Veidrad voodikaaslased. Jennifer CrusieЧитать онлайн книгу.
ei.” Gina ajas end sirgu, näol kaastundlik ja murelik ilme. “Mis juhtus?”
“Ära ehmata,” lohutas Tess toolil kössitades. “Mul on plaan.”
“Muidugi mõista,” lausus Gina. “Mis juhtus?”
“Kulusid piirati. Haridusametnik, kelle me ise valisime, otsustas, et eraõpetajaid järeleaitajatena kasutavate sihtasutuste toetamine pole hariv. Nii et nüüd peab sihtasutus kasutama vabatahtlikke. Lõpuks võivad nad üldse uksed kinni panna.”
“Tess, mul on tõesti kahju,” ütles Gina. “Ausõna. Ma tean, kui tähtsad need lapsed sinu jaoks on.”
“No kuule.” Tess ajas end sirgu ja vaatas Ginat teeseldud karmusega. “Ma pole veel kaotanud. Lapsed ei kao kuhugi, mina samuti mitte. Ma pean lihtsalt leidma töökoha, mis raha sisse tooks ja samas pärastlõunad vabaks jätaks, et sihtasutuses vabatahtlikuna jätkata.” Ta muigas. “Vaatasin paar õhtut tagasi “Pretty Woman’it” ja Julia Roberts nautis nii väga Richard Gere’i käevangus rippumist, et ma kaalusin tõsiselt litsiks hakkamist, aga siis taipasin, et kolmkümmend kuus on tänavatööks liiga kõrge vanus.”
Nick koputas taas. “Tess? Kas tahad, et ma paluksin? Ma palun. Ma oskan hästi paluda. Sa pole seda näinud – sa lahkusid enne, kui ma seda sulle näidata jõudsin. Ole nüüd, Tess. Lase mind sisse.”
Gina nookas ukse poole. “Kui sa mõtled oma keha müümisele, siis tee parem uks lahti. Ta on ju endiselt rikas, eks?”
Tess noogutas. “Ma pole viimasel ajal kontrollinud, aga teades Nicki ja tema rahalembust, siis kindlasti.”
“Abiellu temaga,” soovitas Gina.
“Ei.”
“Miks mitte?”
“Esiteks pole ta mu kätt palunud,” vastas Tess. “Ja ta on vabariiklasest advokaat, nii et ema ütleks minust lahti. Ja lisaks...” Tess kortsutas kulmu. “...ma olen alati arvanud, et oleks mõistlik abielluda kellegagi, kes ei üritaks pulmapeol peapruutneitsile külge lüüa. Sa võid mind napakaks pidada, aga...”
“Kuna selleks oleksin mina, pole sul vaja muretseda. Abiellu temaga.”
“Sa ei tunne Nicki,” lausus Tess. “Ta suudaks ka ema Teresa ära võrgutada.” Ta kallutas pea ukse poole ja kuulatas hetke. “Ja enam ei ole see vist ka oluline. Paistab, et ta tüdines ära ja läks minema.” Tess üritas pettumust mitte välja näidata. Ta ei olnud ju kavatsenud ust avada.
Siiski polnud sugugi Nicki moodi nii kergesti alla anda, olgu seal koridoris kui tahes ohtlik. Mees vist ei igatsenudki nii väga tema järele.
Pagan võtaks.
Nick nõjatus Tessi ukse taga vastu seina ja analüüsis olukorda. Tagumine ei viinud kuhugi ja ka sarm ei mõjunud, mis oli tema jaoks uudne kogemus. Mis kurat siin toimub? Võib-olla oli Tess veel vihane, aga nii vihane ta nüüd ka olla ei saanud. Mitte Tess. Tess plahvatas ja unustas selle kohe. Ta ei mossitanud kunagi. Nii et miski muu pidi takistama teda mehe jalge ette langemast. Nick muigas sellele mõeldes. Olgu, Tess polnud kunagi tema jalge ette langenud. Aga ta polnud ka kunagi ust nina eest kinni virutanud.
Tess oli millegipärast endast väljas.
See polnud hea. Tess meeldis talle ja mõte sellest, et naine on õnnetu, häiris teda. Nick lubas endale veel ühe muremõtte ja keskendus siis taas oma probleemile.
Tess polnud tema peale pahane. Ta ei virutanud ust kohe kinni, nii et asi oli muus. Ilmselt on mõnel tema hoolealusel probleeme. Ja kui Nick talle rumalast peast ütles, et ta näeb suurepärane välja – ehkki tegelikult oli asi ikka päris hull –, oli Tess ärritunud ja ukse kinni virutanud. Olgu, see oli õigustatud. Nüüd oli vaja vaid uks uuesti lahti saada, natuke kaasa tunda ja sees ta olekski.
Kui pool tundi oodata ja siis koputada, võib Tess ukse lahti teha, arvates, et ta on ära läinud.
Kui tal oleks lilled või kommikarp või midagi... Ei. Tessi puhul see ei aitaks. Tessile ei avaldaks tavapärased meelitusvahendid mingit mõju. Nick pidas selle üle veel veidi aega aru ja lahkus, silmitsedes põlglikult räpast koridori.
“Arvan, et sa peaksid ta sisse laskma,” tähendas Gina. “Rikkad advokaadid ei kasva puu otsas.” Ta painutas ettevaatlikult paremat jalga. “On sul mingit lihasesalvi? Mu sääremarjad valutavad.”
“Mul pole praegu aega Nickiga mängida. Ma pean oma plaani kallal töötama.” Tess tõusis ja läks läbi tillukese korteri vannituppa, astudes üle mitme raamatuhunniku, sokikuhja, osaliselt hinnatud esseede pataka ja peaaegu valmis plakati, millel oli kiri “Ma loen keelatud raamatuid”. Ta jätkas samal ajal kõnelemist ja tema hääl tugevnes vastavalt sellele, kus ta parasjagu viibis. “Mul on võimalus üks õpetajakoht saada, aga ma ei tea, kas ma saan selle. Tegelikult pole mul selleks vastavat haridust ja ma peaksin õpetama rikkaid jõmpsikaid, kes peaksid mind ilmselt tulnukaks, aga palk oleks hea ja tööaeg suurepärane.”
Ta ulatas Ginale lihasesalvi tuubi ja istus uuesti tugitooli.
Gina pigistas salvi näppudele. “Tee proovi. Ikka parem kui nälgimine.” Ta võpatas, määrides salvi sääremarjadele.
Tess ajas end sirgu ja töömured ununesid. “On sul kõik hästi? Ma mõtlesin, et see on sul tavaline tantsija lihaskramp.”
“Ei, mul pole kõik hästi,” vastas Gina. “Ma olen kolmekümne viie aastane. Ma ei taastu enam nii kiiresti kui nooremana.” Ta hõõrus sääremarju ja kortsutas valu peale kulmu. “See valu hakkab mulle juba närvidele käima. See on mind algusest peale häirinud, aga nüüd käib see lausa närvidele.”
Tess ei teadnud, mida öelda. “Kuidas ma aidata saan?”
Gina naeris. “Sa ei saagi. Ma olen lihtsalt vana.”
“Ära räägi rumalusi,” alustas Tess, aga Gina sundis ta käeviipega vaikima.
“Kullake, ma olen teiste seas nagu vanaema.”
“Ära räägi rumalusi,” kordas Tess. “Sa töötad ju pidevalt. Sa pole kunagi ilma tööta. Kui paljud tantsijad seda öelda saavad?”
“Ma pole kunagi ilma tööta, sest olen alati kohal, pole kunagi haige, ei vussi midagi ära ega lahku New Jerseyst poole etenduse pealt, et mehele minna.” Gina sirutas jalgu ja tema näol peegelduv valu andis veidi järele. “Aga see ei aita mind igavesti.” Ta kehitas õlgu. “Jalad ei pea ka enam kaua vastu.” Ta vaatas neid, nagu oleks ta need odavmüügist ostnud ja kahetseks nüüd seda otsust. “Ma ei taha vist elu seeski enam ühtki plié’d teha.”
“Sa teed nalja.” Tess vaikis hetke ja küsis siis: “Mida sa teha tahad?”
“Mehele minna,” vastas Gina.
Tess vajus tooli seljatoele. “Mehele minna? See on küll uudis.”
“Tegelikult mitte. Ma olen seda alati tahtnud,” jätkas Gina igatsevalt. “Aga ma tahtsin enne karjääri teha.” Ta naeratas kergelt. “Vaat mis sellest sai. Nüüd tahan vaid rahu ja vaikust. Turvatunnet.” Ta vaatas äkitselt haavatuna Tessi. “Tead küll, armastust. Ma ei ole ringi tuuritades kedagi leidnud, aga see pole ka eriline üllatus. Ent nüüd olen ma valmis. Ma tahan maja, lapsi ja kõike muud sinna juurde kuuluvat.”
“Kas sellepärast, et sa jäid taustatantsijaks?” küsis Tess. “Mõtle kõigile neile, kes ei saanud...”
“Ma pole tahtnudki olla keegi muu.” Gina venitas taas jalgu ja võpatas. “Ma ei tahtnud staariks saada. Ma ei ole kunagi säärast tähelepanu ihanud. Tahtsin lihtsalt etenduses kaasa lüüa. Ja sama tahan ka nüüd. Ma ei vaja mingit tähtsat tegelast. Tahan leida meeldiva tähtsusetu mehe ja olla osa tema etendusest.”
“Feministina peaksin ma siinkohal midagi ütlema,” tähendas Tess. “Aga ma ei ütle, sest see on sinu elu.”
“Aitäh,”