Miljardärist must lammas. Jennifer LewisЧитать онлайн книгу.
kõhkles hetke, võttis siis julguse kokku ja hingas sügavalt. „Ma tahan maja restaureerida ja selles elada. Ja ma tahaksin ka vana vabriku ära osta.”
Mehe silmi varjutas hetkeks tume helk. „Need ei ole müügil.”
„Miks?” Naise südant haaras ärevus. „Sinu jaoks ei ole Blackrockis nagunii enam midagi. Vana Gates’i vabrik on olnud juba kümme aastat suletud, sul ei ole siin perekonda, sa oled edukas, sul on oma elu...”
Declan naeris. „Mida sa minu elust tead?”
Lily pilgutas silmi, oskamata vastata. Ta tõepoolest ei tundnud seda jahedat võõrast, kellel oli nii vähe sarnasust tahumatu, aga hooliva Declaniga, keda tema mäletas.
„Nüüd, kui mu ema on surnud, tahad sa põlise ja suursuguse Whartoni perekonna uuesti nende esivanemate koju sisse seada, et nad saaksid taastada oma õigusjärgse koha Blackrocki esimese perekonnana?”
Lily õlad tõmbusid mehe süüdistuse all pingule, kuid ta ei kavatsenud lasta mineviku vaenul Blackrocki tulevikku rikkuda. „Mul on nüüd oma firma, mis toodab kangaid ja tapeete. Vabrik on ideaalne koht minu käsitsi valmistatud orgaaniliste tekstiilide jaoks. Ma tahan Blackrocki inimestele tööd pakkuda.”
„Ma kardan, et see ei ole võimalik.”
„Miks? Mida sa kavatsed nendega teha?” Naise rind kerkis Declanit põrnitsedes.
„See on minu asi.” Mehe tugevate joontega nägu oli karm.
Naise hinges segunesid raev ja meeleheide, kui mees tema lootused ja unistused hooletult kõrvale lükkas. „Sinu asi? Selle põhjal, mida ma lugenud olen, oled sa firmade ülevõtja, raisakotkast kapitalist, kes ostab asju, et neid siis tükkideks rebida. Kas selline plaan on sul ka maja ja Blackrockiga?”
Mees kergitas oma tumedat kulmu. „Ma saan aru, et sa oled minu tausta uurinud. Kindlasti sa tead, et see maja on minu oma ja ma võin sellega teha, mida tahan. Minu perekond ostis selle sinu oma käest.”
„Sinu perekond pettis selle nendelt välja.” Naine oli seda lugu hällist saadik kuulnud. „Kui minu vana-vanaisa kahekümne üheksanda aasta majanduskrahhis hävis ja enesetapu sooritas, oli tema lesk meeleheitel.”
„Ma olen kindel, et ta oskas hinnata head raha, mis ta selle suure vana maja eest sai.”
„Raha, mille sinu perekond mustal turul relvi ja salaalkoholi müües teenis.”
Declan ei lasknud ennast põrmugi häirida. „Ja hiirelõksude. Minu vana-vanaisa ei kutsutud niisama Hiirelõksu Gates’iks. Ta reisis mööda maad ja müüs neid enne, kui me Blackrocki elama asusime.” Mehe silmad särasid lõbusalt.
„Meie, Gates’id, pole küll sündinud hõbelusikas suus, aga me teame, kuidas raha teha ja tegelikult loeb ainult see.” Ta ristas oma kallis ülikonnas käsivarred laial rinnal.
„Ei, see pole nii. Inimesed loevad. Õnn on see, mis loeb.” Naise rinnas voogas kuumus.
„Oh, kas tõesti?” Mehe kõver naeratus muutis Lily ebakindlaks. „Miks sul siis maja tagasi vaja on, et olla õnnelik?”
„Sest see ilus vana maja väärib armastust ja hoolt.”
„Kust sa seda tead? Sa pole selles kunagi käinud, isegi mitte siis, kui me olime lapsed.”
Naine tõmbus veidi tagasi. Declanil oli õigus.
„Sa ei kutsunud mind kunagi.” Lily vastuväide kõlas võltsilt. Nad mõlemad teadsid, et ta poleks tulnud ka siis, kui mees kutsunud oleks. Naise ema oleks raevu sattunud, kui ta oleks nende sõprusest aimu saanud.
„Kas sa nüüd oled majas käinud?” Mehe pilukile tõmbunud silmades oli süüdistus.
„Ei,” vastas naine ausalt. „Uks on lukus ja mul pole võtit.”
Mees naeris. „Sa oled alati usaldusväärne olnud, Lily.” Tema ilme tõsines. „Teatud piirini.”
„Ma armastan seda linna, Declan. Ma olen suurema osa oma elust siin elanud ja tahan ka ülejäänu siin veeta. Aga Blackrock on praegu ohus. Siin pole juba kümme aastat tööd olnud, sestsaadik kui su ema paberivabriku sulges...”
Declan tõstis tõrjuvalt käe. „Oota nüüd natuke, kas sa tahad mulle öelda, et sul on kahju, et mu ema vabriku sulges? Ma mäletan sind protestijate eesotsas karjumas õhureostusest, mürgitatud veest ja sellest, et vabrik rikub linna elukvaliteeti. Sa olid paras aktivist oma loosungite ja ennasttäis sõpradega.” Mehe sinised silmad sädelesid.
Lily neelatas. „Ma olen su pahameele ära teeninud. See tegi ilmselt haiget, kui rahvas teie perekonna vabriku vastu sõdis.”
Declan itsitas. See külm, metalne heli oli nii erinev ehedast kirglikust naerust, mida naine mäletas. „Ma mäletan üht plakatit, kus oli kirjas, et meie vabriku väävliaurud panevad linna haisema nagu põrgu ja seal oli pilt minust saatanana.” Ta peatus ja naelutas naise pilguga paigale. „Tollest ajast saadik olen ma püüdnud sellele vastavalt elada.”
Naise palgeile kerkis puna. Ta ei mäletanud seda plakatit, aga ta oli olnud siis noor ja kalk. Täis ideaale ja energiat.
Lily köhatas kurgu puhtaks. „Ma olen sestsaadik palju õppinud. Puhas õhk ja vesi ei tähendagi nii palju, kui sa ei saa raha teenida, et süüa.”
„Ja nüüd tuleb hea kuninganna Lily linna päästma?”
„Sellest olukorrast võidaksid kõik. Mina saaksin elada ja tegutseda linnas, mida ma armastan, ja minu tapeedivabrik annaks linnale tööd.”
„Vaevalt tapeedivabrik paberivabrikuga samu oskusi ja seadmeid kasutab.”
„Ma pakun töölistele ümberõpet. Ma kavatsen vana telliskivihoone alles jätta, aga seest täielikult ümber ehitada. Kindlasti tahan ma vabaneda vanast söekatlast, mis selle linna mustaks teeb.”
„Kahju.” Mehe silmad helkisid. „Tahmane olek sobib sellele linnale nii hästi. See poleks enam nagunii vana hea Blackrock, kui kõik näeks välja nagu see.” Ta viipas roosiaiapoolse majaseina suunas.
Sädelevad kivid kümblesid maheda pärastlõunapäikese soojas valguses. Aknad, mis olid olnud aastakümnete tahma ja mustusega kaetud, särasid nüüd puhtusest. Kolmekorruseline hoone oli suurepärane näide klassikalisest georgiaanlikust arhitektuurist. Lihtsa ja tagasihoidlikuna sobis see täiuslikult oma karmi ja nõudlikku ümbruskonda.
Naist läbis tundevärin, nähes maja selle endises hiilguses. „Kas see pole ilus? Kogu linn tuli mulle appi.”
Lily rind paisus seda hämmastavat päeva meenutades uhkusest. Kui linnakese inimesed nägid, mida ta teeb, trügisid mehed üksteise võidu, et teda survepesemisest vabastada. Naised tõid võileibu ja limonaadi ning õhtuks oli see kasvanud omamoodi peoks rohtunud terrassil, kus grilliti burgereid ja joodi linna tuleviku terviseks külma õlut.
Lily oli hoiatanud, et nad on loata võõral territooriumil ja et see, mida ta teeb, on tõenäoliselt kuritegu, aga nad kõik olid varmad riskima.
Tollel pärastlõunal olid nad jaganud kujutlust Blackrocki tulevikust. „Sa oleksid pidanud seda nägema, Declan. Nende jaoks tähendab see palju, et vana maja jälle ellu ärkab.”
„Sa kavatsed maha küürida iga viimsegi jälje Gates’idest, keda te kõik nii väga vihkate.” Mehe hääl oli rahulik, kuid Lily nägi tema pilgus valu.
Naise sisemuses kerkis süütunne selle pärast, kuidas ta oli nende sõpruse reetnud.
Reetnud mehe.
Declan ajas selja sirgu. „Sa tahad seda maja tagasi nii väga, et oled unustanud needuse, mis majaga kaasas käib. Kõik see, mida linnaelanikud räägivad, on tõsi.”
„Mõttetus.” Lily surus maha hirmuvärina. Maja nägi okkarägastiku keskel välja kuidagi tontlik ja eemalepeletav. Oli kerge kujutleda magava