Armuke. Chicago tulekahju triloogia 2. raamat. Susan WiggsЧитать онлайн книгу.
anekdoote. Kui väga ta ka ei pingutanud, ei tulnud talle praegusel hetkel pähe mitte ühtegi tarka asja, mida öelda. Aga ta ei kavatsenud ühel nägusal mehel end tummaks lüüa lasta.
„Ma arvasin, et tänaõhtuseks päevakorraks on hingede päästmine,” ütles Kathleen. „See peaks teie jaoks piisavalt lõbus olema.”
„Ma olen katoliiklane,” vastas mees sujuvalt. „Mitte tõsine, kokkupigistatud huultega protestant. Nemad ei usu lõbutsemisse. Igatahes mitte selles elus.”
Mehe omaksvõtt rabas Kathleeni. Seltskonna kõrgeimad klassid vaatasid tavaliselt katoliiklastele ülevalt alla. Ainult vähesed privilegeeritud võisid seda tunnistada ja oma kohta siiski seltskonnas säilitada. See oli üks põhjus, miks Lucy oli Baltimore’i Kathleeni väljamõeldud kodulinnaks valinud. Mõned sealsed vanimad perekonnad pärinesid mitme sajandi tagustest auväärsetest katoliiklaste klannidest, mis muutis nad seltskonna jaoks vastuvõetavaks.
„Kas ma šokeerin teid?” küsis mees.
„Kindlasti mitte. Söör.” Kathleen rõhutas sihilikult ametlikku kõnet. Ta teadis, et selles ühiskonnas peab inimene teatud asju saladuses. Mida mehe otsekohene möönmine tähendada võis? Et ta teab, mida missakaart endast kujutab ja nägi tema vembu läbi? Või et mees tunneb tema vastu ehedat poolehoidu, kuna neil on midagi ühist?
Mehe naer oli madal ja kõlav, heli, mille kuulmisest Kathleen arvas, et ta iial ei tüdi. „Palun vabandust. See on minust andestamatu, lubada endale teiega isiklikku vestlust alustada, enne kui end tutvustanud olen.” Tema kummardus oli täiuslikult korrektne. Justkui foto jaoks poseerides kummardus ta pihast ettepoole, üks käsi seljal ja teine välja sirutatud, peopesa üleval, justnagu härdas palves. „Dylan Francis Kennedy, teie teenistuses.”
Kathleen mõtles, kas oleks parem teadmatust teeselda või tunnistada, et oli kogu aeg teadnud, kellega tegemist on. Ei, ta ei saanud seda teha. Mees küsiks, kus Kathleen teda varem näinud on ja ta oleks sunnitud möönma, et oli meest Sinclairi häärberis salaja vaadanud. „Tere,” ütles ta. „Mina olen...”
„Kate.” Mees pilgutas talle silma. „Teie sõbratar preili Hathaway andis mulle loa teid Kate’iks kutsuda. Ta ütles, et te olete liiga tagasihoidlik, et ametlikku pöördumist nõuda.”
Kathleen tõmbas silmad pilukile, mehe kütkestava sarmikuse suhtes skeptiline. „Kogu kõmu põhjal, mida ma teie kohta kuulnud olen, oleks mitteametlikkus eeldatav.”
„Nüüd olen ma huvitatud. Millise kõmu?”
„Et te olete Bostoni laevandusfirma varanduse pärija, äsja tagasi jõudnud pikalt ringreisilt mandrile,” vastas naine.
„Te lugesite seda kindlasti Tribune’ist.”
„Ning et te olete endale naist otsimas,” lisas Kathleen.
Mees naeris. „Sellest ajast peale, kui see rumalus avaldati, olen ma olnud üle ujutatud auahnetest emadest, kes oma rikkaid tütreid esile tirivad. Mitte et ma seda neidude paraadi ei naudiks...” ta pilgutas naisele silma „aga ma arvan, et olen oma otsingu ulatust kitsendanud.”
Kathleen krimpsutas põlglikult nina. „Sel juhul ma teile ülejäänut ei räägi. Teil läheb pea uhkusest paiste.”
Mees pugistas naerda. „Kas teie kuulujuttudes öeldakse, millist sorti naist ma endale otsimas olen?”
„Ei, aga ma kuulsin, et olete endast poolele mandrile murtud südamete raja maha jätnud.”
„Ilmselgelt ebatõene. Mina olen see, kelle süda murtud on. Kõikidel reisidel olen ma soovinud võimatut.” Mees naeratas kurvalt. „Naist, kelles oleks harukordset talenti ja sügavust,” ütles ta. „Sellist, kellel on punased juuksed, välkuvad silmad ja kes teab „Ave Maria” kõiki sõnu.”
„Te olete andestamatu õrritaja, söör,” suutis Kathleen kuuldavale tuua, täielikult intrigeeritud.
Mees puudutas tema küünarnukki, kallutades end ettepoole ja alandades häält. „Ma ei narri mitte kunagi. Aga ärge muretsege. Teie saladus on minu poolt hoitud.”
„Milline saladus?” pahvatas Kathleen. Tavaliselt ta kontrollis oma keelt, aga mehe puudutus, isegi tema käe kerge toetus ta küünarnukil, viis ta segadusse.
„On neid rohkem kui üks?” Sel mehel oli äärmiselt peibutav maneer.
Kathleen hammustas huult, mõeldes kiiresti. Seejärel manas ta näole oma kõige pimestavama naeratuse. „Igal naisel on saladusi,” ütles ta. „Mida rohkem, seda parem.”
Mees näis pidevalt olevat naermapuhkemise äärel. „Minu armas Kate, ma rääkisin teie tõelisest identiteedist.”
Kathleen ahmis õhku. „Kui te minu tõelist identiteeti teate, miks te siis endiselt minuga rääkida suvatsete?”
„Sest ma tahan selle kõrvarõnga teile tagasi panna. Ja kui siin üldse mingisugust suvatsemist peaks toimuma, siis olete see teie, kes suvatsema peab, kuna kõigile siin ruumis viibijatele on selge, et te ületate mind tähtsuselt.”
„Ületan tähtsuselt?”
„Ma teadsin, et te olete liiga tagasihoidlik,” noomis mees Kathleeni õrnalt. „Lucy hoiatas mind.”
„Tõesti?”
„Jah. Ta ütles, et te ei uhkelda kunagi oma sugupuuga ega rikkusega, mida pudeneb selle okstelt nagu sügisesi lehti.” Mees kõkutas naerda. „Näete siis? Ma olen talumatult labane, mainides samas lauses pärinemist ja raha.”
„See on Ameerika,” ütles Kathleen, lootes, et tema kergendustunne välja ei paista. „Me oleme vabad rääkima, millest iganes soovime.”
„Ja seda me teemegi, kas pole?” Näiliselt endiselt naerupiiril hõljudes osutas ta ruumis viibivale kõrgemale seltskonnale. Meestel olid seljas rätsepa õmmeldud ülikonnad ja nii kõvaks keedetud kraed, et nende serv näis omaniku kaela lõikavat, ning naised liikusid läbi vestlusgruppide, nagu oleksid kesk võistlussporti.
Kathleen märkas, et Dylan Kennedy ülikonnal oli mitme hooaja vanuse ja kandmise erilist peensust, mis andis mehele ta mõisahärra rollis palju mugavama ja loomulikuma välimuse. Mitte „uue” raha abil läikima löödu ja lihvitu, vaid põlvkondade kogutud rikkuse auväärse sundimatusega kaasneva. Tema kõrval paistis isegi Inglise lord väikekodanlik.
Siis tegi mees aga midagi äärmiselt ootamatut. Kätt omaniku kombel naise küünarnuki alla pannes juhtis ta Kathleeni läbi suure salongi võlvkaare alt läbi väiksemasse klaasustega ruumi, mille külgedel asetsesid kiiskavad võlts-marmorsambad.
„Kuhu me läheme?” küsis naine.
„Vaatamisväärsustega tutvuma.”
„Aga ma...” Kathleeni hääl katkes, kui mees ühe kõrgetest hingedele kinnitatud klaasustest lahti tegi, tuues nähtavale vaate, mis ta peatuma pani. „Ohoo,” ütles ta, kui taas hingata sai. „See on tõesti midagi erilist.” Kathleen astus välja väikesele, kumerale rõdule. Tugev tuul, mis oli kogu õhtu linnas tuhisenud, puhus nüüd isegi tugevamalt, ulgudes kõrgete kesklinnahoonete vahel ja kloppides järve pealispinda nagu koogitainast vahule.
Sellest vaatekohast, silme ees avanemas lõuna- ja idasuund, nägi Kathleen jõekaart kohal, kus see laienes, et tohutu suure, mäsleva järvega ühineda. Ainult kvartal või paar eemal märkas ta külluslikult kaunistatud kohtumaja kuplit ja torne ning selle taga Püha Brendani gooti kirikutorni, tema kodukirikut. Seal oli ta võtnud vagal, siiral sosinal oma esimest armulauda, käinud leeris ja pihtinud iganädalasi patte. Ta lootis, et ühel päeval abiellub ta seal väikeses palveaias olevas lehtlas, ning saab ka sinna maetud.
Mõtteid süngelt teemalt eemale rebides silmitses ta Lake’i, Wateri ja Randolphi tänavatel seisvate lambipostide täiuslikke paralleelseid ridu. Jõesuudmes moodustasid hiiglaslikud viljahoidlad öötaeva taustal kummituslikke siluette. Iga paari sekundi järel vilgutas Government Pieril asuv