Эротические рассказы

Suvi Blossom Streetil. Blossom Street, 6. raamat. Debbie MacomberЧитать онлайн книгу.

Suvi Blossom Streetil. Blossom Street, 6. raamat - Debbie Macomber


Скачать книгу

      A Good Yarn oli seega minu uue elu algus. Avamisjärgse aasta sees kohtasin Brad Goetzi ja me abiellusime järgmisel kevadel. Selle tõttu, mida olin teismeeas ning taas kahekümnendais läbi elanud, ei olnud mul meeste ega suhetega palju kogemusi. Alguses Bradi armastus hirmutas mind. Seejärel õppisin ma mitte tagasi lükkama midagi head üksnes seetõttu, et kardan selle kaotamist. Sain selgeks, et võin usaldada seda meest – ja iseend.

      Kui õnnelik ma küll olen, et Brad ja Cody mind armastavad. Igal viimasel kui päeval tänan nende kahe minu elus oleva mehe eest jumalat.

      Kuid kõige selle juures, mis mul on, igatsesid mu käed hoida beebit. Meie beebit. Brad, kes mind väga hästi tunneb, mõistis mu vajadust. Pärast seda, kui olime sel teemal mitmeid nädalaid ühtejutti arutlenud, pärast kõhklemist, poolt- ja vastuargumentide kaalumist jõudsime otsusele.

      Jah, me lapsendame.

      Selle kõige katalüsaatoriks oli see, kui Anne Marie Roche lapsendas kaheksa-aastase Elleni.

      Mõistsin, et vastsündinu ootamine võib võtta aega, aga olime mõlemad selleks valmis. Ehkki oleksime ükskõik kummast soost lapse üle väga rõõmsad, igatsesin salamisi väikest tüdrukut.

      Kuulsin tagaust sulgumas ja nägin ringi pöörates oma õde Margareti. Ta on minu juures töötanud peaaegu poe avamisest saati. Ehkki me oleme nii erinevad, kui kaks õde olla saavad, oleme lähedasteks muutunud. Margaret on minu jaoks hea tasakaal, alati praktiline ja pragmaatiline, ja ma arvan, et mina tasakaalustan teda samuti, sest olen palju optimistlikum ja kaldun aeg-ajalt veiderdama.

      „Tere hommikust!“ tervitasin teda rõõmsalt, suutmata oma õnne varjata.

      „Varsti hakkab kallama,“ pomises ta vihmamantlit seljast võttes ja taha laoruumi riputades.

      Minu õde kaldub nägema negatiivset. Margareti jaoks on klaas alati pooltühi. Või täiesti tühi – kui mitte põrandale kildudeks purunenud. Aastate jooksul olen ma tema hoiakuga ära harjunud ja lihtsalt eiran seda.

      Kui ta oli mantliga ühele poole saanud, põrnitses Margaret mulle otsa ja kortsutas siis kulmu. „Mispärast sina nii õnnelik oled?“ nõudis ta. „Kõigile on selge, et meid ootab ees paduvihm.“

      „Mina? Õnnelik?“ Ei olnud erilist mõtet üritada oma uudist tagasi hoida, ehkki teadsin, et Margaret on see üks inimene, kes minu rõõmust aru ei saa. Ta laidab selle maha ega tunne oma arvamust avaldades mingeid süümepiinu. Ma arvan, et see on tingitud tema pessimistlikust loomusest ja tõsiasjast, et ta muretseb minu pärast, ehkki ei tunnistaks seda iial.

      Margaret põrnitses mind jätkuvalt. „Sul on suu kõrvuni.“

      Askeldasin kassaaparaadi kallal, vältimaks silmsidet. Sama hästi võinuksin talle seda ju öelda, ehkki kartsin tema reaktsiooni. „Me esitasime Bradiga taotluse lapsendamiseks,“ pahvatasin ma, suutmata end tagasi hoida. „Ja meie taotlus võeti vastu.“

      Järgnes ehmunud vaikus.

      „Ma tean, et sinu arvates teeme me vea,“ kiirustasin lisama.

      „Seda ma ei öelnud.“ Margaret astus aeglaselt minu poole.

      „Sul ei olnudki vaja midagi öelda,“ vastasin ma. Soovisin lihtsalt kordki, et Margaret oleks minu pärast õnnelik, ilma kahtluste ja vastuväidete ja muretsemiseta. „Sinu vaikimine ütles kõik.“

      Margaret tuli kassaaparaadi kõrval oleva leti juurde. Ta näis tajuvat, et tema reaktsioon oli mulle haiget teinud. „Ma ainult mõtlen, kas lapsendamine on sinu jaoks õige valik.“

      „Margaret,“ alustasin ma ohates. „Me teame Bradiga, mida teeme.“ Ehkki Margaret ei olnud seda välja öelnud, aimasin ma, mis talle kõige rohkem muret teeb. Ta kardab, et vähk tuleb tagasi. Olen sellest võimalusest väga hästi teadlik ja olen seda olnud sellest ajast saati, kui vähk kümme aastat tagasi uuesti ilmus. See oli tõsine kaalutlemine ja me kumbki Bradiga ei võtnud seda kergekäeliselt.

      „Brad on nõus?“ Margareti hääl kõlas skeptiliselt.

      „Loomulikult on ta nõus! Ma ei toimiks iial vastu tema tahtmist.“

      Margaret ei paistnud endiselt veendunud olevat. „Oled kindel, et sa just seda tahad?“

      „Jah.“ Olin järeleandmatu. Mõnikord on see temani jõudmiseks ainus viis. „Brad teab riske sama hästi kui mina. Sul ei ole vaja seda kõvasti välja öelda, Margaret. Ma saan aru, miks sa minu pärast kardad, aga mul on hirmus elamisest kõrini.“

      Margareti ilme paljastas tema kartused. Ta silmitses mind ja küsis hetke pärast: „Aga mis siis, kui lapsendamisagentuur teile last ei leia?“

      See oli asi, mida olime Bradiga arutanud ja mis võib kindlasti juhtuda. Kehitasin õlgu. „Kes kahju kardab, see kasu ei saa. Me võtame selle riski.“

      „Sa tahad vastsündinut?“

      „Jah.“ Kujutlesin, kuidas pehme roosa teki sisse mähitud imik õrnalt minu ootavatele käsivartele asetatakse. Hoidsin sellest kujutluspildist kinni, lastes sel tuua mulle rahu, täita mind lootusega.

      Minu üllatuseks ei toonud Margaret kohe kuuldavale järgmist vastuväidet. Pärast mõtlikku minutit või paari ütles ta vaiksel häälel: „Sinust saab hea ema… sa juba oled seda.“

      Olen kindel, et mu suu vajus lahti. Margareti heakskiidust tekkinud šokk võttis mu peaaegu oimetuks. Margaret ei olnud mitte kunagi millelegi minu isiklikku elu puudutavale säärast heakskiitu avaldanud. Ei, see ei ole aus. Tema on osaliselt vastutav selle eest, et me Bradiga uuesti kokku saime, kui olin mehe endast eemale tõuganud – leppimine viis otsejoones meie abiellumiseni.

      „Aitäh sulle,“ sosistasin ja puudutasin ta käsivart.

      Margaret tõi kuuldavale mingisuguse kareda, arusaamatu vastuse ja läks poe tagaosas oleva laua juurde. Ta tõmbas tooli välja, istus ja võttis oma heegeldamistöö.

      „Ma panin üles kuulutuse, mille sa meie uue kursuse jaoks tegid,“ ütlesin ma, andes endast parima, et varjata meeleliigutust, mis mu häälde hiilis. Viimane asi, mida ma oleksin Margaretilt oodanud, oli tema õnnistus, ja ma olin tema sõnadest sügavalt liigutatud.

      Ta vastas mulle noogutusega.

      Meie uue kudumiskursuse idee oli tulnud Margaretilt. Selle nimeks pani ta „Koo, et loobuda“, ja mulle see meeldis. Sellest ajast saati, kui poe viis aastat tagasi avasin, olen märganud, kui palju erinevaid põhjusi minu klientidel – enamasti naistel, kuid on ka olnud mõni mees – kuduma õppimiseks on olnud. Mõned tulid otsima tähelepanu kõrvalejuhtimist või põgenemist, fookust, et viia mõtted mujale mõnest harjumusest või painest. Teised olid seal kirest käsitöö vastu ja samas lootsid mõned väljendada oma armastust või loovust – või mõlemat – millegi käsitsi tehtuga.

      Neli aastat tagasi pani end minu sokikudumise kursusele kirja Courtney Pulanski, keskkooliõpilane, ja see aitas kaasa tema edukale püüdele kaalus alla võtta. On raske uskuda, et Courtney on nüüd kolledži viimase kursuse õpilane ja endiselt kuduja. Mis veelgi olulisem, ta on püsinud selles kaalus, mis tal õnnestus tol suvel saavutada.

      „Ma loodan, et Alix mõistab vihjet,“ ütles Margaret mu mõtisklusi katkestades.

      Ma ei saanud tema lausest aru. „Kuidas, palun?“

      „Alix suitsetab jälle.“

      See ei olnud mul märkamata jäänud. Ta lõhnas sigarettide järele iga kord, kui poodi sisse astus. Oli võimatu varjata seda, kuidas suits tema riiete ja juuste külge kinni jäi. Ja ometi näis Alix arvavat, et mitte keegi ei märka, ehkki loomulikult oli asi vastupidi.

      „Mina arvan, et ta tahaks maha jätta.“

      „Siis peaks ta end kursusele kirja panema,“ ütles Margaret rõhutatult. „Talle kuluks see ära.“

      Kui tüüpiline Margaretist, arvata, et ta teab, mis kõigi jaoks parim on. Ehkki


Скачать книгу
Яндекс.Метрика