Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta. Peter ConradiЧитать онлайн книгу.

      EESSÕNA

      Läksin Moskvasse tööle 1988. aasta augustis Reutersi uudiste­agentuuri noore korrespondendina. Saabusin sinna koos oma naise Robertaga, olles sõitnud autoga läbi Euroopa ja väisanud seejuures Ukrainat, jõudes ohtlikult lähedale Tšornobõli tuumajaamale, kus kaks aastat varem oli toimunud plahvatus. Meie uus läikiv kombi-Volvo oli nii täis tuubitud, et tagauste avamisel hakkas kõik välja valguma. Riiete, kingade ja maja­pidamistarvete segadiku all oli peidus üle saja veinipudeli. Tulevased kolleegid olid mind hoiatanud, et Venemaa kauplustest on veini raske leida –

       nagu ka kõike muud. Neil oli õigus.

      Meie koduks sai väike sünge esimese korruse korter linna põhjaosas Riia turu lähedal asuvas välismaalastele mõeldud kompleksis. Sama maantee ääres asus rahvamajandussaavutuste näitus (VDNH), mis oli selleks ajaks juba suisa naljanumber. Meie elamu väraval asuvas kongis kontrollis politseinik kõigi dokumente, kes sisse tulid ja välja läksid.

      Reutersi kontor paiknes üsna suurejoonelises kompleksis Sadovaja Samotetšnaja tänaval, mida välismaalaste seas tunti Sad Sami nime all. Oma lood kirjutasime valmis algelistel arvutitel, mis esmalt muutsid sõnad aukudeks perforeeritud paberil, seejärel söödeti need teleksisse. Diplomaatilist korpust teenindava direktoraadi poolt (tegu oli välismaalaste eest hoolitseva kõikvõimsa organisatsiooniga) palgatud kolmest tõlgist koosnev meeskond jälgis meid vahetuste kaupa. Kõik nad olid KGB palgal. Õhtuti käisime erakordsetel 19. sajandi lõpu meeleolu meenutavatel pidudel.

      Oma Volvoga, millel oli nüüd numbrimärk K001 (K tähistas korrespondenti ja 001 Suurbritanniat) Moskvas ringi sõites pidasime enesestmõistetavaks, et meid jälgiti. Koju jõudes leidsime sageli, et sahtel, kus dokumente hoidsime, oli lahti jäetud. Mõnikord helises mõni minut hiljem telefon, ent toru teises otsas valitses vaikus. Niina, kes igal hommikul käis meil, et mulle vene keelt õpetada, moodustas oma grammatikat puudutavad küsimused selliselt, et saada teada üksikasju mu isikliku elu kohta. Eriti huvitasid teda meie vene sõbrad. Kui tahtsime Moskvast välja sõita, pidime sellest oma valvuritele 24 tundi ette teatama – tundlike paikade puhul 48 tundi – et jätta aega jälgimismeeskondade organiseerimiseks.

      Isegi oma lõpupäevil oli Nõukogude Liit üks veider koht, kus miski ei toiminud päris samamoodi kui läänemaailmas. Ent tänu Mihhail Gorbatšovile, kes 1985. aastal võimule tuli, muutus riik kiiresti. Järgnevatel aastatel oli mul privileeg lausa esimesest reast jälgida, kuidas alates bolševike võimuletulekust 1917. aastal üles ehitatud poliitiline, majanduslik ja sotsialistlik süsteem otse meie silme all lagunes ja midagi metsikut, uut ja varem läbiproovimatut selle asemel koha sisse võttis. Õhus oli vabadust ja elevust, aga ka halbu eelaimdusi ja hirmu selle igavese vene kaose ees. Kui ma 1995. aasta lõpuks lahkusin, puudus kindlus tulevikus valitava tee suhtes.

      Moskva, kuhu ma 2016. aastal tagasi pöördusin, et käesoleva raamatu jaoks uurimistööd teha, oli hoopis teistsugune linn. Inimesed kurtsid rubla kursi languse, lääne sanktsioonide ja selle üle, kui raskeks elu on muutunud. Ometi rabas mind, kui jõukas kõik võrreldes minu seal veedetud ajaga välja nägi. Vahepealse kahe aastakümne vältel olid venelased hakanud iseenesestmõistetavaks pidama kauplusi, baare, restorane ja teisi kaasaegse arenenud majanduse tunnusmärke, mis olid tundunud nii eksootilised, kui esimene McDonald's 1990. aastal Moskvas avati.

      Ent optimism ja eufooria, mis mu varasel Moskva perioodil linnas valitsesid, olid juba tükk aega tagasi asendunud resignatsiooni, kurbuse ja haavatud rahvusliku uhkusega.

      Käesolev raamat seab eesmärgiks jälgida, kuidas on Venemaa viimase veerandsaja aasta jooksul muutunud, lähtudes riigi suhetest läänemaailmaga. See on lugu suurtest ootustest ja heast tahtest, ent ka mõistmatusest ja luhtunud võimalustest.

      Peter Conradi

      London, detsember 2016

      SISSEJUHATUS

      Üksteise järel sööstsid suundraketid SS-N-30A Kalibr õhku, leegid koonlana valgustamas Kaspia mere kohal laiuvat hommikutaevast. Kokku oli neid 26, kõik nad tulistati järjestikku õhku neljalt Vene sõjalaevalt. Läände pöörates lendasid nad enam kui 1450 km üle Iraani ja Põhja-

       Iraagi kiirusega ligi 1000 km tunnis, enne kui tabasid ühtteistkümmet sihtmärki Süüria linna Aleppo lähistel. Igas raketis sisaldus ligikaudu 450 kg lõhkeainet.

      Tegu polnud sugugi kõige tõhusama või kuluefektiivsema rünnakuga mässuliste vastu, kes püüdsid president Bashar al-Assadit kukutada. Pentagoni allikad väitsid, et vähemalt neli raketti, mis sarnanesid USA Tomahawkidega, purunesid tükk aega enne sihtmärgini jõudmist Iraanis – see oli väide, mida Moskva vihaselt eitas. Ent see oli suurepärane võimalus demonstreerida Venemaa kasvavat sõjalist võimsust. Juba mõne tunni pärast ilmus YouTube’is riigi kaitseministeeriumi postitatud kaheminutiline salvestis, mis näitas graafiliselt nende rakettide liikumistrajektoori. Video näitamine langes kokku president Vladimir Putini 63. sünnipäevaga. Presidenti näidati televisioonis koos kaitseministri Sergei Šoiguga. „Fakt, et saatsime Kaspia merelt välja täpsusrelvad umbes 1500 km kaugusele ja tabasime kõiki määratud sihtmärke, näitab sõjatööstustehaste head tööd ja personali häid oskusi,“ ütles Putin oma pöördumises, mis jättis mulje, nagu reklaamiks ta Vene sõjatehnoloogiat.

      Suundrakettide löögid leidsid aset nädal pärast seda, kui Vene sõjalennukid olid esmakordselt pakkunud õhukaitset Süüria valitsuse maavägede pealetungile. Järgnevatel päevadel postitas Vene kaitseministeeriumi ametlik Twitteri konto igapäevaselt seiredroonidega ülesvõetud videoklippe, näidates oma õhulöökide surmatoovaid tulemusi Süüria eri kohtades. Ministeeriumi Facebooki lehekülge täiendati selliste detailidega nagu lennurünnakute arv ja tabatud sihtmärgid. Tundus, nagu oleks Kreml jälginud, kuidas USA valitsus ja meedia näitasid Washingtoni sõdu Afganistanis ja Iraagis ning püüdnud nende eeskuju järgida.

      Vene televaatajaile, keda eelmised 18 kuud oli pommitatud piltidega Moskva mahitatud separatistide võitlusest Ukrainas, näidati nüüd nende relvajõudude kangelastegusid Süürias. Uue sekkumise pilte saatis teistsugune, kuid sama võimas narratiiv. Kui vaenlast Ukrainas oli kujutatud läbi neofašistliku nostalgiaprisma, näidates neid igatsemas aegu, mil Teises maailmasõjas natsi-Saksamaaga koostööd tehti, siis lahing Süürias oli samamoodi must-valge – see oli võitlus riigi valitud presidendi ja vere­januliste islamistide vahel.

      Putini sekkumine Süürias – mis järgnes väljakutsuvale Krimmi poolsaare hõivamisele 2014. aasta märtsis – kriipsutas veelgi alla, kui palju oli muutunud veerandsajandi jooksul, alates sellest, kui äsja iseseisvunud Vene Föderatsioon 31. detsembril 1991 Nõukogude Liidu riismetest esile kerkis. Putini sõnum maailmale oli üheselt mõistetav: Venemaa on tagasi.

      Kui George H. W. Bush oma mälestusväärse ainsa presidendiaja viimasel aastal kõnepuldile lähenes, et 1992. aasta jaanuaris riigi olukorda käsitlevat kõnet pidada, siis võis talle uhkeldava kõnnaku andestada. Nüüd olid Ühendriigid ainus üliriik. „Viimase 12 kuu jooksul on maailm olnud tunnistajaks peaaegu piiblimõõtu muutustele,“ ütles Bush Kongressile. „ Ja isegi praegu ... pole ma kindel, et oleme täiesti aru saanud juhtunu täiest mõjust ... Ent sel aastal suri kommunism ... Suurim, mis on maailmas minu, meie eluajal juhtunud. Jumala armust võitis Ameerika külma sõja.“

      Bushi hüperbool oli mõistetav. Eelmised neli