Salauks. Йорн Лиер ХорстЧитать онлайн книгу.
Sofie.
„See on pikk lugu,“ naeratas Line. „Ta kadus pildilt enne, kui ma oma rasedusest teada sain.“
„Parem ongi,“ kommenteeris Sofie. „Minu oma jäi paigale, aga sebis kõrvalt teisi naisi. Mul on ilma temata parem.“
„Minul oli natuke teistmoodi,“ naeratas Line. „Ma sain temaga tuttavaks töö kaudu. Ta oli FBI agent, kes uuris enne jõule siin üht juhtumit.“
Sofie puhkes naerma ja näitas näpuga tema kõhule.
„Nii et siin on üheöösuhte tagajärg?“
Line naeris kaasa ja see tekitas hea tunde.
„Öid oli rohkem kui üks,“ teatas ta. „Ta oli siin paar nädalat.“
„Aga sa jätsid lapse alles?“
„Ma olen 29,“ noogutas Line. „Ja ta ei ole soovimatu laps.“
„Kas sul on selle ameeriklasega kontakt? Kas ta on kursis?“
„Jaa, me suhtleme netis. Ta pakkus, et asub siia elama, et meie lähedal olla, aga see poleks õige. Ta teeb oma kodumaal tähtsat tööd.“
Mööda jalakäijate tänavat lähenes auto ja inimesed tõmbusid vastumeelselt kõrvale. Line pani pooliku kohviklaasi käest ja nägi, et auto sõitis teisel pool tänavat kõnnitee äärde ja peatus. Mees, kes autost välja tuli, jäi seisma ja vaatas nende poole. See oli tema isa.
7
Wisting ootas kuni Hammer autost välja sai, enne kui hakkas üle tänava minema. Ta jõudis vaevu märgata, et Line istus Kuldse Rahu ees ühes lauas, kui naaberlaua mees püsti tõusis. Ta tõmbas nokkmütsi sügavamale pähe, lükkas lapsevankri kõrvale ja lahkus kohvikust kiirel sammul.
Nad ei näinud mehe nägu, aga tema pikkus, vanus ja kitsad õlad klappisid Aron Heiseli kirjeldusega. Küllap ta oli juba nende oleku põhjal aru saanud, et nad on politseist. Neid reetis tähelepanelik hoiak ümbruse suhtes – vähemalt selle silmis, kes oli valvel.
„Hei!“ hõikas Wisting ja järgnes neile selja pööranud mehele. „Oota!“
Tema ees kõndiv mees kiirendas sammu. Ta näis suunduvat tänavale pargitud mootorratta poole, mille juhtraua küljes rippus kiiver. Kui Wisting teist korda hõikas, mõtles mees ümber ja pistis teises suunas jooksu.
„Seis!“ hüüdis Wisting ja lisas kiirust. „Politsei!“
Lähimad pealtnägijad keerasid ringi ja vaatasid tema poole. Mees heitis kiire pilgu selja taha, lükkas paar last kõrvale ja jooksis edasi.
Wisting tormas talle järele. Tema särgisaba kerkis üles ja hakkas keha ümber lehvima.
Mees jooksis mööda Dronningeni tänavat ja keeras paremale esimesse kõrvaltänavasse. Kui Wisting tänavanurgale jõudis, oli mees juba rahvasumma kadunud. Wisting arvas, et on ta silmist kaotanud, aga nägi siis vilksamisi mehe nokkmütsi ja valget särki. Wisting tormas talle järele. Mees trügis väikeste lastega perede ja teiste jalakäijate vahelt hoolimatult läbi. Ta komistas abiratastega jalgratta otsa ja kukkus, aga sai kiiresti jalule.
Järgmisel tänavnurgal pööras ta paremale ja jooksis paadisildade poole, põikas siis järsult vasakule ja jooksis üle mänguväljaku. Seal komistas ta üle õla vaadates uuesti. Wisting jõudis lähemale ja sai ta Vaffelbodeni juures kätte, haaras käsivarrest, aga mees tõmbas käe nii jõuliselt lahti, et Wisting paiskus peaga vastu laternaposti. Tema keha läbis valuhoog ja ta tundis verd mööda põske voolavat. Mees pages mööda kaid edasi.
Wisting ei näinud, kust Nils Hammer tuli, aga äkitselt sööstis ta küljelt mehele ligi ja tõmbas ta niimoodi pikali, et mees kukkus üle kai ääre merre. Hammer pidi äärepealt järele kukkuma, aga sai tasakaalu tagasi ja jäi kuivale maale pidama.
Lähima välirestorani külastajad tõusid püsti, et näha, mis toimub. Hetke jooksul tundus, nagu kavatseks mees merele ujuda, aga siis raputas ta alistunult pead ja haaras vees ulpiva nokkmütsi. Kolme tõmbega ujus ta kai äärde, kus Wisting ja Hammer ta välja tõmbasid.
„Aron Heisel?“ küsis Wisting.
Mees noogutas ja seisis röötsakil, käed põlvedele toetatud. Temalt tilkus vett.
„Miks sa ära jooksid?“ tahtis Hammer teada.
Aron Heisel hingas sügavalt sisse ja ohkas raskelt, aga ei vastanud.
„Me peame rääkima Jens Hummelist ja tema taksost,“ seletas Wisting.
„See lihtsalt oli seal,“ lausus nende ees seisev mees tülpinult. „Rohkem ei tea ma midagi. See lihtsalt oli seal.“
Nende poole sõitis patrullauto. Hammer viipas selle enda juurde ja uudistajad tõmbusid kõrvale.
„Viige ta ära ja otsige talle kuivad riided,“ palus Wisting.
„Ma ei ole midagi paha teinud,“ protesteeris Heisel.
„Kuidas nüüd võtta,“ arvas Wisting ja katsus oma pead. Sõrmed said veriseks ja ta tundis, et laternapostiga kokku põrganud kohal on juba korralik muhk.
Üks vormikandja avas kongiauto tagaukse ja suunas Aron Heiseli kongi.
„Las istub natuke aega,“ arvas Hammer.
Wisting noogutas. Kui inimene pidi enne politseile seletuste andmist ootama, andis see eelise küsijale, mitte vastajale.
„Ma tahan küüni juurde tagasi minna,“ ütles ta ja vaatas, kuidas politseinikud Aron Heiseli järel ukse kinni panid. „Arvan, et auto võib meile siiski rohkem vastuseid anda kui see mees.“
8
Line pani tühja kohviklaasi lauale.
Mia oli rahutuks läinud. Ta ei tahtnud vankris istuda, kuid ei jäänud ka ema süles rahule. Ta väänles nagu angerjas ja hakkas virisema.
„Ta on väsinud,“ selgitas Sofie. „Ma pean temaga koju minema, et ta saaks natuke puhata. Kas tahad kaasa tulla?“
Line piilus sinnapoole, kuhu olid kadunud isa ja Nils Hammer, aga tundus, et nad ei tule kohe auto juurde tagasi. Ta oleks tahtnud teada, milles asi oli. Eks ta pärast küsib, kui isa tema juurde tuleb.
„Hea meelega,“ vastas ta.
Sofie pani Mia uuesti vankrisse ning manööverdas vankri toolide ja laudade vahelt välja.
Teekond ei võtnud rohkem aega kui viis minutit. Mandti maja asus niinimetatud Pumbapargi kõrval – seal suurte kaskede all oli vana pumbakaev, kust inimesed käisid vanasti vett toomas, pesu pesemas ja uudiseid kuulamas. Praegu pildistas üks fotograaf seal noort paari.
Peasissekäik asus maja tagaküljel. Sofie keeras ukse lukust lahti ja tõstis siis Mia vankrist välja. Line astus nende järel sisse. Majas oli rohelise seebi lõhn ja valgeks värvitud laudpõrand läikis. Seinte ääres seisid kastid mitmesuguste esemetega.
„Paljud asjad on veel paika panemata,“ ütles Sofie ja viskas kingad jalast. Ta juhatas Line elutuppa ja avas pargipoolse klaasveranda uksed. Ma tulen kohe tagasi,“ ütles ta ja läks kööki, laps süles. „Tunne ennast nagu kodus.“
Line jäi tuppa seisma ja ringi vaatama ning tundis väikest kadedust. See maja oli suurem, valgem ja õhurikkam kui tema oma. Lagi oli kõrgel ja suured talad aitasid sellele uhket ilmet anda. Boheemlikud mööbliesemed, mis Sofie Oslost oli kaasa toonud, ei täitnud ruumi ära ega sobinud siia päriselt.
Sofie ilmus köögilävele. Mial oli nüüd lutipudel.
„Siin on nii ilus,“ ütles Line ja laskis pilgul suures elutoas veel korra ringi rännata.
„Tule üles,“ pani Sofie ette. „Siis saad teist korrust vaadata, kui ma Miat magama panen.“
Trepp