Tähed kui tolmukübemed. Isaac AsimovЧитать онлайн книгу.
Tarvis läks mehaanilist seadeldist, mis tekitaks väga spetsiifilise laine, et viia sõnum teisele poole udukogu taha. See seade peitus kaunistatud nööbis, mida ta paremal õlal kandis. See aktiveerus automaatselt, kui ta oma polariseeritud ruumi astus, ja nüüd tuli tal vaid sihikindlalt ning keskendunult mõelda.
„Siin ma olen!” Tal polnud vaja end tuvastada.
Kutsuva signaali tuhm korduv rütm peatus ja muutus sõnadeks, mis ta peas kuju võtsid. „Tervitame teid, härra. Widemos on hukatud. Uudis pole muidugi veel avalik.”
„See ei üllata mind. Kas keegi on veel paljastatud?”
„Ei, härra. Rantšeero ei öelnud neile midagi. Vapper ja ustav mees.”
„Jah. Aga lihtsalt vaprusest ja ustavusest ei piisa, muidu poleks ta vahele jäänud. Talle oleks ära kulunud pisut rohkem argust. Ükskõik! Ma rääkisin tema pojaga, uue Rantšeeroga, kes oleks juba peaaegu surma saanud. Me leiame talle rakendust.”
„Kas tohib küsida, mil moel, härra?”
„Parem, kui sellele küsimusele vastavad sündmused. Mina ei oska veel nii vara tagajärgi ennustada. Homme asub ta teele Rhodia Hinriku juurde.”
„Hinrik! Noormees võtab suure riski. Kas ta teab, et...”
„Ütlesin talle nii palju, kui sain,” vastas Jonti teravalt. „Me ei saa teda täielikult usaldada, kuni ta on end tõestanud. Antud asjaoludega arvestades on ta meie jaoks vaid keegi, kellega võib riskida, nagu kõik inimesed. Ta on asendatav, täiesti asendatav. Ärge mulle enam siia helistage, ma lahkun Maalt.”
Ja Jonti tegi lõpliku žesti ning katkestas vaimse ühenduse.
Ta mõtles eelmise päeva ja öö sündmused vaikselt läbi, kaaludes iga seika. Aegamööda ilmus ta näole naeratus. Kõik oli täiuslikult korraldatud ja komöödia võis omasoodu jätkuda.
Miski ei jäänud juhuse hooleks.
3. Juhus ja käekell
Esimene tund, mil kosmoselaev planeedi kütkeist tõuseb, on kõige proosalisem. Siis valitseb lahkumissegadus, mille olemus on jäänud samaks kui esimese õõnestatud puutüve ürgjõe kaldalt lahti lükkamisel.Kõik ettevalmistused on tehtud, pagasi eest hoolt kantud; saabub esimene jäiga võõristuse hetk, ümberringi tähenduseta sagin. Viimasel hetkel hõigatud lembesõnad ja siis sumbumine, õhulüüside summutatud kolksumine ning õhu aeglane kohin, kui lüüsid suurte puuridena automaatselt sissepoole tõmbuvad ning end vaakumisse imevad.
Siis võtab maad ähvardav vaikus ja igas ruumis vilguvad punased sildid: „Sättige kiirendusülikondi... Sättige kiirendusülikondi... Sättige kiirendusülikondi.”
Stjuuardid sagivad koridorides ja koputavad napilt igale uksele, et need siis lahti tõmmata. „Vabandust. Ülikonnad selga.”
Järgneb lahing ülikonnaga, mis on külm, kitsas ja ebamugav, aga tihedasti liidetud hüdraulikaga, et pehmendada iiveldamaajavat survet stardil.
Kostab tuumamootorite kauge mürin, mis töötavad atmosfääris manööverdamiseks madalal võimsusel. Kohe sellega koos tunned, kuidas su ülikond aeglaselt järele andva õli sisse vajub. Sa laskud näiliselt lõputult allapoole ja tõused väga aeglaselt jälle üles, kui kiirendus järele annab. Kui sul selle kestel süda pahaks ei lähe, ei pea ilmselt ülejäänud reisi jooksul kosmosehaiguse pärast muretsema.
Esimesed kolm tundi polnud vaatlusruum reisijatele avatud ja selleks ajaks, kui atmosfäär jäi selja taha ning topeltuksed olid valmis avanema, oli kogunenud pikk järjekord. Kohal polnud mitte ainult sajaprotsendiliselt kõik planetaarid (ehk need, kes polnud kunagi kosmoses käinud), vaid ka suur hulk kogenumaid reisijaid.
Vaade Maale kosmosest oli ikkagi üks turistide tõmbenumbreid.
Vaatlusruum oli mull laeva „kestal”, kahe jala paksusest raudkõvast läbipaistvast plastikust. Kokkupandav iriidiumi-terasesulamist kaas, mis seda atmosfääri ja tolmuosakeste hävitusjõu vastu kaitses, oli kõrvale volditud. Tuled ei põlenud ja galerii oli rahvast täis. Üle reelingu piiluvad näod paistsid Maa kumas selgelt.
Sest Maa rippus seal all, hiiglaslik ja särav oranži-sinise-valgelaiguline õhupall. Nendepoolne poolkera oli peaaegu täiesti päikese käes: pilvede vahelt paistsid kõrbeoranžid kontinendid üksikute peente roheliste vöötidega. Mered olid sinised, moodustades terava kontrasti musta kosmosega, millega silmapiiril kohtusid. Ja kõikjal ümberringi särasid mustas puhtas taevas tähed.
Vaatajad ootasid kannatlikult.
Nad tahtsid näha ka midagi muud kui päikesevalguses poolkera. Kui laev jätkas oma kerget märkamatut kaldkurssi orbiidilt lahkumiseks, ilmus nähtavale pimestavvalge polaarmüts. Öö vari libises aeglaselt üle maakera ja Euraasia-Aafrika tohutu saar ilmus majesteetlikult lavale, põhjakaar allpool.
Mandri haige ebasurnud pinna õuduseid varjas öine valgusemäng. Radioaktiivne maa moodustas tohutu küütlevsinise mere, mis sädeles veidrates vanikutes, märkides aatomipommide tabamuste mustrit terve põlvkond enne seda, kui leiutati tuumaplahvatuste vastased jõuväljad, et ükski teine maailm ei saaks sel moel enesetappu teha.
Pilgud jälgisid seda, kuni mõne tunni pärast oli Maa vaid väike ere münt lõputus pimeduses.
Vaatajate seas oli ka Biron Farrill. Ta istus üksinda esireas, käed piirdele toetatud, pilk sünge ja mõtlik. Ta polnud plaaninud Maalt nii lahkuda. See oli vale viis, vale laev, vale sihtkoht.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.