hällis maganud imiku või narkoosi all olnud patsiendi surm, sobis hästi kirjeldama Camargue’i saatust. Vana mees, pahkluuni lumes, kaotab pimedas tasakaalu, libastub, kukub vette ja jääb jääkaane alla. Kui ta ei uppunud, siis suri ta mõne minuti jooksul alajahtumisse. Lund sadas edasi ja jäljed mattusid selle alla. Ja pakane, oma kümme kraadi alla nulli, kaanetas varsti paiga, kuhu keha oli libisenud. Ainult kinnas – paks must nahkkinnas, mis oli ära tulnud tema vasakust käest – oli jäänud tähistama kohta, kus ta lebas, üks kõver sõrm hangest välja ulatumas. Õnnetusjuhtum.
Wexford läks ekspertiisi tulemusi kuulama ainult sellepärast, et sooja saada, sest politseijaoskonna keskküte oli ootamatult eelmisel ööl rivist välja langenud. Ekspertiisi esitamise paigas (Kingsmarkhami maakohus, saal 2, teine korrus) oli kuuldavasti talvel alati temperatuur 80 kraadi[3.]. See vastas tõele. Jätnud kummisaapad alumise korruse ukse juurde, peesitas ta soojas kohas, koorides salamahti endalt mitmed koledad kihid, khakivärvi, mudase väljanägemisega vihmakeebi, päevinäinud musta-hallikirju kalasabamustrilise villase palitu, stoolasuuruse vanutatud villast pruunika salli.
Peale Kingsmarkham Courieri neiu ühel pressile reserveeritud kohal oli saalis veel kaks naist, kes istusid teineteisest võimalikult kaugel, jättes mulje, nagu mõlemad arvaksid, et ainult temal on õigus siin viibida. Wexford arvas, et üks neist on tütar ja teine pruut. Mõlemad olid tumedates ja tagasihoidlikes, mitte millegagi silma paistvates riietes. Aga naisel esimeses reas olid Callase[4.] silmad ja profiil, tema läikivad mustad juuksed olid kammitud geišasoengusse, sellal kui teine, kes istus Wexfordist paari jardi kaugusel, nägi välja kui hiireke, rätik peas, kössis, käed risti. Niipalju kui Wexford oma kohalt nägi, polnud kummalgi vähimatki sarnasust plaadiümbrisel oleva eneseteadva ja vaimse näoga. Aga siis, kui otsus langetati, pööras geišasarnane naine pead, tema tumedad säravad silmad kohtusid korraks Wexfordi omadega ning see nägi, et naine on Sheilast palju vanem, arvatavasti kümmekond aastat. See siis pidi olema tütar. Kui ta oli sellele otsusele jõudnud, pööras kohtunik pilgu naise poole ja ütles, et avaldab sügavaimat kaastunnet Sir Manueli tütrele tema kaotuse ja leina puhul, mis aga pole sugugi ainult isiklik, sest seda jagavad kümned tuhanded inimesed, kes teda armastasid ja imetlesid ja olid haaratud tema muusikast. Ta arvas, et ei lähe välja oma ametikohustuse raamidest, kui tsiteerib Samuel Johnsonit[5.] ja ütleb, et pole oluline, kuidas inimene sureb, vaid on oluline, kuidas ta elas.
Ilmselt polnud keegi rääkinud talle surnud mehe kavatsusest uuesti abielluda. Hiireke tõusis ja kadus vaikselt. Nüüd oli kõik läbi. Mustasilmne kaunitar tõusis samuti – ja oli kohe ümbritsetud meestest. Wexford mõtles, et see on ilmselt kokkusattumine, et seal on saatja, kes ta kohale sõidutas, tema isa arst, teenija ja paar sõpra. Ometi tundis ta tahtmatult, et see naine on igal pool, kus ta ka ei viibiks, meeste ringis, tähelepanu keskpunktis, imetletud, ihaldatud. Ta tõmbas jälle oma kehakatted selga ja väljus Kingsmarkhami pakaselisele peatänavale.
Sillutisel lebas vana lumi pikkade madalate ahelikena ja uus lumi, sõmer ja sädelev, kattis seda värske heledusega. Kollakastinajas taevas näis lund täis olevat. Kohtumajast politseijaoskonnani oli vaid paar sammu, aga sellest piisas, et niisuguse ilmaga teel läbi külmuda.
Eesõues seisis politseiauto ja peakonstaabli Roveri vahel ikka veel kütteavariiteenistuse auto. Wexford läks ettevaatlikult läbi pöördukse. Sees oli endiselt külm ja seersant Camb, kes istus valvurileti taga, soojendas kinnastatud käsi kuumal teekruusil. Wexford mõtiskles, et Burden, kui sel on vähegi aru peas, on ilmselt läinud kusagile sooja kohta lõunat sööma. Ilmselt Carousel Cafésse või sellesse söögikohta, mis oli olnud Carousel, enne kui Mr Haq selle üle võttis ja Pearl of Africaks nimetas.
See oli (Mr Haqi sõnul) tema kodumaa Uganda nimi või hüüdnimi. Mr Haq väitis, et esindab ehtsat Uganda kööki ja pakub „tõelist” Uganda toitu, aga keegi ei teadnud, kas see oli toit, mida suguharud sõid enne koloniseerimist, või toit, mille tõid sisse Aasia immigrandid, või toit, mida söövad tänapäeval läänestunud ugandalased, või midagi muud, aga igal juhul oli raske roogadel vahet teha. Kõik portsjonid sisaldasid praekartuleid ja riisi ning Wexford oli aru saanud, et see ongi Uganda köögi eripära. Talle lihtsalt meeldis see koht ja ta oli iseäranis võlutud plastmassist džunglitaimestikust.
Täna see rippus ja värises auruses kuumuses ning nahkjad lehed näisid olevat täis higipiisku. Aknad ei paistnud läbi, sest neid kattis kondensatsiooniudu. See oli nagu troopiline oaas Arktikas. Inspektor Burden istus laua taga ja sõi Nuubia kana Ruwenzori riisiga, hoides hoolega silma peal oma uuel lambanahksel jakil, mille naine oli talle jõuludeks kinkinud ja mille Mr Haq oli riputanud palmikujulisele riidenagile. Ta ühmas sisenenud Wexfordile, et keegi võib selle ära virutada, sest tänapäeval pole miski võimatu.
„Siin nad võivad selle patta pista,” ütles Wexford. Ta tellis samuti kana, soovides,et ükskord ometi toodaks seda koos kartulitega. „Tulin just Camargue’i juhtumi ekspertiisi kuulamast.”
„Mis pagan sind sinna ajas?”
„Mul polnud suurt midagi teha. Ma mõtlesin, et seal on soe ja nii oligi.”
„Mõnele on sellest küllalt,” porises Burden. „Ma oleksin sulle tööd leidnud.” Sedamööda, kuidas nende sõprus süvenes, oli tema endine aukartus ülemuse ees kadunud, jättes siiski alles lugupidamise. „Kunagi pole olnud nii palju vargusi ja sissemurdmisi. See tuntud tüüp Atkinson, kes lunaraha eest välja lasti, on vahepeal kolme asjaga hakkama saanud. Ta pole veel seitseteistki, aga juba tõeline väike kaabakas.” Sarkasm muutis ta hääletooni vinguvaks. „Just nii ma tema kohta ütlen. Psühhiaater kinnitab, et ta on patoloogiline kleptomaan, traumadest lõhestatud isiksus, mis üldjoontes klassifitseerub paranoiaks.” Ta norsatas, oli vakka, siis sõnas hoopis teisel toonil. „Kuule, kas sa arvad, et seda teha oli tark tegu?”
„Mida teha?”
„Minna seda ekspertiisi kuulama. Inimesed hakkavad arvama… Ma pean silmas, et nad võivad hakata arvama…”
„Inimesed hakkavad arvama!” irvitas Wexford. „Sa räägid nagu vana lesknaine, kes manitseb noort plikat. Mida nad siis hakkavad arvama?”
„Ma pidasin ainult seda silmas, et nad võivad arvata, et selles surmas on midagi kahtlast. Mingi jama. Ma tahtsin öelda, et kui nad sind seal näevad ja teavad, kes sa oled, siis nad mõtlevad, et ta ei oleks sinna tulnud, kui kõik oleks olnud nii lihtne, nagu kohtunik…”
Teda päästis Wexfordi pahameelepurskest väline sekkumine. Mr Haq oli rõõmsameelselt nende juurde hiilinud. Ta oli väike, naeratav, väga tumeda nahaga, aga siiski väga kaukaaslase moodi, suure hulga säravvalgete,