Kellassepa tütar. Kate MortonЧитать онлайн книгу.
köögilaua kohal rippus lamp, mille kuppel oli pealtnäha krepist ja pani kõik roosakalt kumama. Selle lambi all lõi ka õhtustajate nahk kumama.
Elodie tõmbas magamistoas kardinad ette, pani tule põlema ja võttis loori karbi seest välja. Moest ei teadnud ta, vastupidi Pippale, kuigi palju, ent sai siiski aru, et tegu on erilise esemega.
Mitte enam esimeses nooruses vintage-aksessuaar, ihaldusväärne tänu Lauren Adleri kuulsusele, Elodiele aga kallis ennekõike seetõttu, et loor oli olnud tema ema oma ning emast oli järele jäänud üllatavalt vähe. Üllatavalt vähe eraelulist.
Hetke kõhelnud, tõstis ta loori üles ja proovis seda endale ettevaatlikult pähe. Ta lükkas loorikammi paika, organzakangas rullus üle õlgade valla. Käed langesid külgedele.
Elodie oli meelitatud, kui Alastair teda endale naiseks palus. Mees tegi abieluettepaneku nende tutvuse esimesel aastapäeval (neid tutvustas teineteisele Elodie endine koolivend, kes töötas nüüd Alastairiga samas firmas). Alastair viis Elodie algul teatrisse ja seejärel ühte peenesse Soho restorani õhtust sööma, sosistades sel ajal, kui riidehoiutöötaja nende palituid ära pani, Elodiele kõrva, et enamikul inimestest kulub mitu nädalat, enne kui õnnestub siin laud kinni panna. Kui kelner tuli desserdiga, tõi Alastair pidulikult lagedale linnumunasinises karbikeses sõrmuse. See oli nagu katkend mingist filmist ja Elodie nägi neid kaht otsekui kõrvaltvaataja pilguga: valgete veatute hammaste ja ootusrikka ilusa näoga Alastairi ning kuu aega tagasi Strattoni firma 150. aastapäeva kõne pidamiseks Pippal teha lastud uue kleidiga ennast.
Kõrvallauas lausus vanaldane naine oma kaaslasele: „Kas pole armas! Näe! Tüdruk on nii armunud, et punastab.” Mispeale Elodie mõtles: ma punastasin, sest olen nii armunud; Alastair kergitas küsivalt kulme, ja siis nägi Elodie end naeratamas ning jah-sõna ütlemas.
Praegu aga tuututas üks paat väljas pimedal jõel udupasunat ja Elodie võttis loori ettevaatlikult peast.
Nähtavasti niimoodi asjad siis käivadki, mõtles ta. Nähtavasti niimoodi kõik kihluvadki. Edasi tulevad pulmad – kuue nädala pärast, nii nagu seisab kirjas kutsel, sest Alastairi ema ütles, et Gloucestershire’i aiad on sel ajal „oma hilissuvise hiilguse tipul” – ja Elodiest saab üks neid abieluinimesi, kes nädalavahetuseti omavahel kokku saavad, et majadest ja pangalaenudest ja koolidest rääkida. Sest arvata võib, et tulevad lapsed, eks ole, ja Elodiest saab nende ema. Ja Elodie ei oleks selline, nagu oli tema enda ema, andekas ja sädelev, peibutav ja raskesti tabatav; tema lapsed tulevad alati temalt nõu ja tröösti otsima, ja tema teab, mida öelda ja teha – nähtavasti niimoodi need asjad inimestel ju käivad, eks?
Elodie paigutas loorikarbi toanurka sametkattega tugitoolile.
Hetke kõhelnud, libistas ta karbi hoopis tooli alla.
Isa juurest toodud kohver seisis endiselt ukse kõrval, kuhu see sai käest pandud.
Elodie oli mõelnud, et hakkab neid videokassette kohe õhtul kuulama, ent äkitselt tundis ta, et on väsinud – rampväsinud.
Ta käis duši all, kustutas siis süüdlaslikult lambi ja vajus voodisse. Ta vaatab-kuulab neid videokassette homme; ta peab seda tegema. Alastairi ema Penelope oli hommikusöögist saadik juba kolm korda helistanud. Elodie oli lasknud neil kõnedel kõneposti minna, kuid nüüd oli iga hetk oodata, et Alastair teatab, et „emm” ootab pühapäeval lõunasöögile, miska Elodie leiaks end Roveri kõrvalistmelt ja teda transporditaks mööda puudega ääristatud sissesõidualleed tollesse hiigelsuurde majja Surreys, kus ootab ülekuulamine.
Video väljavalimine oli üks neist ainult kolmest ülesandest, mis talle oli määratud. Teine ülesanne oli külastada peopidamispaika, mille omanik oli Penelope parim sõbranna: „muidugi ainult selleks, et end tutvustada, kõik muu jäta minu mureks”. Kolmas oli kontaktivõtt Pippaga, kes oli pakkunud end kleiti disainima. Seni polnud Elodie täitnud neist mitte ainsatki.
Homme, andis ta endale lubaduse ning tõrjus kõik pulmamõtted eemale. Homme.
Ta sulges silmad, ajuti oli esimese korruse poest ähmaselt kuulda tainas küpsetatud tursatükke ja friikartuleid ostma tulnud hilisõhtuste klientide hääli, ja korraga pöördusid mõtted ilma mingi hoiatuseta selle teise kasti manu, selle, mis oli töö juures kirjutuslaua all. Otsekohese pilguga noore naise raamitud fotole. Maja tušijoonistusele.
Taas tegi teda rahutuks see imelik aisting, otsekui põgus pilguheit mälestusele, millel kuidagi sabast kinni ei saa. Silme ees püsis joonistus majast ja kõrvus kuulis ta häält, mis oli justkui ema oma ega olnud ka: mööda käänulist külateed ja üle laia aasa läksid nad jõe äärde, ja kaasas olid neil oma saladused ja mõõk …
Ja kui ta viimaks uinus, lahustus tušijoonistus just sel hetkel, kui teadvus kustus, päikesest valgustatud puudeks ja hõbedapinnaliseks Thamesiks ning soe tuul silitas ta põski ja see kõik toimus ühes tundmatus kohas, mida ta miskipärast tundis nagu oma kodu.
II
Elu kulgeb siin Birchwoodis õige vaikselt. Meie omadest on möödas juba palju suvesid ja minust on saanud harjumuste järgija, päev päeva järel ikka ühesuguses tasases rütmis. Mis muud mul üle jääb. Külalisi käib mul haruharva ja need, kes praegusel ajal käivad, ei jää kuigi kauaks. Ma pole hea võõrustaja. See pole elamiseks kerge koht.
Üldiselt kiputakse vanu hooneid kartma, just nagu vanu inimesigi. Thamesi-äärsest matkarajast on saanud uitajate lemmikmarsruut ning mõnikord õhtuti ja varahommikuti jäävad inimesed teerajal seisma ja kiikavad üle aiamüüri. Mina neid näen, aga ennast ma neile ei näita.
Lahkun majast haruharva. Kunagi jooksin üle heinamaa, süda tagus rinnus, põsed kuumasid, käed-jalad liikusid julgelt ja tugevalt, aga sellised vägitükid käivad mul nüüd üle jõu.
Rajal jalutajad on minust kõmujutte kuulnud, osutavad siiapoole ja panevad pead kokku nagu keelepeksjad kunagi. „Just siin see juhtus,” öeldakse, „just siin see kunstnik elas,” ja „mis te arvate, kas seda tegi see plika?”.
Aga sisse nad ei tungi, kui värav kinni on. Ollakse kuulnud, et see on koht, kus kummitab.
Tunnistan, et pöörasin Clare’i ja Adele’i jutule vähe tähelepanu, kui nad vaimudest rääkisid. Mul oli tegemist, mõtted viibisid mujal. Hiljem olen oma tähelepanematust nii mõnigi kord kahetsenud. Sellised teadmised oleksid aastate jooksul ehk kasuks osutunud, eriti kui mulle tulevad „külalised”.
Mul on jälle üks uus, nüüdsama jõudis kohale. Kõigepealt tundsin ta tulekut, nii on alati.
Äratundmine, kerge, kuid selgesti tajutav muudatus neis kopitanud hoovustes, mis vahelduva ägedusega öösiti trepiastmeid limpsavad ja sinna paigale jäävad. Hoidusin eemale ja lootsin, et see mind ei tülita, kuni liikumatus naaseb.
Ainult et liikumatus ei naasnud. Nagu ka mitte vaikus. Uustulnuk – noormees, sest nüüdseks olen saanud talle pilgu peale heita – ei ole lärmakas, mitte nagu mõned temataolised, ent ma olen ära õppinud, kuidas ja mida nimelt kuulata, nii et kui ta liigutused omandasid korrapärase rütmi, teadsin, et tal on plaanis jääda.
Mul polegi juba kaua aega külalist olnud. Varem ikka häirisid mind nende sosistamine ja müdistamine, külmajudinaid tekitav äratundmine, et mu asjad, mu paigad ei kuulu enam minule.
Tegelesin oma asjadega, kuid uurisin neid olevusi üksteise järel hoolega, just nagu oleks võinud teha Edward, ja ajapikku õppisin ära, kuidas ärgitada neid edasi liikuma. Lõppude lõpuks on nad lihtsakoelised tegelased ja nüüd olen ma juba päris osav neile ust näitama.
Siiski mitte kõigile, on olnud neidki, kellesse kiindusin. Erilise tähendusega inimesi. See vaene kurb sõdur, kes öösiti kisendas. Lesknaine, kelle vihane itkemine valgus läbi põrandalaudade. Ja muidugi lapsed – see üksildane koolitüdruk, kes tahtis koju, too tõsise moega poisike, kes otsis võimalust ema südant ravida. Lapsed mulle meeldivad. Nad on palju vastuvõtlikumad. Veel pole nad õppinud mitte nägema.
Selle uue kohta ma alles otsustan, kas ja kui kaua meie kaks suudaksime rahumeelselt koos elada. Tema aga ei ole