Tüdruk, kes valetas. Sue FortinЧитать онлайн книгу.

      Originaali tiitel:

      Sue Fortin

      The Girl Who Lied

      2016

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Käesolev raamat on ilukirjandusteos. Selles romaanis kasutatud nimed, tegelaskujud ja sündmused on autori fantaasia vili. Mis tahes sarnasus tegelike, elus või surnud inimestega ning sündmuste või kohtadega on täiesti juhuslik.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Marje Mändsalu

      Korrektor Inna Viires

      Originally published in the English language by HarperCollins Publishers Ltd. under the title The Girl Who Lied, © Sue Fortin 2016

      All rights reserved

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11352

      ISBN (PDF) 978-9949-84-593-4

      ISBN (ePub) 978-9916-11-139-0

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Minu emale ja tütardele, igavese armastusega.

      1. OSA

      „Ma ei saa minna tagasi eilsesse – ma olin siis teistsugune inimene.“

      Lewis Carroll

      1. PEATÜKK

      London, Inglismaa

      See on hetk, mida olen kartnud. Mul on aeg tagasi minna. Ma mängin ripatsiga, mis kujutab keldi kolmjalga ja on mul kaelas, ning hõõrun sõrmega kordamööda kõiki kolme serva. Isa. Ema. Laps. Loen meili veel kord üle.

      Kellelt: Roisin Marshall

      Kellele: Erin Hurley

      Teema: Kohtumine

      Tere, Erin!

      Sa ei saa mind enam ignoreerida. Ma olen kindel, et tegelikult sa ei arvanud, nagu võiksid kõigi ja kõige juurest minema kõndida.

      Mul on midagi, mis võib sulle huvi pakkuda.

      Helista mulle.

      Roisin

      Mu sõrm seisatab vastuseklahvi kohal. Hetke kaalun, kas seda meili mitte ära kustutada. Kui ma sellest välja ei tee, siis võib Roisin kaduda. Ta võib loobuda. Ma nõjatun tooli seljatoele ning hingan pikalt ja sügavalt välja. Ärevus, mis on kogu aeg olnud uinuvas olekus ning mida nüüd on häiritud, sirutab käe välja, haarab kõvasti mu kõhust kinni ja pöörab. Pole tähtis, kui palju kordi olen ma seda hetke oodanud, valmistanud end ette minevikuga kohtumiseks – praegu sellest ei piisa.

      „Ahaa! Tabatud.“ Hääl selja tagant ehmatab mind. Kuidagi õnnestub mul klahvile vajutada ja meil kaob ekraanilt. Manan näole naeratuse ja pööran tooli Edi poole.

      „Sa ehmatasid mind,“ ütlen, püüdes kõlada reipalt. „Kui kaua sa oled siin olnud?“ Sirvin oma mälus viimaseid minuteid. Kui kaua ma seda meili vahtisin? Kui kaua oli see ekraanil näha? Kas Ed võis seda lugeda sealt, kus ta seisis?

      Ed naerab põgusalt. „Mida sa püüad varjata?“

      Ma tean, et ta teeb ainult nalja, aga tal pole aimugi, kui tõesed ta sõnad on.

      „Noh, ei sobi ju oma bossile ja kallimale kõiki saladusi rääkida, ega?“ Minu kord on naerda. See tundub sunnituna. Ed kallutab pea ühele küljele ja silmitseb mind.

      Lauatelefon heliseb ja ma tänan endamisi, et olen pääsenud selle vestluse jätkamisest.

      „Tere õhtust, Hamiltoni tervise- ja iluspaa.“ Heidan pilgu Edile, kes pilgutab silma, enne kui oma kabinetti tagasi läheb.

      Oht on möödas, aga hirm, mis on alati kohal, jääb ja see vaid kinnitab mulle, et pean midagi ette võtma. Ma ei saa endale lubada, et ohjad võtaks enda kätte juhus, olgu hea või halb. Veel vähem saan endale lubada seda, et ohjad võtaks enda kätte mu vana kooliaegne sõbranna.

      Ma keskendun telefonikõnele ja panen kiiresti aja kinni seljamassaažiks. Asetan telefoni hoidikusse ja vaatan selja taha Edi kabinetti.

      Ta vaatab arvutiekraani. Mina pöördun enda oma juurde tagasi ja võtan Roisini meili uuesti lahti. Vastamise asemel saadan selle edasi oma isiklikule meiliaadressile. Pean selle ohverdama ja talle andma. Ma ei taha, et ta püüaks minuga jälle töö juures kontakti võtta.

      Kontrollin oma telefoni ja näen, et meil on kohale jõudnud. Järgmine asi on kustutada sissetulnud meil tööarvutist. Ma tean, et sellest jääb jälg alles, aga keegi ei vaata seda.

      Mul kulub sellele vähem kui minut ning siis astub sisse järgmine klient, kes tuleb jalgu vahatama. „Üks hetk,“ ütlen talle ja kontrollin veel kord üle, kas meil ikka sai kustutatud.

      Ülejäänud päeva püüan seda meili ja Roisini unustada, ent see ei õnnestu. Kuni seniajani on mul korda läinud teda ignoreerida. Roisini tundes olin naiivselt lootnud, et ta jätab mu rahule, kui ma ei vasta. Et ta loobub. Tema esimene meil polnud ähvardav. See oli selline, nagu saadetakse inimesele, kellega pole kaua aega suheldud. Järgmine, kui tagantjärele mõelda, oli nõudlikuma tooniga. Ja nüüd see kolmas – kindlasti ei kao Roisin kuskile ja see porgand mu nina all, millega ta mind õrritab, see midagi, mis võiks mulle huvi pakkuda – kuidas ma saan seda ignoreerida? Pärast seda, mida olen teinud.

      Päev jõuab aeglaselt lõpule ning kui ma asju ära panen ja homsete klientide vastuvõtuaegu üle vaatan, heliseb telefon. Ma ohkan, lootes, et see pole midagi erilist.

      „Tere õhtust, Hamiltoni tervise- ja iluspaa,“ ütlen automaatselt. „Kuidas ma saaksin teid aidata?“ On vaikus, aga ma tean, et keegi on teises otsas. Ma kuulen, kuidas ta hingab. „Hallo,“ kordan ma. „Kas ma saan teid aidata?“ Higipisar kipitab mu kuklal ja suu kuivab. Ma tean, kes see on, enne kui ta rääkima hakkab.

      „Tere, Erin,“ ütleb ta. „See olen mina. Roisin.“ Tema pehme aktsent valgub torust mulle kõrva.

      Mul pole enam iiri aktsenti. Kümne aastaga on see läinud ja mul pole kunagi olnud erilist soovi selle küljes rippuda. Meie suhte algusaegadel tavatses Ed mind selle pärast narrida, mis oli veel üks põhjus see seljataha jätta. Veel üks side mu minevikuga, mida ma ei taha. Vastates räägin ma oma parima inglise aktsendiga.

      „Ei. Vabandust. Teil on vale number.“ Ma ei saa temaga rääkida. Mitte praegu. Mitte töö juures.

      „Oh, ma ei usu, et oleks,“ vastab ta. Kuulen ta hääles lõbusust. Seesama patroneeriv hääl, mida ma mäletan kooliajast. „Ja enne kui sa ära paned, võib-olla tahad kuulda, mida mul on öelda.“

      Vaatan Edi ukse poole. See on kinni. Jääklaas teeb mehe kuju uduseks, aga ma näen teda, ta istub laua taga.

      „Mida sa tahad?“ Mu hääl on vaikne, peaaegu sosin. Ma loodan, et ta ei taba selles hirmu allhoovust.

      „Me peame rääkima,“ ütleb Roisin. „Oh, ja sa võid selle aktsendi ära jätta.“

      „Mida sa tahad?“ kordan ma, tegemata ta kriitilisest märkusest välja.

      „Kui sa poleks mu meile ignoreerinud, siis teaksid.“ Ma tean, et ta naudib seda. See tuletab mulle meelde aega, kui olime lapsed. Juba siis meeldis talle kõike kontrollida, olgu viieaastasena mänguväljakul, kaheteistaastasena muusikat kuulates või teismelisena otsustamas, mida peole selga panna. Alati pidi kõik olema nii, nagu Roisin ütles. Ma lasin tal seda teha.