Üleannetus sobib talle. Triloogia II raamat. Kasey MichaelsЧитать онлайн книгу.
elutuppa, tõmmates kaant limonaadipurgilt. „Ta andis mulle ühe meie Fishtowni kägistaja ohvri aadressi. Tarin White. Mitte selle aadressi, mis meil juba oli, vaid ühe teise. Ta väitis, et ei tundnud White’i, kuid nad olevat käinud ühes ja samas nurgapealses poes ja sealt ta aadressi saigi.”
„Jänkumammast oli väga kena meid aidata.”
„Unista edasi, Jess. Jänkumamma tegi lihtsalt kaupa, kindlasti hoidis ta osa infost endale, et seda kunagi edaspidi millegi vastu vahetada. Kui teda poleks kinni võetud, ei teaks me praegu sedagi. Ma viskan mõned asjad kotti. Telekapult on tugitooli käetoel.”
„Tänan,” ütles Jessica. Ta oleks kangesti tahtnud minna mehe kannul magamistuppa, et näha, kas see on niisama spartalik kui elutuba. Ernesto torgete järgi võis oletada, et just nii see on.
Jess tegi toale veel ühe tiiru peale, otsides ikka veel midagi, mis reedaks, et keegi siin tõepoolest elab. Kuid midagi sellist ei olnud, kui mitte arvestada paari spordiajakirja, mille kleebisel olevad nimi ja aadress klappisid Matti nime ja aadressiga.
Heitnud kiire pilgu üle õla toa vastasseinas asuva ukse poole, avas Jessica kirjutuslaua ülemise sahtli. Laud ise oli tammepuust ja umbes selline, mille taga Jessi õpetajad aastate eest istusid. Jessica tegi kiire inventuuri: tšekiraamat, paar arvet, Phillies’te mängukava kalendri tagaküljel, margileht.
Jessica söandas avada veel ühe sahtli. See oli tühi. Järgmine niisamuti. Kuid alumises sahtlis oli väike nahkköites album, kaanel kullatud kiri „MEIE PULMAD”.
Jessica lükkas sahtli kinni.
„Matt?” hüüdis ta. „Kas ma saan aidata? Sa ju ei taha, et kõik kortsu läheks.”
„Ei ole vaja,” hüüdis mees vastu. „Mul läheb ainult paar minutit.”
Veel paar minutit. Kas ta julgeb? Mis siis, kui mees talle peale satub? See oleks jube. Pealegi polnud tal mingit põhjust tungida Matti eraellu, kui möllav uudishimu välja arvata...
Jessica taganes sammu, hoidis pilgu uksel ja kükitas siis, kuni sõrmed puudutasid alumise sahtli käepidet. Aeglaselt, süda tagumas, tõmbas ta sahtli lahti. Siis laskus ta veel madalamale ja kobas sahtlipõhja, kuni sõrmed puudutasid albumikaant ja selle üles tõstsid.
Jessica söandas viia pilgu ukselt albumi esilehele.
Oh jumal.
Ta laskis kaanel kiiresti kinni langeda ja sulges sahtli. Nad olid ju alles lapsed. Ta pilk oli langenud kahele lapsukesele – kahele noorele innukale näole, kellel oli veel terve elu ees. Matti naine oli olnud punapea – lühikeses valges kleidis, pisut pontsakas – ilmselt oli see veel lapsepriskus, kuna ta oli vaid üheksateist. Ja Matt oli nii noor, nii kõhn, seljas ülikond, mille varrukad ja sääred olid liiga lühikesed ja krae kaks numbrit liiga suur.
Ta ei oleks tohtinud vaadata. Nüüd kujutleb ta Matti hapusse näkku vaadates seda muretut naeratust ja soovib, et mees saaks jälle nii õnnelik olla.
Kuigi, mis temal sellest. Temal pole sellest midagi. Matthew Denby oli igavene tüütus, muud midagi. Jenniferi jaoks kaugelt liiga vana. Neil pole midagi ühist. Ta isegi ei meeldi mehele. Ja tegelikult ei näe Matt üldse Harrison Fordi moodi välja, nagu oli väitnud Jolie, kellel oli kombeks võrrelda inimesi filmitähtedega.
Jessica tahtis sellest korterist välja pääseda. Kohe. Või veel kiiremini, kui võimalik.
„Matt?” Ta astus magamistoa ukse poole. „Kui kaua võib aega võtta, et panna kokku paar pükse ja mõned... Oih! Vabandust.”
Matt tõmbas parajasti jalga liibuvaid teksasid. Ta ülakeha oli paljas ning käsivarre- ja õlalihased pingul, kui ta kulunud pükse jalga sikutas. Mees ei võpatanud, ei keeranud naisele selga, vaid tõmbas lihtsalt luku üles ja pani nööbi kinni. „Kas nägid midagi huvitavat?” küsis Matt siis, küünitades voodil lebava mereväesinise T-särgi järele.
„Vaevalt küll,” turtsatas Jessica, kuigi tõde oli täpselt vastupidine. Matt oli neljakümnele läheneva mehe kohta hiilgavas vormis. Jessicale meeldis pruunikas karvasäbru mehe rinnal, kõhulihaste kuuspakk, mis polnud küll nii pingul kui kahekümneaastasel, aga sellele üsna lähedal. Matti keha nägi välja puudutatav, mitte nii skulptuurlik. Nagu oleks tema keha rohkem sisse elatud ja mugav. „Aga sa näed vanamehe kohta hea välja. Teed trenni?”
„Kas trenni või ajan kepiga kurikaelu taga. Mida sina teed?”
Matt tõmbas särgi üle pea ja tõmbas siis käega üle tihedate liivakarva juuste. Särk oli õhukeseks kulunud ja nähtavasti pesus kokku läinud, sest ulatus vaevu püksivärvlini. Kas see oli esimene kord, kui ta nägi Matti ilma kuueta? Jah, vist küll. Nüüd oli mees hoopis teine inimene. Mees, mitte võmm.
Mida oli Matt küsinud? Mida ta teeb? See tähendab, peale mehe vahtimise.
„Panen sinu asju kokku,” vastas Jessica end kogudes ja astus avatud kapi juurde. „Sinu tempoga oleme siin terve öö.” Jessica sirutas käe särgi- ja püksirea poole. Kapis rippus ka kolm spordijakki, mis nägid välja, nagu kasutataks neid tihti, kuid keemilisse puhastusse viidaks haruharva. „Sa pole just eriline moenarr.”
Jessica tundis mehe käsi oma õlgadel ning laskis ennast ümber pöörata. „Jessica – marss välja. Ma saan hakkama ka sinu abi ja kommentaarideta. Miks sa ei võiks minna ja veel minu pulmaalbumit uurida? Selle ühe põgusa pilguga ei näinud sa kindlasti kõike.”
Jessica tõmbus üle keha külmaks, siis valgus kuumus põskedesse. „Ma ei... Ma ei teeks seda... Kust sa tead?”
Matt pööras neiu kummuti poole, mis asus väikese magamistoa ühes nurgas ja mille kohal rippus suur peegel. Oma kohalt nägi Jessica elutoa kirjutuslauda.
„Oeh. See oli inetu,” tunnistas ta vaikselt.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.