Salauks. Йорн Лиер ХорстЧитать онлайн книгу.
naise näos reetsid, et ta tajub Wistingu kohalolekut. Wisting tõmbas ukse ettevaatlikult kinni ja läks trepist alla elutuppa. Christine Thiisil oli vaja välja magada. Nils Hammer oli ta voodisse talutanud. Selleks ajaks oli ta joonud vähemalt poolteist pudelit veini. Teised istusid koos, kuni väljas hakkas valgeks minema ja esimesed linnud laulma. Elutoa laual seisvas klaasis jalutas üles-alla üks kärbes. Sumisedes uppus ta klaasi põhja jäänud veinipärasse.
Wisting läks diivani juurde ja voltis kokku pleedi, mille all ta oli maganud, ja kohendas diivanipatju. Siis korjas ta klaasid kokku ja viis kööki, laadis nõudepesumasina täis ning jäi akna juurde seisma ja vaatama pruuniks peitsitud maja teekäänaku ääres, kus elas Line.
Kuigi tütre Oslost tagasi Staverni kolimise põhjus tekitas pisut vastakaid tundeid, oli tal hea meel, et Line on lähedal. Siiski ei meeldinud talle, et tütar oli ostnud selle maja. Tal oli tunne, et selle seintes pesitseb surm. Enne Linet oli seal elanud mees nimega Viggo Hansen. Kaheksa kuu eest oli too leitud surnult oma elutoa tugitoolist. Seal oli ta istunud peaaegu neli kuud, nii et ükski naaber ei teinud väljagi.
Mõte surnud mehest ei paistnud Linet häirivat. See oli talle tegelikult tüüpiline. Ta oli julge ja pragmaatilise meelelaadiga. Pealegi oli maja soodne ost. Asjaolude tõttu müüdi see maha tegelikust väärtusest tunduvalt odavamalt ja kui Wisting eile seal käis, oli maja peaaegu tundmatuseni muutunud. Vana sisustus oli välja visatud. Köök, vannituba ja üks magamistuba olid juba remonditud. Nüüd oli järg jõudnud elutoani.
Kusagil helises Wistingu mobiiltelefon. Ta leidis selle elutoa laualt üles, aga ei jõudnud vastata.
Helistas Suzanne. Wistingul oli tema number endiselt telefoni mälus. Ta ei olnud Suzannega mitu kuud rääkinud ja tundis, et naise nime nägemine puudutab teda. Millalgi olid nad väga lähedased olnud ja Suzanne oli tema juurde elama kolinud. Suhe oli kestnud mõne aasta, kuni naine otsustas oma teed minna. Igatsus painas Wistingut ikka veel. Mitte nii palju kui igatsus Ingridi – Line ja tema kaksikvenna Thomase ema – järele. Ingrid oli igaveseks lahkunud. Suzanne ei olnud kaugel. Ta pidas Stavernis galerii-kohvibaari ja tal oli äri ülakorrusel korter.
Wisting võpatas, kui telefon uuesti helises. Suzanne proovis veel kord.
„Tere,“ ütles Wisting kõnet vastu võttes ja tundis, kui kuiv tema suu on.
„Tere,“ vastas naine. „Suzanne siin.“
„Tere,“ kordas Wisting ja neelatas. „Kuidas läheb?“
„Oled sa kodus?“ küsis Suzanne vastust võlgu jäädes.
Wisting vaatas ringi. Keegi oli maapähklikausi ümber ajanud. Espen Mortensen oli põrandavaibale mitu kihti vetsupaberit laotanud, et imada õlut, mis oli kummuli kukkunud õllepudelist välja valgunud. Tooli all vedeles Christine Thiisi kott, mille sisu oli laiali pudenenud.
„Miks sa küsid?“ kostis Wisting.
„Ma pean sinuga ühest asjast rääkima. Telefoni teel ei tahaks. See puudutab Hummeli juhtumit.“
„Hummeli juhtumit?“ kordas Wisting, kuigi teadis väga hästi, millest jutt.
Jens Hummel oli taksojuht. Tema ja ta auto jäid reede, kuuenda jaanuari ööl kadunuks. Viimasena nägi teda üks klient, kes väljus autost Larvikus Storgatal Grand hotelli ees kell 1.23. See oli rohkem kui pool aastat tagasi. Salapärane juhtum oli ikka veel lahendamata.
„Ma võin enne lõunat sinu poolt läbi astuda, enne kui kohvik rahvast täis läheb,“ pani Suzanne ette.
Wisting kuulis ülakorruselt samme. Christine Thiis oli vist ärganud.
„Ma hakkan just välja minema,“ ütles Wisting kähku. „Võin ise sinu poole tulla.“
„Kas jõuad enne kella ühte?“
Wisting vaatas kella ja katsus arvutada, kui mitme tunni eest ta joomise lõpetas.
„Võin tulla tunni aja pärast,“ vastas ta ja sai naise tänusõnade järgi aru, et too naeratas.
Teise korruse vannitoast kuulis ta kraanist jooksva vee pahinat.
Wisting läks uuesti kööki, kus otsis kapist kaks tassi ja paar kohvimasina kapslit.
Ülakorruse trepp nagises. Kohvimasin surises vaikselt ja ajas kuuma auru välja, kui Christine Thiis kööki astus.
„Tere,“ ütles ta roostes häälega. Tema kastanpruunid juuksed olid ikka veel sassis, aga oli näha, et ta oli üritanud neid siluda. „Vabandust, nii …“
Wisting katkestas teda.
„Kohvi?“
Naine noogutas.
„Kuluks ära küll.“
Nad istusid teineteise vastu köögilaua äärde.
„Vabandust,“ kordas Christine Thiis. „Nii pole kunagi varem juhtunud … Tavaliselt ma jõuan ikka koju.“ Ta rüüpas tassist ja köhatas. „Tähendab, tavaliselt ei käigi ma väljas. Ma ei ole harjunud jooma.“
„Ju sul siis oli seda vaja,“ ütles Wisting. Ta nägi, kui ebamugav oli naisel istuda lauas samade riietega, millega oli magama läinud.
„Ju sul oli vaja end korralikult lõdvaks lasta,“ jätkas ta. „Ennast välja lülitada ja mitte mõelda laste ega töö peale.“
„Aga ma oleksin pidanud koju minema.“
„Seal ei oodanud sind nagunii mitte miski,“ naeratas Wisting. Ta hoidis kohvitassi käte vahel ja tundis, et on hea kellegagi koos köögilaua ääres istuda. „Ma võin sind pärast koju viia,“ pakkus ta.
Christine Thiis raputas pead.
„Ma võin taksoga minna.“
Wisting sirutas käe ette, pihk ülespoole, andes märku, et see ei teeks talle tüli.
„Ma pean niikuinii välja minema,“ ütles ta. „Hummeli asjas on midagi tekkinud.“
Naise pilk muutus. See ei olnud enam kohmetu, vaid terav.
„Jens Hummel? Me arutasime selle asja ju möödunud nädalal läbi ja otsustasime üksmeelselt, et paneme selle ootele. Kas nüüd on midagi uut?“
„Ma ei tea veel. Pärastpoole saan kellegagi kokku, kes tahab temast rääkida.“
Christine Thiis kummardus laua kohale.
„See ajaleheartikkel oli täielik vale,“ ütles ta. „Me oleme selle juhtumi puhul tõesti teinud kõik, mis meie võimuses.“
Wisting pööras pilgu kõrvale. Christine Thiis rääkis eelmisel nädalal ilmunud ajaleheartiklist. Salapärasele kadumisele oli ka jaanuaris pealkirju pühendatud, aga see ei äratanud üldsuses väga suurt huvi. Jens Hummelil ei olnud lähisugulasi, kes oleksid politseile ja ajakirjandusele survet avaldanud. Ainult vanaema tundis temast puudust.
Kui ajakirjandusel tekkis huvi juhtumist uuesti kirjutada, oli Wisting kaasa aidanud, lootes, et artikli mõjul laekub juhtumi kohta ehk uut infot. Ajafaktor ei pruukinud uurimisele ilmtingimata halvasti mõjuda. Aja jooksul võisid jutud ja kuuldused levida üha laiemalt ja jõuda lõpuks kellenigi, kes tahab politseiga rääkida. Niisugustel juhtudel võis uus meediakajastus anda otsustava tõuke.
Kui lugu ilmus, oli see aga politsei ja iseäranis eeluurimist juhtiva Wistingu suhtes väga negatiivne. Sealt ei selgunud, mida politsei oleks võinud konkreetselt teisiti teha, aga artikkel tekitas mulje, et politsei ei ole juhtumi uurimisest huvitatud ja on teinud kehva tööd. Tulemusteta eeluurimine rääkis iseenda eest. Politsei ei olnud suutnud Hummeli autotki leida. Poolaasta värsket statistikat, millest ilmnes, et politsei oli teostanud liikluskontrolle kakskümmend protsenti rohkem kui eelmisel aastal, kasutati valede hinnangute ja vildakate prioriteetide näitena. Artiklis ei tuntud kaasa rasket ülesannet täitvale politseile, vaid vanaemale, kes oli kaotanud oma ainsa lapselapse.
Wisting