Üksnes minu. Triloogia 1. raamat. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.
üksmeelele.“ Dakota suunurk kerkis. „Palun pea meeles, et meie linna politseijõud on tasemel. Politseipealik Barnsile ei meeldi sugugi, kui siin seadusega pahuksisse minnakse.“
„Tänan hoiatamast.“
Finn lahkus väikesest treilerist. Võtted pidid algama kahe päeva pärast. Seega oli tal vähem kui nelikümmend kaheksa tundi mõelda välja plaan, kuidas veenda vendi Alaskasse naasma kas omal vabal tahtel või sundida neid seda tegema.
„Ma olen su ees tänuvõlglane,“ tunnistas Marsha Tilson Dakotale lõunalauas.
Dakota võttis friikartuli. „Oled tõesti. Ma olen kõrge kvalifikatsiooniga spetsialist.“
„Ja Geoff ei oska seda hinnata?“ küsis linnakese pisut üle kuuekümneaastane linnapea, sinised silmad lustlikult sädemeid loopimas.
„Ei oska. Mul on filosoofiadoktori kraad,“ pomises Dakota. „Ma peaks sundima teda end doktoriks kutsuma.“
„Nii palju kui mina Geoffi tunnen, ei oleks sellest vist abi.“
Dakota lõi hambad kartulisse. Talle ei meeldinud seda tunnistada, kuid linnapeal oli õigus. Geoff oli linna vallutanud tõsielusaate – „Tõeline armastus või kassikuld“1 – produtsent. Pärast seda, kui kakskümmend inimest oli jagatud suvaliselt paaridesse, pidi nad saadetama romantilistele kohtumistele, mis võetakse filmilindile, toimetatakse ja näidatakse siis nädalase hilinemisega televisioonis. Ameerika hääletab välja selle paari, kelle võiduvõimalused tunduvad kõige väiksemad.
Lõpus saab viimane alles jäänud paar kakssada viiskümmend tuhat dollarit ja kui nad tõesti teineteist armastavad, siis korraldatakse neile ka pulmad.
Niipalju kui Dakota asjadest aru sai, huvitas Geoffi üksnes kõrge vaadatavusenäitaja. See, et linnakesele ei meeldinud, et saadet siin filmiti, ei häirinud teda vähimalgi määral. Lõpuks oli linnapea jäänud nõusse üksnes tingimusel, et Geoffi palgal on keegi, kes seisab Fool’s Goldi kodanike huvide eest.
Dakota sai kõigest sellest aru, kuigi ei mõistnud ikka veel, miks just tema oli selle töö endale saanud. Tema polnud ju avalike suhete spetsialist; ta polnud isegi linna palgal. Tema oli psühholoog, kelle eriala oli laste areng. Kahjuks oli tema ülemus pakkunud linnale ta teenuseid, nõustudes maksma palka isegi selle aja eest, mis ta töötab telesaate heaks. Dakota keeldus ikka veel temaga rääkimast.
Ta oleks selle töö tagasi lükanud, kuid linnapea oli teda palunud. Dakota oli siin üles kasvanud. Kui linnapea vajas teenet, siis ei vaielnud linnakodanikud vastu. Kuni selle ajani, kui võttegrupp linna saabus, oleks Dakota olnud valmis vanduma, et teeb linna heaks suurima heameelega mida vaid. Kuid – nagu ta oli kõigest paari tunni eest Finnile öelnud – see kestab vaid kümme nädalat. Nii kaua suudab ta ju ometigi vastu pidada.
„Kas võistlejad on juba välja valitud?“ küsis Marsha.
„Jah, kuid neid hoitakse väljakuulutamiseni salajas.“
„Kas on kedagi, kelle pärast peaks muret tundma?“
„Ei usu. Vaatasin toimikud läbi ja kõik tunduvad päris normaalsed.“ Ta mõtles Finni peale. „Üks sugulane pole asjadega päris rahul.“ Ta rääkis Marshale kahekümne ühe aastastest kaksikutest. „Kui nad tegelikult sama head välja näevad nagu pildil, siis pääsevad nad kindlasti saatesse.“
„Kas arvad, et vend võib probleeme tekitada?“
„Ei. Kui poisid oleksid alaealised, siis võiks karta, et vend paneb nad koduaresti. Kuid praegusel juhul ei saa ta teha muud kui vaid muretseda ja ähvardada.“
Marsha noogutas mõistvalt. Dakota teadis, et linnapeal oli olnud oma ainsa tütrega teismeliseeas probleeme, too oli jäänud rasedaks ja lasknud kodust jalga. Lapse kasvatamine ei ole kerge. Või Finni puhul kahe venna kasvatamine. Kuigi tema ei teadnud ju emaks olemisest midagi.
„Me saame aidata,“ ütles Marsha. „Hoia poistel silma peal. Anna teada, kui või millal nad saatesse valitakse. See, et Geoff meile selle supi kaela tõi, ei pruugi ju meile meeldida, kuid vähemalt saame kanda hoolt selle eest, et asi ei väljuks kontrolli alt.“
„Olen kindel, et kaksikute vennal oleks selle üle hea meel,“ lausus Dakota poolenisti endamisi, arvates, et Finn võib küll olla tänulik, kuid ei looda eriti linna abile.
„Ma hindan sinu panust,“ ütles Marsha. „Seda, et hoiad saatel silma peal.“
„Mul ei jäänud ju muud üle.“
Linnapea naeratas. „Just see ongi minu edu saladus. Surun inimesed nurka ja sunnin neid oma pilli järgi tantsima.“
„See tuleb sul hästi välja.“ Dakota võttis lonksu dieetkoolat. „Kõige hullem on see, et tegelikult meeldivad mulle tõsielusaated. Või vähemalt meeldisid seni, kuni ma Geoffiga tuttavaks sain. Kui ta vaid läheks seadusega pahuksisse, et politseipealik Barnsil oleks põhjus ta kinni võtta.“
„Lootus jääb,“ lausus Marsha ohates. „Sa oled paljust loobunud, Dakota. Tänan sind, et saatega töötamise ja linna kaitsmise enda peale võtsid.“
Dakota niheles toolil. „Ma pole ju seda veel teinud. Mina istun võtteplatsil ja hoolitsen selle eest, et nad midagi pöörast ei hauks.“
„Mul on süda palju rahulikum teades, et sina seal oled.“
Marsha on hea, mõtles Dakota teda uurides. Aastatepikkune kogemus. Marsha oli kogu osariigis kõige pikema ametiajaga linnapea. Üle kolmekümne aasta. Kujuta vaid ette, kui palju raha on linn uute blankettide trükkimise pealt kokku hoidnud. Neid pole üldse vaja muuta.
Kuigi Geoffiga koos töötamine oli kaugel sellest, et olla Dakota unistuste töö, tõotas see sellegipoolest huvitavaks kujuneda. Dakota ei teadnud telesaadete tegemisest mitte midagi ja ta leidis, et päris huvitav oleks sellest valdkonnast rohkem teada saada. Vähemalt viis see ta mõtted mujale. Ja seda ta vajas – ta vajas ükskõik mida, mis aitas tal mitte end nii... murtuna tunda.
Ta manitses end, et ei tohi selliseid mõtteid mõlgutada. Sugugi mitte kõike ei saa klaarida ning mida varem ta sellega lepib, seda parem. Tema elu võib sellelegi vaatamata olla ilus ja hea. Selleks, et oma eluga edasi minna, tuleb esimese sammuna seda aktsepteerida. Lõpeks oli ta ju ikkagi vastava ettevalmistusega spetsialist. Psühholoog, kes mõistab, mismoodi inimaju toimib.
Kuid teadmine ja uskumine olid kaks erinevat asja. Praegu tundus talle, nagu ei saaks ta enam iial terviklik olla.
„See tuleb lahe!“ ütles Sasha Andersson päevinäinud voodipeatsile toetudes. Ta heitis pilgu raamatupoe vanaldaselt müüjalt ostetud Variety numbrile. Kunagi teenib ta tuhandeid või isegi miljoneid ja saab endale lubada ajakirja tellimust ning koju toimetamist, nagu kombeks tõelistel staaridel. Kuid seni ostis ta ajakirja raha kokku hoidmiseks üle paari numbri.
Ta kaksikvend Stephen lamas väikese motellitoa teisel voodil. Põrandal oli avatud autoajakiri. Stephen oli röötsakil üle voodiserva ja keeras lehti ajakirjanumbris, mida oli küllap juba oma viiskümmend korda lugenud.
„Kas kuulsid, mis ma ütlesin?“ küsis Sasha kärsitult.
Stephen tõstis pea, tumedad juuksed silmile langemas. „Mida?“
„Saade. See tuleb lahe.“
Stephen kehitas õlgu. „Kui meid sinna valitakse.“
Sasha viskas ajakirja voodi jalutsisse ja ta näkku valgus lai naeratus. „Kuule. Me räägime ju meist. Nad ei suuda ju meile vastu panna.“
„Kuulsin, et kandidaate on üle viiesaja.“
„Neist valiti välja kuuskümmend ja meie jõuame ka finaali välja. Kuule! Me oleme ju kaksikud. Televaatajad jumaldavad kaksikuid. Me peaks näitlema, nagu ei saaks omavahel läbi. Nagu tülitseksime kogu aeg. Nii saaksime rohkem kaameraaega.“
Stephen muutis asendit ja keeras end siis voodis selili.