Külm maa. Ann CleevesЧитать онлайн книгу.
vastu. „Võin tööle minnes läbi astuda. Ta on mu naaber. Hayde talu on kohe Taini kõrval. Kevin ütles, et tema pole seal kedagi näinud, aga võib-olla Jane on.”
Sandy tõusis ja Perez saatis ta välja. Tavaolukorras oleks ümberringi olnud vaikne ja pime. Siin ei olnud tänavalaternaid ja Magnuse maja oli endiselt tühi. Aga kaugemal lõuna pool nägid mehed vaeva, et tee järgmiseks päevaks lahti saada ja võimsad kaarlambid heitsid künkale kummalisi varje.
5. peatükk
Jane Hay võttis puust toolil istet ja noogutas ringis istuvatele inimestele. Rahvast oli vähem kui tavaliselt. Kindlasti oli mõni sõber jäänud tulemata maalihke tõttu. Ta rüüpas teed, ootas hilinejaid ja tunnetas seda rahu ning tänulikkust, mis teda kohtumisõhtuil siin alati saatis. Rahvamaja soojendas Calori gaasiahi, mille ving ta ninasõõrmeid ja kurku kraapis, kuid ta oli sellega nii harjunud, et see käis lahutamatult asja juurde.
Alf Walters ütles mõned tervitussõnad ja nad asusid asja kallale. Jane köhatas kurgu puhtaks, järgnes pingeline moment, kui ta oma korda ootas. Ta oli neil kohtumistel käinud üksteist aastat, kuid läks ikka pisut närvi.
„Minu nimi on Jane ja ma olen alkohoolik.”
Ta jäi pool tundi kauemaks, sest ta toetas üht noort naist, Gilbert Baini haigla kiirabiarsti, ja tahtis näha, kuidas tal läheb. Rachel oli kokkusaamistel käinud kolm kuud, kuid tema võitlus oli alles pooleli. Pärast pingerohket päeva võtsid kõik ta kolleegid lõdvestuseks klaasi veini. Racheli jaoks ei olnud aga ühest klaasist ega ühest pudelistki kunagi küllalt. Ta helistas ikka veel mõnikord vastu hommikut Jane’ile, olles kas väga purjus või vajades tuge ja lohutust. „Anna andeks. Ma olen selline hädapätakas.” Ja Jane sai aru, et ta nuuksub.
Jane mõistis, mida ta tunneb, ja oli alati kannatlik. „Sa pole mingi hädapätakas. See on haigus ja selle ravi on jõhker. Kui saaksid vähivastast keemiaravi, siis sa enda peale nii kuri ei oleks.”
Kevin nende öiste kõnede suhtes nii salliv ei olnud. „Kas see on üks neist sinu alkosemudest, jälle omadega pees?”
Tema meelest oli Jane’i käimine neil koosolekutel teatavat sorti masohhistlik lunastuseotsing. Täna õhtul oli ta naise kallal sel teemal õiendanud, kui too kodust lahkuma hakkas. „Sa oled juba aastaid kaine olnud. Sestpeale, kui lapsed kooli läksid. Miks sul veel seda jampsi vaja on? Pole väga meeldiv, kui sa kahel õhtul nädalas linna kaod. Ja mina muretsen, kui sa sellisel õhtul nagu täna ära oled.”
Tavaliselt ei pööranud Jane sellele tähelepanu. Ta ei saanud oma meest muuta, nii nagu mees ei saanud teda muuta. Kuid ta oli terve päeva pinge all olnud. Vihm, taamalt kostev masinate mürin ja maalihe olid ta närvid ära kulutanud. Poisid olid samuti tujukad, pildusid õhtusöögilauas teineteisele teravusi ja vastasid vanemate küsimustele ühesilbiliste mühatustega. Nad olid iseloomult nii erinevad, et said tavaliselt hästi läbi, kuid täna õhtul oli Jane tajunud nende vahel mingit varjatud vaenu, kibedat ja püsivat. Ta tundis pinget oma kangetes käsivartes ja selgroos ning tõmblevas näolihases.
„Kas sulle meeldiks rohkem, kui ma jooksin?” Nad olid kahekesi köögis. Poisid olid oma tubadesse kadunud, et maandada oma pingeid inimeste tapmisega kahel eri arvutiekraanil. Või ta vähemalt oletas seda. Jane tundis, kuidas ta väriseb, ja kuulis oma kriiskavat häält, mis väljus peaaegu ta kontrolli alt. „Sulle meeldiks vist, kui ma kaoksin õhtul ära ja laekuks varahommikul taksoga, täis nagu tinavile? Teadmata, kus ma käisin, võimetuna laste eest hoolitsema, täieliku kapsana?”
Mees vahtis talle natuke aega sõna lausumata otsa. „Tead mis?” Ta pööras pead ja jäi aknast pimedust vahtima, nii et naine ta nägu ei näinud. „Sinuga oli tollal palju lõbusam. Vähemalt me saime natuke naerda.”
Siis oli mees ennast kiirelt tagasi pööranud, teda kallistanud ja vabandust palunud, aga Jane tajus ta hääles igatsust. Jane kinnitas endale, et see pahvatus oli seotud Kevini äratundmisega, et ta on keskikka jõudnud; mees meenutas nostalgiaga noorusaega. Kuid nüüd kodu poole tagasi sõites ta selles enam kindel ei olnud. Esimest korda üle paljude aastate tundis ta vajadust juua. Tesco oli veel lahti. Ta võiks osta pudeli veini ja istuda kaugeimasse pargisoppi, kus teda keegi ei näe. Kui pudelil on keeratav kork, siis pole selle lahtisaamisega probleemi. Ta kujutles tunnet, kui alkohol verre jõuab. See lõdvestaks teda. Pinge seljas kaoks. Krussis närvid vajuksid sirgu. Tal poleks vaja tervet pudelit ära juuagi – kõigest niipalju, et unustada päevamured. Siis sõidaks ta koju, oleks Kevini ja poistega kenam kui muidu ning magaks paremini kui mitu viimast nädalat. Keegi ei pruugi teadagi saada.
Lerwicki serval ringteel näitas ta juba suunatuld, et pöörata kaubanduskeskuse parklasse, kuid mõtles viimasel hetkel ümber, sundides taga sõitnud taksojuhti signaali laskma ja naisjuhtide aadressil sündsusetuid sõnu ütlema. Jane ei lasknud ennast häirida ja sõitis edasi lõunasse Gilsetteri poole.
Kevin ootas teda. Ta oli kamina kütte pannud ja mõned küünlad läitnud. Õhus oli naturaalse kohvi, mesilasvaha ja turba lõhna.
„Mispuhul see?” küsis Jane elutoa uksel mantlit seljast raputades ja saapaid jalast tõmmates. See oli tema lemmiktuba, kuid enamiku ajast veetsid nad köögis. Kevin istus televiisori ees, aga naist tervitama tõustes klõpsas ta selle välja. Jane’i meelest oli ta tukastanud. Tal oli selline sasipäise poisikese nägu nagu ikka, kui ta ärkas.
„Täna on valentinipäev. Mõtlesin, et pean seda ükskord ka meeles.”
Naine läks tema juurde, olles teadlik lihvitud põrandalaudade ja lambanahast vaipade kontrastist oma paljaste jalgadega.
„Ja ma palun vabandust selle pärast, mis ennist juhtus,” jätkas mees. „See oli minust lihtsalt jäme. Ma ei tea, miks ma nii ütlesin. Võib-olla masendas mind ilm ja mul oli vaja kedagi süüdistada.” Ta tahtis jätkata. Jane teadis, mis sealt tuleb: kuidas ta ilma temata hakkama ei saa. Sedasorti kraam, mida võiks öelda majahoidjale või emale, ehkki vähem tundeliselt. Jane pani sõrme mehe huulile, et ta vaikiks, ja võttis tal ümbert kinni.
Jane oli järgmisel hommikul just poisid bussi peale saatnud, kui Jimmy Perez kohale jõudis. Naine lehvitas poistele ukselt järele täpselt nagu siis, kui nad veel väikesed olid. Andy oli möödunud aastal kooli lõpetanud, kuid sõitis endiselt igal hommikul linna. Ta oli Glasgow’ ülikooli inglise keelt õppima läinud. Jane arvas, et poisile istub see üliväga; tema oli tulesäde, alati valmis seiklusteks, ja rääkis emale ikka loetud raamatuist ning nähtud filmidest. Aga kui ta jõuluvaheajale tuli, siis ta teatas, et enam tagasi ei lähe. Põhjust ei öelnud, ennast ümber veenda ei lasknud. Poiss sai tööd Lerwickis Mareeli kunstikeskuse baaris ja see paistis talle istuvat; ta töötas koos endasuguste kunstihuviliste noortega ja õhtune vahetus teda ei häirinud, kui vaid oli muusika.
Noorem poeg Michael polnud kunagi mõelnud Shetlandilt lahkumisele. Tegi koolis oma kõrgtaset, aga kõik nad eeldasid, et ta asub pärast kooli tööle perefirmas. Vanemad olid alati teadnud, et Michael on pigem praktik kui teoreetik, ja lisaks oli veel Gemma, kes teda kinni hoidis. Noored hakkasid käima viieteistkümneselt ja meenutasid juba abielupaari. Jane mõtles, et võib-olla ei lähegi kaua, kui ta vanaemaks saab.
Niisiis valitses Jimmy Perezi saabumisel majas vaikus. Kevin oli juba mõne aja eest lahkunud, et vastavalt volikoguga sõlmitud lepingule teed puhastada. Kevini meel oli rõõmus, sest ta tundis, et on asjad enda ja Jane’i vahel ära klaarinud: ta ei sallinud rusuvat õhkkonda. Köögiaknast välja vaadates nägi Jane, et inspektor on oma väikese tütre kaasa võtnud.
„Vabandust selle pärast,” ütles Perez peaga lapse poole noogates. „Kool on tuleva nädala alguseni kinni. Kathryn Rogerson lubas tema järele vaadata, aga ma mõtlesin, et tulen enne Lerwickisse minekut siit läbi.”
„On sul aega kohvi juua?” Jane’il oli hea meel, et hommikusööginõud olid juba nõudepesumasinas. Jane vihkas segadust. Ta oli selle maja üle uhke. Kui nad varsti pärast pulmi Keviniga siia kolisid, olid Kevini vanemad alles äsja linna moodsasse bangalosse asunud. Kevini isa oli selle taluhoone kaasajastanud seitsmekümnendate alguses ja seejärel polnud siin kuni Jane’i ning Kevini sissekolimiseni remonti tehtud; seintel