Peatänava lilleäri. Chesapeake’i kaldad, 2. raamat. Sherryl WoodsЧитать онлайн книгу.
muie libises Connie näole. „Kas ma mainisin poole sõnagagi Breed?” uuris ta oma vennalt ja vastas siis oma küsimusele ise. „Enda arust mitte. Tõsiasi, et sinul kohe see seos tekkis, näitab selgelt, et see naine on su kinnisidee ja põhjus, miks ühtki teist naist sinu ellu tulnud ei ole.”
Seda öelnud, marssis Connie uksest välja, olles iseendaga väga rahul. Jake oleks ilmselt tahtnud talle midagi järele visata, aga ta ei saanud, sest see oleks ainult veel rohkem välja näidanud, et õel ongi õigus.
Tal on õigus. Paganama pihta.
MEGANI KORTERMAJA LÄHEDAL asub suur ja lärmakas kulinaariapood-kohvik. Naine läheb alati töölt koju minnes sealt läbi, kui kodus valitsev vaikus teda sinna kiirustama ei kutsu. Nüüd, kui Abby elab koos kaksikutega Chesapeake’i kallastel, mitte enam mõne kvartali kaugusel siin New Yorgis, juhtub seda tihemini, kui Meganile oleks meeldinud.
Ta tahtis juba uksest sisse astuda, kui märkas läbi klaasukse seal istuvat ja kohvi rüüpavat Micki. Naine jäi šokeeritult seisma. Ta süda jättis löögi vahele, just nagu siis, kui ta rohkem kui kolmkümmend viis aastat tagasi meest esimest korda kohtas. Kuidas on võimalik endiselt peale kõiki neid aastaid tunda meest nähes sellist emotsioonide tulva? Eriti kui nende kibe lahusolek on kestnud juba viisteist aastat.
Mõni nädal tagasi tundis ta samuti väikest valunäpistust ja samal ajal ka kiindumust. Olgu, tuleb tunnistada, et natuke rohkem kui väikest ja midagi rohkemat kui kiindumust. Naine pani need tunded selle süüks, et ta oli paariks päevaks Chesapeake’is tagasi. Muidugi valdas teda sentimentaalsus. Olla üle pikkade aastate koos terve perekonnaga. Täna, siin New Yorgis, kus ta on endale uue elu rajanud, tabas see tunne teda nii ootamatult. See omakorda tekitab veel rohkem muret. Megan ei eitanud kunagi, et ta Micki veel armastab. Ometi teab naine, et on rumal kaaluda mehe juurde tagasi pöördumist. Megan teab, et mees pole muutunud, vähemalt mitte piisavalt palju, rääkigu Abby, mida tahab.
Samal ajal, kui naine seisis ukse taga ja debateeris iseendaga, kas minna sisse või mitte, tõstis mees pilgu ja märkas teda. Micki näole kerkis naeratus ning sellest piisas, et naine sulaks. Keegi pole kunagi teda nii vaadanud nagu Mick – see tekitab tunde, nagu päike tõuseks ja loojuks koos temaga.
Megan lehvitas ja astus uksest sisse. Ta hingas sügavalt sisse ning valmistas end ette mehega kohtuma, ilma et ta olukorra ja oma tunnete üle kontrolli kaotaks. Ta on tark ja edukas naine. See ei tohiks nii raske olla.
Alati härrasmehelik Mick tõusis naise lähenedes püsti. Ta suudles naist õrnalt põsele, aga tõmbus kiirelt tagasi nagu koolipoiss, kes on tabatud garderoobis klassiõde musitamas.
„Vabandust,” pomises ta ja libistas end tagasi oma toolile.
Naine vaatas teda lõbustatult. „Kõik on hästi, Mick. Oma endisele naisele põsemusi andmises pole midagi ebasobivat. Räägi mulle parem, mis toob sind kõigi New Yorgi kohvikute hulgast just siia, minu kodu lähedal asuvasse?”
Mees viipas laual lebavale mobiiltelefonile. „Tahtsin sulle helistada. Mõtlesin, et võib-olla sooviksid minuga õhtusöögile tulla, kui sul muid plaane pole.”
Seega on ta tulnud siia selleks, et naist näha. Megan ei saanud aru, kas ta on meelitatud või hoopis enneolematult hirmul.
Kui naine peale paari minutit vaikust ikka veel mitte midagi ei vastanud, muutus Mick kannatamatuks. „Kas sul on täna õhtuks plaane?”
Megan vastas pearaputusega. Ta kas tahtis asja mehele keerulisemaks teha või siis lihtsalt ei teadnud, kas temaga koos aja veetmine on tark otsus.
Mick ilmselt aimas naise mõtteid, ohkas ning pöördus uuesti tema poole. „Kas sa siis tahaksid minuga koos süüa?” päris ta teeseldud kannatlikkusega.
Megan oli nagunii plaaninud siin süüa, seega ta noogutas nõusolekuks. „Muidugi. Me võime siin midagi hamba alla võtta.”
Mick vaatas kohvikus ja poes ringi. Klientide rohkus, klirisevad nõud, ringi tuiskavad ettekandjad. „Siin? Mõtlesin minna mõnda peenemasse kohta, mida sa soovitada oskad.”
„Ma söön siin tihti,” lausus naine. „Toit on maitsev ja me oleme ju juba siin.”
Viimane koht, kus Megan koos oma eksabikaasaga olla tahab, on mõni õdus romantiline restoran, kus on hinnaline vein ja veel krõbedamate hindadega menüü ning küünlavalgus. Sellistesse kohtadesse viib mees naise siis, kui ta naisega kurameerib. Tavaline söögikoht sobib väga hästi. Turvaline. Megan saab siis teeselda, et see on lihtsalt pikaajaliste tuttavate juhuslik kohtumine.
Tuttavad, kellel juhtumisi on viis ühist last, mõtles naine irooniliselt.
Lõpuks Mick nõustus õlgu kehitades. „Kuidas soovid.” Ta viipas ettekandja nende juurde. Vanem mees saabus ja pöördus Megani poole: „Teie tavaline esmaspäevane, preili O’Brien?” küsis ta sõbralikult. Nii, nagu selle koha personalil oli naisega kombeks käituda. „Jäätee, konserveeritud veise-rinnakuliha ja peterselliga kartulid?”
„Kõlab imeliselt, Joe. Kuidas su naine elab?”
„Ta tunneb end jälle nagu tema ise,” vastas mees. „Tänan küsimast!”
„Ja Mary? Kas ta sai oma eksamihinde teada?”
Mees naeratas laialt. „Viis pluss,” ütles ta naisele uhkelt.
Megan pöördus taas Micki poole, kes kuulas vestlust üllatunud pilguga. „Joe tütar õpib Columbia ülikoolis arstiks.”
„Minu õnnesoovid!” lausus Mick. „See on väga suur saavutus.”
„Ta on meie pere targim liige,” ütles Joe. „Aga nüüd öelge, mida ma teile võiksin tuua?”
Mick ei vaevunud menüüd vaatama. „Võtan sama, mida temagi, ja lisaks veel ühe kohvi.”
Joe noogutas ja jättis neid omavahele.
„Seesama mees ei öelnud minu esimest tellimust vastu võttes kahte sõnagi,” ütles Mick. „Sina said ta vadistama nagu haraka.”
Naine naeris. „Käin siin tihti. Joe kohtleb mind kui pereliiget.”
„Nii et isegi New Yorgi suuruses linnas oled sa suutnud enda jaoks väikelinna atmosfääri luua,” lausus mees.
„Pidin selle nimel vaeva nägema,” tunnistas Megan. „Alguses tundsin võõraste inimestega rääkimise ees hirmu. Suhtlesin oma töökaaslaste ja Abbyga, kui ta ükskord siia kolis. Mõne aja möödudes avastasin, et kui küsida paar küsimust, näidata inimeste vastu huvi üles, siis kohtlevad nad sind täpselt samamoodi kui Chesapeake’i kallastel.”
Joe asetas uue aurava kohvitassi Micki ette ja ulatas Meganile kõrges klaasis jäätee. Kelner tõmbus diskreetselt eemale, kuid pilgutas enne kavalalt naisele silma. See tähendas, et homme on tal Meganile tema vastas istuva mehe kohta palju küsimusi. Juba aastaid on Joe just nagu kaitsvas isarollis õiendanud Megani olematu seltsielu üle.
Kuna Megan vajas isegi küsimustele vastuseid, mitte ainult Joe ülekuulamise jaoks, siis vaatas ta Mickile silma ja alustas: „Sa ei öelnudki, mida sa New Yorgis teed? Kas sul on siin ärikohtumisi?”
Mees raputas pead ja nägi seda tehes nii lihtne välja. Üllatavalt lihtne temasuguse saavutuste ja enesekindlusega mehe kohta. „Mul olid eelmisel nädalal tööasjad Seattle’is ja siis Minneapolises. Otsustasin enne kojuminekut väikse kõrvalepõike teha.”
„Sulle pole New York kunagi meeldinud,” ütles naine. See oli üks põhjuseid, miks Megan peale lahutust just siia kolis. Ta tahtis olla kusagil, kus poleks nende ühiseid mälestusi ja kus oleks väga vähe tõenäoline Mickiga tänaval kokku põrgata.
„Siiani ei meeldi,” tunnistas mees. „Aga sina oled siin.”
Naine neelatas raskelt ning jälgis vilgatust mehe silmis. Sellel lihtsal lausel on sügav tähendus. „Mick, ära...”
Mehe