Üleannetusi täis päev. Triloogia III raamat. Kasey MichaelsЧитать онлайн книгу.
toetuda sai. Ta sai lahendada viimased vanad juhtumid ja palvetada, et üks neist juhib ta Teddy mõrtsukani.
„Ma olin jobu ja mõtlesin ainult enda õnnele,” ütles Court. Jade heitis mehele veel ühe kiire pilgu ja nägi valu Courti silmis.
Court oli väga ilus mees. Tema välimus oli esimesena naise tähelepanu köitnud, aga mehe headus oli kindlustanud tähelepanu püsimise. Jade ei suutnud taluda endise abikaasa valu nägemist.
„Oleksin pidanud sulle ütlema, et olen õnnetu. See polnud minust aus. Ja kui ma õigesti mäletan, siis olime mõlemad üpris kangekaelsed. Sina olid pidevalt äriasjus ära ning Teddy vajas abi, kuni ta mulle asendajat otsis. Üks asi viis lihtsalt teiseni. Kuid see kõik on nüüd minevik, eks?”
„On või...?”
„Court, ma...” Jade kukutas mitu kausta mehele sülle. „Asume nüüd asja kallale. Teeme Sami kullakalli antiiklaua tühjaks, sorteerime selle, mida me vajame, välja. Ei saa loota, et Jessica paari järgmise päeva jooksul meile abiks on ja me oleme jõudnud liiga lähedale, et oodata, kuni ta armuuimast välja tuleb.”
„Peame sellest varem või hiljem rääkima, Jade. Sa ju saad sellest aru. Ma armastan sind. Ma olen sind kogu aeg armastanud.”
„Palun, Court!” Jade’i hääl ei tundunud kuigi paluv. „Mitte praegu.”
„Mitte praegu. See on nagu refrään.”
„Anna andeks, Court. Aga ma tõesti ei saa sellest praegu mõelda. Iga päev, mil Teddyt mõrtsukaks peetakse, piinab mind. Kui meil... kui mul saab mingit tulevikku olla, siis pean kõigepealt minevikku parandama.”
„Alati pole see võimalik, Jade. Vahel peame lihtsalt ukse sulgema ja edasi liikuma.”
„Nagu meie? Alles aasta eest oli meie lahutus vägagi lõplik. Kas kumbki meist on edasi liikunud? Oleksid sa praegu üldse siin, kui Teddy poleks surnud? Kas ka meil on aeg alla anda ja uks enda järel sulgeda?”
Court vaatas pikalt naist. „Saan aru. Ulata mulle üks kaust.”
Jade ulatas mehele ühe toimiku, suutmata läbi silma tõusnud pisarate selle pealkirja lugeda. Teise toimiku asetas ta enda põlvedele. Ta avas selle, kuid ei suutnud midagi lugeda. Ta tundis endal mehe läbitungivat pilku. Millest Court küll mõtles?
Becketi hotell Philadelphias
Kahe aasta eest.
Jõuludest oli möödas kolm päeva. Court istus koos Sam Becketiga hotellibaari leti ääres ja jälgis, kuidas nõbu oma muresid džinni ja toonikusse uputada püüab. Kohe näha, et Sam polnud eriline jooja, muidu oleks ta puhta alkoholi peale üle läinud ja seda topelt tellinud.
„Räägi mulle uuesti, miks sa talle järele ei läinud?” küsis Court, leides, et oleks hea Sami vestluses ja alkoholist eemal hoida. „Miks sa rannikule ei lennanud? Oleksid lömitanud, palunud, veel natuke lömitanud?”
„Ma juba ütlesin sulle,” ütles Sam, tõstis klaasi ja vaatas sinna kulmu kortsutades sisse, seejärel asetas lauale tagasi. „Mulle isegi ei meeldi džinn toonikuga. Teddy peletas mu eemale.”
„Teddy? Tema isa? Jolie on ju üle kahekümne ühe, sul pole isa luba vaja.”
„Jolie on tema tütar ja ta tunneb Joliet paremini kui keegi teine. Kindlasti paremini kui mina, muidu poleks ma talle ju raha pakkunud.”
Court tõstis enda klaasi. Selles oli sidrunivesi. Court oli autoga, kuigi ta ise ööbis hotellis ning autot oli tal vaja ainult Sami läbi lumetormi koju viimiseks. Kuid selliseid ohvreid tuli perekonna heaks teha. „Tuleb tunnistada, et see on üpris originaalne. Siin on raha – abiellu nüüd minuga. Romantikast jääb ainult natuke puudu.”
Sam saatis nõole terava pilgu. „Ma pakkusin talle raha, millest elada, kuni ta seal laudu koristab või mida iganes töötud näitlejad oma läbimurret oodates teevad. Ta viskas selle mulle näkku. Sõna otseses mõttes.” Sam lükkas baaripuki tahapoole. „Kurat küll, ma ju püüdsin lihtsalt aidata.”
„Aga abi pakkusid sa koos ajapiiranguga. Seda osa mäletan ma küll. Mine Hollywoodi, Jolie, mine ja kuku läbi – aga söö samal ajal hästi – ja siis tule tagasi ning abiellu minuga. Sa peaksid diplomaadikarjääri kaaluma, Sam. Eriti kuna minu viimaste andmete kohaselt on tema ikka veel seal ja sina oled siin ja süüdistad ennast.”
„Olen enda süüdistamise lõpetanud, Court. Pärast seda fiaskot olen ma millegi muuga tegelnud. Oma elu kõige lollima asjaga.”
„Veel lollimaga kui tookord, kui sa endale padjapüüri nööpnõeltega õla külge kinnitasid ja garaažikatuselt alla lendasid?”
Sam muigas selle mälestuse peale ja hõõrus kätt, mille ta mingisse päästvasse põõsasse kukkudes murdnud oli. „Ma olin siis seitsmene. See on vabandus. Seekord pole mul aga mingit vabandust. Mul on seal unistustemaal mõned tutvused ja ma... ma ostsin Joliele rolli maailma kõige halvemasse filmi.”
„Pornokasse?”
„Väga naljakas. Ei, Court, mingisse õudukasse. Tead küll, teismelistekamp telgib metsas, kuskilt jookseb välja maskiga hullumeelne mõrtsukas, kes hakib lapsi mingi teritatud kööginoaga. Joliel oli paar rida teksti ja mõned lähikaadrid, kus ta pidi karjuma ja hirmunud nägu tegema.”
„Olgu, hakkan vist aru saama,” ütles Court ja palus baarmenilt kausitäie pähkleid. Kui peatud omaenda hotellis, siis on keegi alati valvel, et su soove täita. „Film kukub läbi, Jolie annab alla ja tuleb saba jalge vahel koju tagasi. Ja räägi nüüd mulle veast selles meisterlikus plaanis, sest ilmselgelt läks midagi viltu.”
Sam tõmbas käega läbi oma sassis blondide juuste. „Mingi suur Hollywoodi nina nägi teda, ütles, et pole pärast Julia Robertsit näinud kedagi, keda kaamera rohkem armastaks ja pakkus talle rolli oma järgmises filmis. See esimene film pole veel välja tulnud, aga räägitakse, et on suurepärane.”
„Sinuga on siis kööga,” ütles Court ja tõstis Sami auks klaasi. „Ja mis siis nüüd saab?”
„Nüüd pean kaotust tunnistama ja hakkama ilma temata elama. Nüüd hakkan tegema seda, mida siiani teinud olen.”
„Matad ennast töösse,” ütles Court, pidades silmas Sami osa Becketite pärandusest, peaaegu kahesaja aasta vanuste traditsioonidega antiikmööbli firmat, mis oli viimaste aastate jooksul tõusvas joones arenenud ja avanud poode kõikjal maailmas. Court oli Sami poodidele ka mitmes oma hotellis ruume üürinud, kaasa arvatud selles, kus nad istusid. „Kuidas see üldse edeneb?”
Sam tõstis klaasi. „Kuidas see välja paistab? Aga aitab nüüd minu nutulaulust. Kuidas sul läheb? Saan aru, et sa lendasid just kuskilt kohale. Kust siis seekord? Pariisist? Londonist?”
„Roomast. Mul on rõõm teatada, et sinu osa suurest Becketi varandusest sisaldab nüüd ka sviiti vaatega Vatikanile. Võid seda kasutada, millal aga soovid.”
„Kena,” ütles Sam ja lõi Courtiga klaase kokku. „Mina ütlen toosti. Ainsley Becketi ja tema ettevõtliku loomu terviseks. Laevaehitus, maa, hobusearetus, pangad, tööstus. Ta elas oma ajast ees.”
„Ta oli kaaperlaeva kapten ja piraat, kes pagendati oma kodumaalt, enne kui jõuti üles puua,” vastas Court naerdes. „Kui nüüd järele mõelda, siis oleme seda ka meie. Ma pean silmas, et me oleme piraadid. Meie mängime lihtsalt rohkem reeglite piires.”
„Tore, sest poodud saamine ei ole mul lähemal ajal plaanis. Aga kuidas sinul läheb, Court?”
„Hmm?” Court pööras baaripukil ringi, ta tähelepanu oli köitnud äsja baari sisenenud naine. Ta jälgis, kuidas naine aeglaselt tema poole tuleb. Kõik teised inimesed baaris oleksid justkui ära hajunud.
Naine oli vapustav alates uskumatult pikkadest jalgadest ja lõpetades näo eest eemale lükatud meepruunide juustega. Courtil tekkis tahtmine