Laululindude ja madude ballaad. Suzanne CollinsЧитать онлайн книгу.

       „Seega on ilmselge, et ajal, mil inimeste üle ei valitse ühtne Võim, mida nad kõik austavad, on nemad seisundis, mida nimetatakse Sõjaks; ja sellises sõjas on igamees igamehe vastu.“ ¹

       Thomas Hobbes, „Leviaatan“, 1651

       „Loomuseisundis valitseb loomuseadus, mis on kohuseks igaühele. Ja mõistus, mis on selleks seaduseks, õpetab kõiki inimesi, kes temalt nõu küsivad, et olles kõik võrdsed ja sõltumatud, ei tohi ükski kahjustada teise inimese elu, tervist, vabadust ega vara.“ ²

       John Locke, „Teine traktaat valitsemisest“, 1689

       „Inimene sünnib vabana ja siiski on ta kõikjal ahelais.“

       Jean-Jacques Rousseau, „Ühiskondlikust lepingust“, 1762

      „Kauni on vestnud loodus loo; uuriv meel, mis parata, sest ilust moonutusi loob: – tapame, et lahata.“³ William Wordsworth, „Kõik teisiti“ kogumikust „Lüürilised ballaadid“, 1798

       „Mõtlesin vooruste algmete üle, mis avaldusid tema olemise algul, ning kõikide heade tunnete hävimisele pärast seda, kui tema eestkostjad olid tema vastu põlgust ja vastumeelsust üles näidanud.“ ⁴

       Mary Shelley, „Frankenstein“, 1818

      I OSA

       Juhendaja

      1

      Coriolanus poetas peotäie kapsast keevasse vette ning tõotas endale, et ühel päeval ei pääse see enam kordagi üle ta huulte. Ent täna polnud see päev. Tal oli vaja süüa ära suur kausitäis maitsetut kraami ja juua puljongist viimne kui tilk, et kõht lõikustseremoonia ajal korisema ei hakkaks. See kuulus tema pikka nimekirja ettevaatusabinõudest, mille ta oli kasutusele võtnud varjamaks asjaolu, et hoolimata nende eluasemest Kapitooliumi luksuslikema kortermaja katusekorteris, oli tema perekond vaene nagu ringkondade saastakiht. Et kaheksateistkümneaastasena ei olnud hiilgeaegu näinud Snowde dünastia pärijal elada millestki muust peale oma nutikuse.

      Ta muretses oma lõikuspäeva särgi pärast. Eelmisel aastal oli ta mustalt turult ostnud täiesti korraliku paari tumedaid viigipükse, kuid inimesed nägid ju peamiselt särki. Õnneks andis Akadeemia igapäevaseks kandmiseks vajaliku vormiriietuse. Kuid tänaseks tseremooniaks oli õpilastele antud käsk riietuda moodsalt, ent samas sündmusele kohase pidulikkusega. Tigris oli käskinud ennast usaldada ja Coriolanus usaldaski. Seni oli teda päästnud vaid tema nõo osav ümberkäimine nõelaga. Kuid imesid loota ka ei saanud.

      Särk, mille nad riidekapi sügavustest välja olid kaevanud – isa oma, paremate päevade ajast –, oli plekiline, ajaga kollaseks läinud, pooled nööbid puudu, mansetil sigaretijälg. Liiga palju kahjustada saanud selleks, et isegi raskel ajal kõlvata, ja sellest pidi saama tema lõikuspäeva särk? Sel hommikul oli ta läinud varavalges oma nõo tuppa, kuid kadunud olid nii tüdruk kui ka särk. Polnud just hea märk. Kas Tigris oli vanale asjale käega löönud ja söandanud suunduda mustale turule, et viimases hädas talle veel midagi korralikku selga otsida? Ja mida ometi oli tüdrukul pakkuda vääriliseks vastutasuks? Ainult ühte – iseennast –, kuid Snowde dünastia polnud veel nii madalale langenud. Või langes just nüüd, kui Coriolanus kapsale soola raputas?

      Ta kujutles, kuidas inimesed Tigrise hinda määravad. Oma pika terava nina ja kondise kehaga polnud ta just eriline iludus, kuid tema sulnidus ja haavatavus kutsusid teda ära kasutama. Ta oleks leidnud võtjaid, kui ta oleks tahtnud. See mõte ajas Coriolanust iiveldama ja ta tundis end abitult, tundis vastikust iseenda vastu.

      Kusagilt korteri sügavustest kuulis Coriolanus Kapitooliumi hümni, „Panemi pärli“ algust. Vanaema värisev sopran hakkas kaasa laulma, kajades seintelt vastu.

      Panemi pärl,

      vägev linn,

      läbi aegade särad sa uuena.