Kellassepa tütar. Kate MortonЧитать онлайн книгу.
noorukit, kelle taiesed avastas puhtjuhuslikult keegi juba aastates (Elodiele tundmatu, tollal ilmselt siiski omajagu tuntud) kunstnik, kes võttis noormehe seepeale oma tiiva alla. Toimusid mõned paljutõotavad varajased näitused, lipi-lapi suhted kuningliku akadeemiaga, kriitilisele arvustusele järgnenud põgus, kuid tuline avalik nägelus Dickensiga; ja viimaks revanš, kui suur John Ruskin ise ühe tema maalidest üles ostis. Nii või teisiti paistis Edward Radcliffe’i olevat oodanud silmapaistev karjäär ning Elodie jõudis juba imestama hakata, miks ta tema loominguga tuttav pole, ent luges siis ka viimast lõiku:
Edward Radcliffe kavatses abielluda ja oli kihlatud Sheffieldi tehaseomaniku tütre preili Frances Browniga, kes õrnas eas, kõigest kahekümneaastaselt, röövimise käigus hukkus, mispeale Radcliffe tõmbus avalikust elust tagasi. Kuuldavasti maalinud ta neil päevil tõelist meistriteost; ent kui see nii oligi, pole eales päevavalgele ilmunud ei maali ennast ega ainsatki autentset visandit.
Radcliffe uppus 1881. aastal Portugali lõunaranniku lähedal, kuid surnukeha toimetati matmiseks Inglismaale.
Kuigi tema kunstilooming jäi, vaatamata paljulubavale algusele, napiks, on Radcliffe kui Magenta1 Vennaskonna asutajaliige üheksateistkümnenda sajandi keskpaiga kunstimaailmas oluline figuur.
Magenta Vennaskond. Nimi tuli töövaldkonnaga seoses kuidagi tuttav ette ja Elodie jättis meelde, et seda peaks Strattoni kirjavahetuse andmebaasist ristviidete abil kontrollima. Ta luges lõigu veel kord läbi, peatudes pikemalt Frances Browni vägivaldsel ja enneaegsel surmal, Radcliffe’i tagasitõmbumisel avalikust elust ja tema üksildasel surmal Portugalis. Mõtted traageldasid nende põhjuste ja tagajärgede vahele seoseid ja said tulemuseks pildi mehest, kelle paljutõotav karjäär katkes purunenud südame tõttu ja füüsis nõrgenes viimaks lausa kehalise kurnatuseni.
Elodie võttis joonistusploki ja pööras lehti, kuni leidis viimaks lahtisele paberitükile kritseldatud armuavalduse. Ma armastan seda tüdrukut, ma armastan teda, ma armastan teda ja lähen kindla peale hulluks, kui teda endale ei saa, sest kui ma temaga koos pole, siis kardan, et …
On siis tõsi, et armastus võib olla nii võimas, et selle kaotamine võib inimese hulluks ajada? Kas inimesed tõepoolest tunnevad midagi sellist?
Elodie mõte kandus Alastairile ja ta punastas, sest muidugi oleks hirmus kurb temast ilma jääda. Ent hulluks minna? Ausalt – kas ta suudab end kujutleda pöördumatult meeleheitesse langemas?
Ja kui Elodie sureks enne Alastairi? Elodie manas vaimusilma ette oma peigmehe – seljas eritellimusel valmistatud laitmatu ülikond, valmistajaks seesama rätsep, kes õmbleb ülikondi ka ta isale; veatult kauni näoga, mis pälvib kõikjal imetlevaid pilke; häälega, mida soojendab pärilik autoriteet. Alastair oli nii enesekindel, nii selgepiiriline ja suurepärase enesevalitsusega, et Elodie ei suutnud kujutleda, et miski võiks ta hulluks ajada. Oli tõepoolest kainestav mõelda, kui kiiresti ja vaikselt Elodie puudumisest tekkinud tühik täituks. Nagu sileneb tiigivee pind, kuhu pillati kivike.
Üldse mitte nagu see mäslev tundetorm, mis järgnes ema surmale, pulbitsevad emotsioonid ja rahvalik lein, ajalehed täis Lauren Adleri kauneid mustvalgeid fotosid ja sõnu „tragöödia” ja „sädelev” ja „langenud taevatäht”.
Võib-olla oli Frances Browngi sädelev neiu?
Elodiele tuli üks mõte. James Strattonile kuulunud dokumendimapp oli endiselt ranitsas ja nüüd võttis ta raamitud foto sealt välja.
On sel pildil ehk Frances Brown? Vanus jääb küll sinna kanti, naine fotol ei saa olla eriti palju vanem kui kakskümmend.
Elodie jäi üksisilmi vaatama, lummatud selle noore naise pilgust, otsekohesest ilmest. Enesekindlus, vaat mis. Inimene, kes tunneb iseennast, teab oma väärtust. Igatahes naine, kelle kohta kirglik noor kunstnik võiks kirjutada: … lähen kindla peale hulluks, kui teda endale ei saa …
Ta trükkis Google’isse „Frances Brown” ja pildiotsing andis vastuseks neiu portree arvukaid eksemplare: rohelise kleidiga noor naine, küll ilus, kuid etteaimatavalt ilus – mitte see inimene, kelle olemus oli mustvalgele fotole jäädvustatud.
Elodie tundis tuima pettumusesööstu. See tunne polnud tundmatu. Arhiivitöötajale sai see tihti osaks, olid arhivaarid ju mingis mõttes aardekütid, sõelusid vaadeldava subjekti kilde, sorteerisid neid metoodiliselt läbi, konstrueerisid ürikuid, lootes ikka ja alati, et ette satub mõni haruldane ja väärtuslik leid.
Oletus oli tehtud huupi: joonistusplokk ja kirjake olid leitud samast ranitsast, kus oli dokumendimappi pandud foto, aga ühtki teist ilmset seost ei olnud. Ranits ja joonistusplokk olid kuulunud Edward Radcliffe’ile, dokumendimapp James Strattonile. Veel polnud ühtki tõendit, et need kaks meest üldse omavahel tuttavad oleksid olnud.
Elodie võttis foto veel kord näppu. Juba üksi raam oli ülimalt kvaliteetne: puhtast hõbedast, keeruka mustriga. James Strattoni dokumendimapp kandis aastaarvu 1861 ning tundus üpris mõistlik oletada, et selles olnud foto kuulus temale ja et see oli soetatud pärast nimetatud daatumit. Nii nagu sedagi, et naine oli talle küllalt tähtis, et foto alles hoida. Ent kes oli see naine? Salakallike? Elodiele ei meenunud Strattoni päevaraamatutest ega kirjadest küll ainsatki reetlikku viidet.
Taas vaatas ta ilusat nägu ja otsis vihjeid. Mida kauem ta kujutist silmitses, seda tugevamini see teda tõmbas. Fotol oli vanust rohkem kui sada aastat, tõenäoliselt pigem sada viiskümmend, ja ometi polnud aeg seda naist märgistanud; tema nägu oli kummaliselt tänapäevane, vabalt võinuks ta olla üks neist tüdrukutest, kes sõprade seltsis praegu suvise Londoni tänavatel naeravad, nautides päikese soojust paljal ihul. Ta oli enesekindel ja lõbus, vaatas fotograafile vastu nagu heale tuttavale, nii et seda oli peaaegu ebamugav vaadata. Just nagu oleks Elodie nende omavahelises hetkes sissetungija.
„Kes sa oled?” küsis ta hääletult. „Ja kes olid sa temale?”
Midagi oli veel, kuid seda oli raske sõnadega väljendada. Naisest fotol kiirgas valgust: eeskätt muidugi sellest ilusate joontega näost ja erksast ilmest, aga oma osa oli ka pildi ülesehitusel.
Pikad siledad juuksed, romantiline kleit, avar ja maalähedane, ent samas peibutav, kus kleit pihale liibus, kus varrukas oli üles lükatud, paljastades päikesest valgustatud ihu. Elodie peaaegu tundis, kuidas jõelt uhkav soe tuul naise nägu riivab, juukseid kergitab ja kleidi valget puuvillkangast soojendab. Ent küllap mängis kujutlus vingerpussi, sest jõge pildil polnud. See oli fotolt vastu vaatav vabadus, mis Elodies sellise vastukaja tekitas, kogu õhustik. Ülepea oli see just selline kleit, mida Elodie kannaks oma pulmapäeval …
Tema pulmapäev!
Elodie kiikas seinakella ja nägi, et kell on juba veerand üksteist. Ta ei vastanudki Pippa sõnumile, aga nüüd tuleb küll kähku teha, kui ta tahab kella üheteistkümneks King’s Crossi jõuda. Korjanud kokku telefoni ja märkmiku, päeviku ja päikeseprillid, toppis Elodie kogu kraami kotti.
Vaatas kirjutuslaua veel selle pilguga üle, ega midagi maha ununenud, ja haaras hetkeuiu ajel kaasa ka raamitud foto, selle, kus oli imelise kleidiga naine. Kiirpilk kaustakapi kohal küürutavale Margotile, ja juba oli foto köögirätikusse mähitud ja kotti susatud.
Uksest välja ja trepist üles sooja suvepäeva paistele astudes asus Elodie käigupealt vastust toksima.
11 sobib kenasti, trükkis ta, hakkasin tulema, saada aadress, varsti näeme.
NELJAS PEATÜKK
Pippa töötas sel päeval New Wharf Roadil ühe kirjastuse hoones, seadis vestibüülis installatsiooni üles.
Kui Elodie kell veerand kaksteist kohale jõudis, kõõlus sõbratar keset tänapäevaselt valget ruumi väga pika redeli ülemisel astmel. Ta sidus pikki kleite ja teisi hõrgutavalt vanamoelisi riideesemeid – seelikuid, pika varrega aluspükse ja korsette – nööriga kõrge lae alla, ja tulemus oli lummav, otsekui oleks tuulehooga sisse kandunud terve tantsupõranda jagu vandlikarva viirastusi.
Elodiele
magenta – fuksiinpunane (ingl k) –