Düün. Frank HerbertЧитать онлайн книгу.
nende juures on muidugi silmad – üleni sinised, ühegi valge laiguta.”
„Mutatsioon?”
„Ei, seda seostatakse melanžirikka toiduga.”
„Need fremenid peavad küll vaprad olema, kui kõrbes elavad.”
„Seda küll,” ütles Yueh. „Nad kirjutavad oma pussidele luuletusi. Nende naised on niisama sõjakad kui mehed. Isegi fremeni lapsed on vägivaldsed ja hädaohtlikud. Julgen arvata, et sinul nendega läbi käia ei lubata.”
Paul silmitses Yueh’t ainitise pilguga, sest need vähesed sõnad olid teda tervenisti enda võimusse haaranud. Missugused liitlased need inimesed oleksid, kui nad enda poole võita!
„Ja ussid?” küsis Paul.
„Mis?”
„Tahaksin rohkem teada liivatõlvadest.”
„Noh-h-h, ilmtingimata. Mul on filmraamat ühest pisikesest isendist, mis oli kõigest saja kahekümne meetri pikkune ja kahekümne kahe meetrise läbimõõduga. See võeti kinni põhjapoolkeral. Usaldusväärsetelt isikutelt on teateid ussidest, mis on üle neljasaja meetri pikad, ja on põhjust uskuda, et leidub veelgi suuremaid.”
Paul vaatas Arrakise põhjapoolkera koonilist projektsioonkaarti, mis oli lauale laotatud. „Kõrbevöönd ja lõunapooluse kant on siin tähistatud kui elamiskõlbmatud. Kas usside pärast?”
„Ka tormide pärast.”
„Aga iga paiga võib muuta elamiskõlblikuks.”
„Kui see end majanduslikult ära tasub,” nentis Yueh. „Arrakisel on palju kulukaid nuhtlusi.” Ta silus oma rippuvaid vuntse. „Sinu isa tuleb varsti. Enne äraminekut kingin sulle midagi, mille leidsin asju kokku pannes.” Ta pani nende vahele lauale ühe eseme – musta, ristkülikukujulise ja mitte suurema kui Pauli pöidlaots.
Paul vaatas seda. Yueh hoomas, et poiss ei võtnud seda kätte, ja mõtles: kui ettevaatlik ta on!
„See on väga vana oranje katoliku piibel, kosmoserändurite jaoks tehtud. Mitte filmraamat, vaid päriselt kiudpaberile trükitud. Sellel on oma suurendi ja elektrostaatiline laeng.” Ta võttis raamatu ja näitas. „Laetud lehekesi hoiab koos vedruga lukustatud kaas. Kui vajutad servale – niiviisi, tõukuvad sinu valitud leheküljed teineteisest eemale ja raamat avaneb.”
„See on nii väike.”
„Aga sisaldab tuhat kaheksasada lehekülge. Vajuta servale – niiviisi, nõnda… ja laeng liigub lehekülghaaval edasi, nii nagu sina lugemisega edasi jõuad. Ära lehekülgi sõrmedega puuduta. Kiudpaber on liiga õrn.” Ta sulges raamatu ja ulatas selle Paulile. „Proovi.”
Yueh vaatas, kuidas Paul leheküljepöörajat katsetas, ning mõtles: ma lunastan omaenese süüd. Enne poisi reetmist annan talle religioosset sakramenti. Nii võin ütelda, et tema saab sinna, kuhu mina ei pääse.
„See peab olema tehtud enne filmraamatuid,” ütles Paul.
„See on üsna vana. Jäägu see meie saladuseks, ah? Sinu vanemad võivad arvata, et nii noorele inimesele on see liiga kallihinnaline kingitus.”
Ning Yueh mõtles: tema ema hakkaks kindlasti mõistatama, missugustel motiividel ma seda tegin.
„Noh…” Paul pani raamatu kinni ja hoidis seda käes. „Kui see on nii väärtuslik…”
„Tunne rõõmu vana mehe kapriisist,” ütles Yueh. „See kingiti mulle, kui ma olin väga noor.” Ning ta mõtles: pean mängima niihästi tema mõistusele kui ka ahnusele. „Ava see 467. kalima kohalt – kus öeldakse: „Veest algab kogu elu.” Kaanel on selle koha peal väike märge.”
Paul katsus kaant ja leidis sellel kaks märki, üks väiksem kui teine. Ta vajutas väiksemat, raamat avanes tema peopesal ning selle kohale liikus suurendusklaas.
„Loe valjusti,” ütles Yueh.
Paul niisutas keelega huuli ja luges: „Mõtle selle peale, et kurt inimene ei saa kuulda. Niisiis, missugust kurtust ei tohi meil kõigil olla? Mis meeled peavad puudu olema, et me ei saa näha ega saa kuulda maailma meie ümber? Mis ümbritseb meid, et me ei saa…”
„Jäta järele!” käratas Yueh.
Vakatades tõstis Paul pilgu temale.
Yueh sulges silmad ja püüdis end koguda. Miks, põrgu pärast, avanes see raamat minu Wanna lemmik-kirjakohast? Ta avas silmad ning kohtas Pauli pilku.
„Mis juhtus?” küsis Paul.
„Palun vabandust,” ütles Yueh. „See oli… mu… surnud naise lemmikkirjakoht. Mitte seda ei palunud ma sul lugeda. See tekitab liiga… valusaid mälestusi.”
„Märke on kaks,” ütles Paul.
Muidugi, mõtles Yueh. Wanna märkis oma kirjakoha ära. Poisi sõrmed on tundlikumad kui minu omad ja leidsid märgi üles. See oli kõigest juhus, mitte rohkem.
„See raamat võib sind huvitada,” ütles Yueh. „Seal on rohkem ajaloolist tõde kui kogu eetilises filosoofias.”
Paul langetas pilgu tillukesele raamatule oma peopesas – see oli nii väike. Ent sellel oli saladus… midagi oli juhtunud, kui ta seda luges. Ta oli tundnud, kuidas miski puudutas tema elu kohutavat tagamõtet.
„Sinu isa tuleb iga minut,” ütles Yueh. „Pane see raamat ära ja loe seda vabal ajal.”
Paul puudutas kaane serva, nii nagu Yueh oli seda näidanud. Raamat sulgus. Ta pistis selle oma tuunika vahele. Hetkel, kui Yueh tema peale karjus, oli Paul kartnud, et doktor nõuab oma raamatu tagasi.
„Tänan sind selle kingi eest, dr Yueh,” lausus Paul formaalselt. „See on meie saladus. Kui vajad minult teenet või kingitust, siis ära kõhkle seda küsimast.”
„Mina… ei vaja midagi,” ütles Yueh.
Ning mõtles: miks ma siin seisan ja ennast piinan? Ja piinan seda vaest noormeest… kuigi tema seda ei tea. Oeh! Neetud Harkonneni metsalised! Miks valisid nad mind oma jälestusväärset tööd tegema?
Kuidas mõista Muad’Dibi isa? Erakordselt soe ja üllatavalt külm mees oli hertsog Leto Atreides. Kummatigi on tõiku, mis aitavad hertsogini teed leida: vankumatu armastus oma benegesseritlasest daami vastu; unistused oma poja tulevikust; pühendumus, millega mehed teda teenisid. Nõnda näetegi teda – Saatuse poolt lõksu püütud meest, kahvatut varju oma poja kuulsusesäras. Sellepärast küsigem: mida muud on poeg kui oma isa järeltulija?
Paul jälgis pilguga, kuidas isa õppesaali sisenes ja valvurid ukse taha koha sisse võtsid. Üks neist sulges ukse. Nagu alati, koges Paul oma isa juuresolekut, tema täielikku lähedust.
Hertsog oli pikk, oliivikarva jumega. Vaid sügavad hallid silmad soojendasid tema karmide joontega nägu. Ta kandis musta tööriietust, mille rinnale oli tikitud punane haukavapp. Tema kitsal pihal oli suurest kasutamisest paatinaga kattunud hõbedane kilbivöö.
Hertsog küsis: „Töötad kõvasti, poeg?”
Ta tuli L-tähe kujulise laua juurde, vaatas seal lebavaid pabereid, heitis pilgu üle toa ning siis uuesti pojale. Ta tundis väsimust ning selle varjamine valmistas juba valu. Pean kasutama iga puhkamisvõimalust teel Arrakisele, mõtles ta. Seal juba puhata ei saa.
„Mitte väga kõvasti,” ütles Paul. „Kõik on nii…” Ta kehitas õlgu.
„Jah. Noh, homme asume teele. On hea, et uude koju minnes võime kogu selle ärevuse siia maha jätta.”
Noogutavale Paulile tulid järsku meelde Kõrgeaulise Ema sõnad: „… Isa heaks mitte midagi.”
„Isa,” küsis Paul, „kas Arrakis on nii ohtlik, nagu räägitakse?”
Hertsog sundis end tegema hooletut käeliigutust,