Mässaja pisarad. Linda HowardЧитать онлайн книгу.
teravalt, et mees oleks võinud sama hästi puudutada tema alasti keha. Susan polnud naine, kes harrastaks armuafääre. Ta oli viktoriaanliku ajastu jäänuk, nagu Vance teda kunagi narris. Teda oli kasvatatud armastavalt, ent rangelt, ja ta oli daam, kelleks ema ta kasvatas, pealaest kuni roosade varbaküünteni. Susan polnud kunagi mõelnudki mässamisele, sest ta oli loomult täpselt see, kes ta oli – daam. Ta oli kogenud armastust ega rahulduks iialgi millegi vähemaga, isegi mitte joovastavate naudingute nimel, mida pakkus Blackstone’i suguvõsa must lammas.
Vahetult enne seda, kui nad sisenesid raamatukokku, kus Imogene ootas, kummardus Cord tema poole, lausudes: „Kui sa minuga välja ei tule, viin ma su koju ja me võime ameleda verandal nagu teismelised.“
Susan heitis talle nördinud pilgu, mis ajas mehe vaikselt naerma, aga ta pääses vastamisest, sest järgmisel hetkel astusid nad raamatukokku. Naine mõistis, et mees oli oma märkuse suurepäraselt ajastanud. Cord oskas inimesi tasakaalust välja lüüa ja ta oli seda taas teinud – Susan tundis, kuidas ta kõigest hoolimata punastab.
Imogene silmitses teda hetke mõtlikult. Vanema naise hallide silmade pilk teravnes hetkeks, kui ta kordamööda Susanit ja Cordi ning siis uuesti Susani õhetavat nägu vaatas. Seejärel talitses ta oma näoilmet ning hallid silmad muutusid tavapäraselt jahedaiks ja rahulikeks. „Susan, tunned sa end hästi? Sa õhetad.“
„Mul hakkas tantsides pisut soe.“ Susan mõistis, et tema vastus oli piisav selgitus, ent tegelikult vaid suitsukate. Kui ta ettevaatlik pole, teeb Cord Blackstone temast enne öö saabumist esmaklassilise valevorsti!
Pikk mees tema kõrval juhatas ta helesinise diivani juurde ja sirutas oma saledad jalad naise ette. Ta teenis sellega pahase pilgu nii Prestonilt kui ka Imogene’ilt, kuid see libises mööda mehe karmistunud pealispinda otsekohe maha. Cord naeratas oma tädile ja lausus venitades: „Tere, tädi Imogene. Kuidas suguvõsa varandus elab?“
Susan mõistis, et ka Cord oskab õigel hetkel valusasti torgata. Imogene istus ja eiras rahulikult seda küsimust. „Miks sa tagasi tulid?“
„Miks mitte? See on minu kodu, mäletad? Osa maast kuulub mulle. Olen tükk aega ringi rännanud ja olen valmis paikseks jääma. Kus oleks seda parem teha kui kodus? Mõtlesin, et kolin Jubilee Creeki ääres asuvasse majja.“
„See sara!“ Prestoni hääles oli põlgus.
Cord kehitas õlgu. „Maitse asi. Mina eelistan sara mausoleumile.“ Ta naeratas, silmitsedes formaalset mööblit, originaalõlimaale, kalleid vaase ja miniatuure, mis kaunistasid riiuleid. Ehkki seda kutsuti raamatukoguks, oli siin raamatuid vähe, ja Susani arvates olid need kõik ostetud kaante värvi silmas pidades, et need ruumi värvilahendusega sobiksid.
Preston silmitses oma nõbu külma vaikiva vihkamisega, mis muutus hetkega põlgusest tiineks. „Kui palju see meile maksma läheb?“
Susan nägi silmanurgast pilkavat kulmukergitust. „Mis asi?“
„Et sa uuesti siitkandist lahkuksid.“
Cord naeratas eriti ohtlikult ja see oleks pidanud Prestonit hoiatama. „Sul pole selleks piisavalt raha, nõbu.“
Imogene tõstis käe, hoides ära Prestoni ärritunud vastuse. Ta oli rahulikum ja parem läbirääkija kui tema poeg. „Ära ole rumal... ja ära kiirusta,“ soovitas ta. „Sa ju saad aru, et me oleme valmis pakkuma sulle lahkumise eest suure summa?“
„Ma pole huvitatud,“ venitas Cord ikka naeratades.
„Aga sinu... eluviisiga mehel on ju kindlasti võlgu, mis vajavad tasumist. Pealegi on mul palju sõpru, kes on mulle tänu võlgu ja kes võivad sinu siinviibimise väga ebameeldivaks muuta.“
„Vaevalt küll, tädi Imogene.“ Cord oli äärmiselt lõdvestunud, tema pikad jalad olid välja sirutatud. „Esimene üllatus sulle on, et ma ei vaja raha. Teine on see, et kui sinu „sõbrad“ otsustavad minu elu keeruliseks muuta, siis mul on samuti sõpru, ja usu mind, sinu sõbrad on minu omadega võrreldes inglid.“
Imogene kirtsutas nina. „Kujutan ette.“
Susan tundis esimest korda vajadust sekkuda. Tülitsemine ärritas teda, ta oli loomult vaikne ja rahumeelne, ent sisemiselt piisavalt tugev, et vajadusel sekkuda. Tema leebe hääl äratas kohe kõikide tähelepanu, ent ta pöördus oma ämma poole: „Imogene, vaata teda, vaata tema riideid.“ Susan viitas saleda käega enda kõrval istuvale mehele. „Ta räägib tõtt. Ta ei vaja raha, ja sõpradest rääkides ei pea ta ilmselt silmas mingeid kõrvaltänava semusid.“
Cord vaatas teda avaliku, kuigi pisut pilkava imetlusega. „Viimaks ometi üks ajudega Blackstone, ehkki ta ei ole veresugulane, nii et see ehk selgitab asja. Tal on õigus, Imogene, ehkki sa seda kuulda ei taha. Ma ei vaja Blackstone’ide raha, sest mul on endal raha. Kavatsen elada mainitud majas, kuna mulle meeldib privaatsus, mitte et ma ei saaks endale enamat lubada. Soovitan sõjakirve maha matta, sest ma kavatsen siia jääda. Kui sa tahad suguvõsa musta pesu pesta, lase käia. Mind see ei häiri, kannatajaks jääd ainult sina.“
Imogene ohkas veidi kaeblikult. „Sinuga on algusest peale keeruline olnud, Cord, juba lapsena. Asi pole sinus, vaid sinu kunagistes tempudes. Sa määrisid suguvõsa nime poriga ja mul on seda raske andestada. Samavõrd raske on mul uskuda, et sa käitud edaspidi viisakalt.“
„See oli ammu,“ sõnas Cord ebamääraselt. „Viibisin pikalt Euroopas ja veel pikemalt Lõuna-Ameerikas. See paneb kodu hindama.“
„Ah soo? Ei tea midagi. Anna andeks, et ma kahtlustan varjatud tagamõtet, aga su minevik ei anna mulle valikut. Olgu pealegi, sõlmime vaherahu... praeguseks.“
„Vaherahu.“ Cord pilgutas Imogene’ile silma ja Susani üllatuseks vanem naine punastas. Nii et Cord mõjus selliselt kõikidele naistele! Aga mees oli narr, kui uskus, et Imogene vaherahuga lepib. Ta võis jätta sellise mulje, aga see oli tõesti ainult mulje. Imogene ei andnud kunagi järele, ta vahetas vaid taktikat. Kui ta ei saavutanud oma eesmärki altkäemaksu või ähvardamisega, proovis ta teisi meetmeid, ehkki hetkel ei tulnud Susanile meelde midagi, mis seda meest võiks mõjutada.
Cord tõusis, käsi Susani küünarnukil, ärgitades ka teda tõusma. „Sa oled liiga kaua külaliste juurest ära olnud,“ sõnas mees viisakalt Imogene’ile. „Tõotan pühalikult, et ei korralda täna mingeid skandaale, nii et rahune ja naudi pidu.“ Ta tõmbas Susani kaasa nagu kutsika, läks läbi toa Imogene’i juurde ja kummardus tädi põsele suudlema. Imogene istus täiesti liikumatult, ehkki punastas veel sügavamalt. Siis ajas Cord end sirgu, silmad säramas. „Tule, Susan,“ kamandas ta.
„Üks hetk,“ sekkus Preston, astudes nende ette. Imogene võis ju vaherahu välja kuulutada, aga Preston polnud seda teinud. „Me leppisime kokku, et avalikult me ei tülitse, aga me ei nõustunud sinuga suhtlema. Susan ei tule sinuga kuhugi.“
„Oh? See on daami otsustada. Susan?“ Cord pöördus naise poole ja andis oma soovidest teada, kõverdades sõrmi naise käsivarrel.
Susan kõhkles. Ta tahtis Cordiga kaasa minna. Ta tahtis koos mehega naerda, näha tema silmades kuratlikku sädet, tunda tema käte vahel olemise maagiat. Ent ta ei saanud meest usaldada ja esimest korda elus ei usaldanud ta ka iseennast. Kuna ta tahtis nii väga mehega kaasa minna, pidi ta sellest keelduma. Ta raputas aeglaselt ja kahetsedes pead. „Ei. Arvan, et on parem, kui ma ei tule sinuga kaasa.“
Cord kissitas silmi ja järsku polnud neis enam naer, vaid viha. Ta võttis käe naise käelt. „Sul on vist õigus,“ ütles ta külmalt ja lahkus sõnatult.
Vaikus raamatukogus oli täielik, kõik kolm olid liikumatud. Siis ohkas Imogene uuesti. „Jumal tänatud, et sa temaga kaasa ei läinud, kullake. Ta on võluv, aga selle võluva pealispinna all vihkab ta tervet meie suguvõsa. Ta teeb mida iganes, et meile kahju teha. Sa ei tunne teda, aga sinu huvides on teda vältida.“ Olles selle viisaka hoiatuse edastanud, kehitas Imogene õlgu. „Eks me peame selle üle elama, kuni ta ära tüdineb ja muid meelelahutusi otsima läheb. Sel õnnetul oli siiski ühes asjas õigus – ma pean külaliste juurde tagasi