Testamendid. Margaret AtwoodЧитать онлайн книгу.
meie aarde, kisuvad meid tükkideks ja tallavad jalge alla täitmatud mehed, kes võivad luurata iga nurga taga selles laias, kurjas, patuses maailmas.
Selliseid jutte rääkis meile koolis vesise ninaga tädi Vidala, sellal kui meie tikkisime varspistes taskurätikuid, järikatteid ja raamitud pilte: lilled vaasis, puuviljad kausis olid meelismustrid. Kuid tädi Estée, meie lemmikõpetaja, ütles, et tädi Vidala pingutab üle ja pole mingit mõtet meile surmahirmu peale ajada, sest säärase vastumeelsuse sisendamine võib meie tulevasele abieluõnnele halvasti mõjuda.
„Tüdrukud, kõik mehed pole sellised,” ütles ta ikka rahustavalt. „Parematel meestel on väga hea iseloom. Mõni oskab end suurepäraselt vaos hoida. Ja kui olete abielus, näib see teile sootuks teistsugune, üldsegi mitte hirmus.” Mitte et ta oleks sellest midagi teadnud, sest tädid polnud abielus; neil ei lubatud abielluda. Sellepärast olid kirjatöö ja raamatud neile lubatud.
„Me valime koos teie isade ja emadega teile arukalt abikaasad, kui aeg tuleb,” ütles tädi Estée. „Niisiis ei ole teil vaja karta. Õppige lihtsalt oma koolitükid ära ja laske endast vanematel teha seda, mis on kõige õigem, ning kõik läheb nii, nagu peab. Ma palvetan selle eest.”
Kuid hoolimata tädi Estée põselohukestest ja sõbralikust naeratusest jäi peale tädi Vidala versioon. See ilmus mu õudusunenägudesse: klaasmaja purunemine, seejärel käristamine ja rebimine ja kapjade trampimine ning maapinnal laiali minu enda roosad, valged ja ploomilillad tükid. Ma pelgasin mõtet suureks kasvamisest – küllalt suureks, et mehele minna. Ma ei usaldanud sugugi tädide tarka valikut: ma kartsin, et pean abielluma kiimalise sokuga.
Roosade, valgete ja ploomilillade kleitide kandmise reeglid olid erilistele tüdrukutele nagu meie. Majandusperedest pärit tavalised tüdrukud kandsid kogu aeg ühtesid ja samu rõivaid – neid inetuid kirjutriibulisi ja halle ürpe nagu nende emadel. Nad ei õppinud isegi varspistes tikkimist ega heegeldamist, üksnes lihtsat õmblemist, paberlillede valmistamist ja muid selliseid töid. Nad polnud välja valitud nagu meie, et naita nad parimate meestega – Jaakobi Poegade ja teiste komandöride või nende poegadega, kuigi neid võidi valida, kui nad suuremaks said ja olid küllalt ilusad.
Sellest ei räägitud. Sa ei tohtinud oma hea välimusega uhkustada, see polnud sünnis, ega teiste inimeste kena välimust tähele panna. Kuigi meie, tüdrukud, teadsime tõde: parem oli olla ilus kui inetu. Isegi tädid pöörasid ilusatele rohkem tähelepanu. Kui sa aga olid juba välja valitud, polnud ilul erilist tähtsust.
Mul polnud kõõrdsilmi nagu Huldah’l ega kaasasündinud kurja ilmet nagu Shunammite’il, mul polnud ka vaevu märgatavaid kulme nagu Beckal, kuid ma olin lõpetamata. Mul olid tainjas nägu nagu küpsistel, millega mu lemmikmartha Zilla mind kostitas, rosinasilmad ja kõrvitsaseemne moodi hambad. Kuigi ma polnud eriliselt ilus, olin ma väga, väga äravalitud. Kahekordselt äravalitud: mitte ainult valitud abielluma komandöriga, vaid ennekõike oli mu ära valinud Tabitha, kes oli minu ema.
Tabitha rääkis mulle alati seda: „Ma läksin metsa jalutama,” jutustas ta, „ja jõudsin siis nõiutud lossi juurde, ja seal oli luku taga terve hulk väikesi tüdrukuid ja kellelgi neist polnud ema, ja kurjad nõiad olid nad ära teinud. Mul oli võlusõrmus, mis lossiukse lahti tegi, aga ma sain päästa vaid üheainsa väikese tüdruku. Niisiis silmitsesin neid kõiki väga hoolikalt ja siis valisin kogu sellest summast just sinu!”
„Mis teistest sai?” küsisin mina. „Teistest väikestest tüdrukutest?”
„Teised emad päästsid nad ära,” vastas ta.
„Kas neil olid ka võlusõrmused?”
„Muidugi, kullake. Selleks, et olla ema, peab sul olema võlusõrmus.”
„Kus see võlusõrmus on?” küsisin mina. „Kus see praegu on?”
„Siinsamas minu sõrmes,” vastas ta, osutades oma vasaku käe kolmandale sõrmele. Ta ütles, et see on südamesõrm. „Kuid minu sõrmuses oli üksainus soov ja mina kasutasin seda sinu endale saamiseks. Niisiis on see nüüd tavaline argine emasõrmus.”
Siinkohal lubati mul proovida sõrmust, mis oli kullast, kolme briljandiga: keskel suur ja kummalgi pool üks väiksem. See nägi tõesti võlusõrmuse moodi välja.
„Kas sa võtsid mu sülle ja kandsid mind?” küsisin mina. „Metsast välja?” Ma teadsin lugu peast, aga mulle meeldis, kui seda korrati.
„Ei, kullake, sa olid selleks juba liiga suur. Kui ma oleksin sind süles kandnud, oleksin köhima hakanud, ja siis oleksid nõiad seda kuulnud.” Ma sain aru, et see oli tõsi: ta köhis tõesti palju. „Niisiis võtsin sul käest kinni ning me hiilisime lossist välja, et nõiad meid ei kuuleks. Me mõlemad tegime tss, tss,” – siinkohal tõstis ta sõrme suule ning ka mina tõstsin sõrme ja tegin rõõmsalt tss, tss –, „ja siis pidime väga kiiresti läbi metsa jooksma, et kurjade nõidade käest pääseda, sest üks neist oli näinud, kuidas me uksest välja läksime. Me jooksime ja peitsime ennast siis puuõõnsusse. Olukord oli väga ohtlik!”
Ma mäletasin ähmaselt, kuidas ma kellegi käekõrval läbi metsa jooksin. Kas ma olin puuõõnsuses redutanud? Mulle tundus, et kusagil ma redutasin. Nii et võib-olla oli see tõsi.
„Ja mis siis juhtus?” küsisin ma.
„Ja siis tõin ma su siia ilusasse majja. Kas sa pole siin õnnelik? Me kõik peame sind nii kalliks! Kas pole meil mõlemal vedanud, et ma sinu valisin?”
Ma surusin end tema vastu, ta pani käe mu ümber ja mina nõjatasin pea tema kõhnale kehale ning tundsin tema ribimügaraid. Mu kõrv oli vastu tema rinda ja ma kuulsin, kuidas tema süda peksis – kiiremini ja kiiremini, nagu mulle näis, kui ta ootas, et ma midagi ütleksin. Ma teadsin, et mu vastuses on vägi: ma võisin ta naeratama panna või tõsiseks jätta.
Mida muud võisin ma öelda kui jah ja jah? Jah, ma olen õnnelik, mul vedas. See oli igatahes tõsi.
3
Kui vana ma sel ajal olin? Vahest kuue-seitsmeaastane. Mul on raske otsustada, sest mul pole sellele eelnevast ajast ühtegi selget mälestust.
Ma armastasin Tabithat väga. Ta oli ilus, ehkki nii kõhn, ja ta mängis minuga tundide viisi. Meil oli meie enda majaga sarnane nukumaja, kus olid elutuba, söögituba ja köök marthadele ning isa kabinet kirjutuslaua ja raamaturiiulitega. Ja väikesed libaraamatud riiulitel olid tühjad. Ma küsisin, miks neis midagi ei ole – mul oli ähmane tunne, et neil lehekülgedel pidanuksid olema mingid märgid –, ja ema ütles, et need raamatud on kaunistused nagu lillevaasid.
Kui palju valesid pidi ta minu pärast rääkima! Selleks, et mind väljaspool ohtu hoida! Kuid ta sai sellega hakkama. Ta oli väga leidlik.
Meil olid nukumaja teisel korrusel ilusad suured magamistoad, kus olid kardinad, tapeet ja pildid – kenad pildid, mis kujutasid puuvilju ja lilli –, väiksemad magamistoad kolmandal korrusel ja ühtekokku viis vannituba, ehkki üks neist oli tualettruum – Miks seda nii nimetati? Mis see „tualett” oli? –, ja kelder toidukraami hoidmiseks.
Meil olid nukumaja tarvis kõik nukud, mida vaja: komandöride naiste sinise kleidiga nukuema, väike nukutüdruk, kellel oli kolm kleiti – roosa, valge ja ploomililla just nagu minul –, oli ka kolm tuhmrohelise kleidi ja põllega marthanukku, kaitsemees, kellel oli müts autojuhtimiseks ja muruniitmiseks, kaks inglit, kes seisid väravas tillukeste plastpüssidega, et keegi sisse ei pääseks ja meile viga ei teeks, ja laitmatu komandörivormiga nukuisa. Isa ei rääkinud kuigi palju, kuid kõndis sageli ringi ja istus laua otsas ning marthad tõid talle kandikuga söögikraami, ja siis läks ta kabinetti ja pani ukse kinni.
Selle poolest sarnanes komandörist nukk mu enda isa komandör Kyle’iga, kes mulle naeratas, küsis, kas ma olen hea laps olnud, ning seejärel kadus. Vahe oli selles, et ma nägin, mida komandörnukk kabinetis teeb: istub kirjutuslaua taga oma raaltelefoni ja paberipatakaga, aga oma pärisisa puhul ei võinud ma seda teada: mul oli keelatud isa tuppa minna.
Öeldi, et see, mida isa kabinetis teeb, on väga tähtis – tädi Vidala sõnutsi,