Miljardäri poja lapsehoidja. Barbara McMahonЧитать онлайн книгу.
Mac oli suurepärane õhtusöögikaaslane. Ta vestles Sami ja enda kõrval istuva naisega. Kaks kohta lauas jäid tühjaks. Kui veider, et need inimesed oma kutsed kasutamata jätsid. Või olid ka need prügi hulka visatud? Ürituse toetajad olid kuulutanud, et õhtu on välja müüdud. Kas seda oli tehtud lihtsalt reklaamiks või oli miski viimasel hetkel takistanud mõne kutseomaniku tulekut?
Kui viimased taldrikud olid laudadelt koristatud ja kohv serveeritud, lahkusid teenindajad vaikselt saalist ning lavale astus kõnepidaja. Kõne oli lühike ja asjalik ning õhutas kõiki kohalviibijaid lastefondi annetama ja puuetega lapsi heldelt toetama.
Siis hakkas parempoolne sein paneelidena kokku liikudes avanema ning tõi nähtavale tantsupõranda ja muusikat mängiva orkestri. Ühe seina ääres seisis külluslikult erinevate dessertidega kaetud puhvetlaud. Kummalgi pool lauda asetsesid kaks suurt avatud baari. Ülejäänud ruum säras kristall-lühtrite valguses, mis olid suures ballisaalis intiimsema õhkkonna loomiseks hämaramaks keeratud.
Muusika hakkas mängima ning Mac pöördus Sami poole. “Sooviksite tantsida?”
Samantha noogutas, süda taas tagumas. Ta oli küll lootnud tantsida, kuid polnud arvanud, et see toimub nii kütkestava tantsupartneriga. Tantsupõranda poole minnes märkas Sam neile saadetud varjatud pilke. Ta teadis, et need olid Macile mõeldud. Sam naeratas, tundes rõõmu, et viibib saali kõige nägusama mehe seltskonnas.
Mõne hetke pärast olid nad juba tantsupõrandal ja liuglesid orkestri mängitava kauni valsi saatel. Siiani oli kõik hästi läinud. Sam kavatses tantsimist nautida ja seejärel lahkuda. Üheskoos einestamine ei valmistanud piinlikkust, kuid kui algas tantsimine, olid esikohal paarid.
Mac jätkas sujuvalt Sami keerutamist tantsupõrandal ning naine unustas hirmu saada ballil paljastatud ja sealt välja saadetud. Ta nägi vaid Maci, tundis tema tualettvee ahvatlevat lõhna ja nautis mehe pintsaku all peituvate lihaste tugevust. Mac oskas jumalikult tantsida ning Samantha tundis end kui laps kommipoes. Ta armastas tantsimist. Ratastooli aheldatud õe tõttu väärtustas ta seda tegevust veelgi enam, kuigi käis tantsimas harva. Seepärast oli tänane õhtu eriti meeldiv. Sam sulges silmad ja liikus muusika taktis, nautides sellest tekkivaid aistinguid. Mac oli suurepärane tantsupartner. Sellest ajast, mil Samantha viimati puhtalt oma lõbuks väljas käis, oli möödunud liiga kaua. Ehk kuulutas see üritus järgmiseks aastaks paremat tulevikku. Samantha lootis seda väga.
“Olete väga vaikne,” ütles Mac valsikeerutamise keskel.
“Naudin seda õhtut tohutult,” ütles Sam üles vaadates. Mehe tumedate silmade pilk oli hüpnotiseeriv. Sekundid möödusid. Sam oleks tahtnud puudutada õrna lohukest Maci vasakul põsel. Libistada käe mehe õlalt tema kaelale ja tunda tema naha soojust. Ta oleks soovinud rohkem teada saada võõrast, kellega koos ta nii imeliselt tantsis. Õhtu oli maagiast tulvil ning Samantha nautis iga hetke. See õhtu lõpeb liiga kiirelt ja siis peab ta igapäevarutiini tagasi pöörduma.
Sam teadis, et see aeg on tema jaoks laenatud, kuid mõned varastatud hetked Maciga tantsimiseks olid iga riski väärt. Kui mõni ametnikest otse tema poole tulema hakkaks, lipsaks ta uksest välja ja kaoks öhe.
“Selliseid uusaastapidusid, mida peetakse suures saalis ja kus mängib muusika, pole tänapäeval enam eriti palju,” märkis Mac.
Sam noogutas ja pomises midagi nõusolekuks. Ta teadis, et balli esmane eesmärk on raha kogumine, kuid eelkõige pakkus see kõigile kohalviibijatele elegantset ajaveetmisevõimalust. Milline suurepärane viis vana aasta lõpetamiseks ja uue sissejuhatamiseks.
“Kas te olete Atlantast?” küsis Mac.
“Olen siin nii sündinud kui kasvanud,” ütles Sam vaikimisest loobudes. Mac püüdis vestlust arendada ning Sam käitus kui keele alla neelanud koolitüdruk. Võta ennast kokku, Sam. “Teie?”
“Sündisin Savannah’s ja tulin siia kümme aastat tagasi.”
“Savannah on väga kaunis. Atlanta on lõunaosariikide New York – põnev ja dünaamiline –, kuid mitte ehk nii lummav kui Savannah.”
“Siin elamine sobib mulle suurepäraselt,” ütles Mac.
Sam naeratas ja arutles endamisi, millega mees tegeleb ja kus kandis ta linnas elab. Mis talle siin elamise juures kõige rohkem meeldib.
Sam soovis, et võiks öelda, et Atlanta sobib ka talle. Ta vaatas üle mehe õla, tundes äkitselt valusat igatsust tuleviku järele, mida oli kord arvanud endale saabuvat. Tema unistus saada rahvuspargivahiks ja elada kusagil läänes asuvas pargis, kus on laialt avarust ja looduse ande kõikjal, oli purunenud kogu tema elu muutnud autoõnnetuse tõttu.
Selle asemel ümbritses teda klaas, betoon ja tihe liiklus. Ja ta vihkas pea iga linnas veedetud hetke.
Muusika vaikis, kuid Mac hoidis endiselt tema kätt.
“Kuna tulite üksi nagu minagi, siis kas tahaksite veel tantsida?” küsis mees.
“Tänan, see meeldiks mulle tõesti.” Sam tundis surinat oma käes, mida mees peos hoidis. Sekund või paar suutis Sam kujutleda, justkui oleksid nad kohtamas. Et Mac on temast huvitatud ja tahab temaga veel kohtuda. Nad võtaksid koos uue aasta vastu ja lipsaksid siis kahekesi mõnda kõrvalisse paika.
Kuid isegi kui mees seda temalt paluks, peaks Sam ära ütlema. Varsti saabub südaöö ja siis aeg koju minna. Kui nad veedakski koos pisut aega, siis Charlene’i nähes hakkaks Mac eemale hoidma nagu teised mehedki. Sellist meest, kes Sami jalust niidaks ja armastaks teda nii, nagu keegi seda teinud pole, ning kes oma elu igaveseks temale pühendaks – sellist meest pole olemas.
Unusta pühendumine, noomis Sam ennast. Enne lahkumist on vaja iga hetke nautida.
Muusika hakkas uuesti mängima, seekord kiirema loona. Tants ei soosinud vestlemist, kuid see sobis Samile hästi. Talle meeldis Maciga tantsida, aga ta teadis, et see õhtu on ainukordne. Esmaspäeva hommikul istub ta jälle oma töölaua taga Beale Foundationis ja õhtul koristab kontoreid.
Kui muusika lõppes, asetas Mac Samile uuesti käe seljale, juhtides teda tantsupõrandalt eemale. Mees oli väga hoolitsev ja Sam tundis end hoitu ja naiselikuna. Juba pikka aega polnud teda niiviisi puudutatud ja midagi seesugust polnud ta kunagi varem tundnud.
“Soovite midagi juua?” küsis mees peaga baari suunas osutades.
“Vesi sobiks praegu janukustutamiseks hästi,” ütles Sam.
“Jääb siis mulliga jäävesi,” ütles Mac naist ühe peokülalisi teenindava suure baarileti poole juhatades. Järjekord liikus kiiresti edasi. Sam vaatas tantsijaid ja heitis pilgu ka laudade suunas. Seisvaid ja vestlevaid inimesi oli rohkem kui tantsivaid. Sam oleks nende asemel orkestrimuusikat ära kasutanud ja mitte lihtsalt sõpradega juttu puhunud. Ta ei tahtnud ühestki loost ilma jääda.
“Palun,” ütles Mac naisele suurt klaasitäit gaseeritud jäävett ulatades. Sam jõi kiiresti, tundes värskenduse üle rõõmu. Ka Mac oli vee tellinud. Ta lõpetas joomise enne Sami ja juhtis nad kandiku juurde, kuhu asetati tühjad klaasid. Sam tühjendas klaasi ja pani selle mehe oma kõrvale.
Valgus muutus hämaramaks ja algas aeglane lugu.
“Veel üks tants?” küsis mees.
Sam kõhkles. Kuid ahvatlus sai temast võitu.
“See meeldiks mulle väga,” ütles ta.
Tantsupõrandal keereldes arutles Sam, kas ta kujutab seda ette või hoiab Mac teda endale veelgi lähemal kui enne. Mitte et Sam oleks seda pahaks pannud. Ta toetas lauba vastu mehe lõuga ja sulges taas silmad. Niiviisi tantsides tundis ta end justkui pilvedel hõljuvat. Teda läbistav kerge värin lisas õhtule veelgi maagiat.
“Kas õhtu meeldib teile?” küsis Mac vaikselt.
“See on imepärane,” vastas Sam mõistes, et see on tõde. Tal oli hea meel, et siia tuli.
“Minu arvates samuti. Toredam kui ootasin.”