Armuke. Chicago tulekahju triloogia 2. raamat. Susan WiggsЧитать онлайн книгу.
hetkega voogas üle lauda põranda tulejõgi.
Oli täiesti pime, kui Catherine järgmine kord ärkas, taaskord uksele koputamise peale. Veel külalisi? Ei, sel koputamisel oli ärevuse kiire rütm. Patrick kiirustas avama. Catherine tõmbas kõrvale tuba kaheks jagava räbaldunud kardina, et lastele pilku heita. Nende armsatel, magavatel nägudel helkis tontlik valgusekuma.
„Armas jumal,” sosistas ta akna juurde sööstes ja kardinat eest tõmmates.
Mööda lauda külge kihutas möirates üles leegisammas. Tulevalgus voogas üle maja ja lauda vahel oleva aia.
Catherine O’Leary avas majaukse põrgutule ees. Ta abikaasa jooksis tema poole, nägu leekidest valgustatud öös jäik.
Ta ütles seda, mida naine juba teadis, öeldes välja hirmu, mis pani Catherine’i südame kivina saapasäärde vajuma: „Hoolitse laste eest. Laut põleb.”
Kontakt
Mis on inimese peamine eesmärk?
Saada rikkaks.
Mil moel?
Ebaausalt, kui võimalik;
ausalt, kui peab.
Mark Twain, 1871
Üks
Smaragdrohelisest siidist prantsuse kleidi all kandis Kathleen O’Leary kodukootud aluspükse, mis olid ka paremaid päevi näinud. Ta keelas endal muretsemast selle pärast, mis uhke kleidi all peitumas oli. Tähtis oli see, mida maailm väliselt nägi, eriti sel õhtul.
Järgmisel reedel laskub ta põlvili ja tunnistab kavala vembu isa Campbellile pihitoolis üles, aga reede oli alles kaugel. Praegusel hetkel kavatses ta lõbusalt aega veeta, sest oli pettuste öö ja tema oli selle keskel.
Mehaaniline kullatud lift, mis neid nobedalt Hotel Royale’i kolmanda korruse salongi sõidutas, oli ainult osaliselt vastutav ootusärevuse kiire sööstu eest, mis tema keha surisema pani. Ta haaras kinni oma kahe kaaslanna, Phoebe Palmeri ja Lucy Hathaway, kätest ning pigistas neid. „Kas arvate, et meil läheb see läbi?” sosistas ta.
Lucy pilgutas talle oma tumedat silma. „Sellise välimusega läheks sul läbi ka Kaubanduskoja röövimine.”
Kathleen oleks end näpistanud, kui ei oleks nii kõvasti oma sõbrataride kätest kinni hoidnud. Ta ei suutnud uskuda, et tõepoolest säärast hulljulget tegu toime panemas oli. Oli minemas seltskondlikule üritusele, kuhu teda ei olnud kutsutud. Pariisist toodud kleidis, mis ei kuulunud talle. Kandes tohutult hinnalisi ehteid. Kohtuma inimestega, kes, oleks nad teadnud, kes ta tegelikult on, ei peaks teda sobivaks nende saapaidki viksima.
Hotelliteener tõmbas pidurihoova üles ja väntas ukse lahti. Vaid ühe kiire pilguga tundis Kathleen mehes ära iirlase. Tal olid tugevad näojooned ja hiljuti saabunud sisserändaja leebe, aupaklik käitumisviis. Phoebe tuhises mehest mööda, tolle väikest kogu isegi nägemata.
„Meer Mason ei hakka taotlema veel üht ametiaega,” ütles Phoebe hingetul häälel, mis näis olevat täielikult keelepeksule keskendunud. „Proua Wendoveril on leegitsev armuafäär ühe Rushi meditsiinikolledži üliõpilasega.” Ta loetles infokilde sõrmedel, kindla eesmärgiga viia Kathleen kurssi külalistega, kellega ta kohe kohtumas oli. „Ja härra Dylan Kennedy on äsja mandrilt tagasi jõudnud.”
„Värskenda mu mälu. Kes on Dylan Kennedy?” küsis Lucy tüdinud häälel. Ta ei olnud kunagi olnud see, kellele kõrgem klass ülemäära muljet avaldaks – arvatavasti seetõttu, et ta oli pärit ühest linna vanimast perekonnast ning mõistis nende nõrku külgi ja vigu.
„Kas sa ei tea?” Phoebe patsutas pruuni kihara paigale. „Ta on kõige rikkam ja nägusam mees Chicagos. Räägitakse, et ta tuli tagasi endale naist otsima.” Phoebe läks ees läbi vaibaga kaetud koridori. „Ta võib ehk juba täna õhtulgi kellegagi tõsiselt kurameerima hakata. Kas pole oivaliselt romantiline?”
„See ei ole oivaliselt mitte midagi,” ütles Lucy Hathaway skeptilise ninakrimpsutusega. „Kui tal on vaja midagi välja valida, peaks ta minema Union Stockyardsi kariloomade oksjonile.”
Kathleen ei öelnud midagi, kuid oli kordki mõttes Phoebega nõus. Dylan Francis Kennedy oli oivaline. Kathleen oli teda vilksamisi näinud nädal varem Sinclairide häärberis toimunud aiapeol, paigas, kus tema perenaine preili Deborah Sinclair elas siis, kui parajasti etiketikoolis ei olnud. Kathleen oli näpanud mõne hetke oma töötegemisest, et vaadata üle pika, hooldatud aia ning seal, rikkalikult kaunistatud lehtlas, oli seisnud kõige imelisema välimusega mees, keda ta kunagi näinud oli. Täiuslikult õmmeldud pükstes, mis liibusid ta kitsastele puusadele, ning õlgade laiust rõhutavas tumehallis-mustas poolpikas kuues sarnanes mees romantilise loo printsiga. See oli loomulikult põgus pilk kaugelt eemalt. Lähedalt vaadates ei olnud ta arvatavasti kaugeltki nii... oivaline.
Kathleen märkas ust, millele olid kirjutatud sõnad DAAMIDE PUUDERDAMISRUUM, ning sikutas Lucyt käest. „Kas võiksime, palun?” ütles ta. „Ma arvan, et vajan hetke enda kogumiseks.” Ta rääkis väga hoolikalt, varjates oma igapäevakõne pehmet iiri aktsenti.
Phoebe patsutas elevandiluust sõrestikuga lehvikut kavalalt vastu kinnastatud peopesa. „Lööd araks?”
„Kindlasti mitte,” ütles Kathleen, kardetud aktsendivarjund häälde lipsamas. Phoebe Palmer, kes kuulus Chicago ühesse tähtsamasse perekonda, provotseeris teda alati, esitades talle väljakutseid. Phoebe omakorda pidas Kathleeni suhtlemist tema sõbrannadega kaugelt liiga ninakaks ja familiaarseks ning andis endast parima, et teenijatüdrukule koht kätte näidata.
See oli tegelikult osa tänaõhtusest väljakutsest. Lucy vandus, et Kathleeni võidakse kõrgema klassi liikmeks pidada. Phoebe ei uskunud, et Iiri immigrantide tütar kedagi lollitada suudaks. Lucy kinnitas, et see saab olema huvitav sotsiaalne eksperiment. Nad olid tulemuse peale isegi kihla vedanud. Järgmisel õhtul pidi toimuma Crosby ooperimaja avamine ning Chicago seltskonna koorekiht pidi oodatavalt kohale saabuma. Kui Kathleenil peaks õnnestuma sinna kutse saada, annetab Phoebe sada dollarit Lucy kõige südamelähedasemale asjale – naistele valimisõiguse andmise heaks.
„Sa võid kullata seda liiliat palju tahad,” oli Phoebe Lucyle öelnud, kui nad end õhtuks valmis panid. „Aga kõik, kellel pool arugi peas on, teavad, et tegemist on lihtsalt tavalise umbrohuga.”
„Pool aru,” oli Lucy naernud ja Kathleeni õhetavasse kõrva sosistanud: „See jätab välja enamiku inimesi õhtuselt vastuvõtult.”
Nad astusid naiste tualettruumi, mis oli kaunistatud kullatud raamides peeglitega ning mida mahedalt valgustas seinale kinnitatud hoidikuis olevate gaasilampide valkjas kuma. Kolm noort daami seisid koos kõrge keskmise peegli ees – mustade juuste ja rõõmsate silmadega Lucy, kõrk ja enesekindel Phoebe ning Kathleen, kes ärevalt oma peegelpilti silmitses, mõeldes, kas tema juuste erk punane toon ja põski ning nina katvad tedretähnid võivad kindlaks märgiks olla. Tema pikad säravad, hõbedast juuksekammide vahelt langevad kiharad ning närvilisuse õhetus põskedel ei olnud sündsusetud. Võib-olla ta siiski suudab sellega hakkama saada.
„Jumal küll, aga ma soovin, et preili Deborah oleks tulnud,” ütles Kathleen end ettepoole kallutades ja pead küljelt küljele keerates, et oma teemantide ja smaragdidega kaunistatud rippuvaid kõrvarõngaid vaadata. Hinnalised asjakesed õõtsusid harjumatult sikutades. Kui välja arvata plikalikud enese üleslöömise mängud, mida ta oli mänginud Deborah’ga, kui kaheteistaastaselt teenijannana tööle asus, ei olnud Kathleen elu jooksul rohkem ehteid kandnud. Viiest lapsest vanimana ei olnud ta oma esimesel armulaual isegi traditsioonilist risti saanud. Tema vanematel lihtsalt ei olnud selleks raha.
„Deborah ei olnud terve,” meenutas Phoebe talle. „Pealegi, kui ta oleks tulnud, ei oleks sul olnud tema muinasjutulist kleiti ega Tiffany juveele, mida kanda, ja sa istuksid täna õhtul ihuüksi koolis.”
„Tuhas sonkiv Tuhkatriinu,” ütles Kathleen teravalt. „See oleks sulle meeldinud.”