Oma isa poeg. Emelie ScheppЧитать онлайн книгу.
nii ütle,“ ütles ta ning tundis hinges kasvavat pitsitust, nähes, kuidas poisi nukker pilk end temasse puuris.
„No aga ta ju pole kunagi,“ vaidles Jonathan ja pilgutas silmi, et pisaraid tagasi hoida.
„Ikka on,“ vastas Sam põgusalt naeratades ja lükkas salvrätid tema poole. „Ta lihtsalt ei näita seda kuigi sageli välja. Saad aru, emmele meeldib rahus olla. Sa ju tead seda, ma olen sulle seda mitu korda öelnud.“
„Kas ta sellepärast ei kallistagi?“
„Kas sa tahad kallistust, mis? Tule siia, marakratt, siis sa veel näed ühte kallistust.“
Sam surus väikese keha tugevasti enda vastu.
„Appi,“ naeris Jonathan.
„Süüdista iseennast,“ ütles Sam ja kallistas veelgi kõvemini, enne kui lahti lasi. „Ja vaata, et sa salvrätid nüüd kokku voldid, ma olen kohe tagasi.“
* * *
Henrik Levinil oli raske Danilo Peñat mõtteist välja saada. Hoolimata valvest, oli mehel õnnestunud Vrinnevi haiglast põgeneda. Silme ette kerkisid üksikud mälupildid. Rünnaku ohvriks langenud meditsiiniõdedest, valvurist, kes pikali löödi, ja veristest sõrmejälgedest ustel.
Nad olid teda igalt poolt otsinud, ent asjata. Peñal õnnestus end varjata ja enne Gdanski praamile sattumist kuskil peita. Henrikul oli kange kahtlus, et nad ei saa kunagi teada, kus. Kuid sellel polnudki nii suurt tähtsust, enam mitte. Tähtis oli see, et neil oli õnnestunud ta kinni nabida ja et ta astub varsti kohtu ette.
Henrik võttis trepikäsipuust kinni ja astus viimased sammud politseimaja kolmanda korruseni. Peagi peatus ta vanemuurija Gunnar Öhrni uksel ning nägi toda seismas näoga akna poole, mobiiltelefon kõrva ääres. Henrik liikus hääletult kabinetti ning vaatles Gunnari higist selga ja vagusid kuklal.
„Aga sa ei saa lihtsalt eeldada, et mina pean … Jajah, ma tean, et kohal viibimine on kohustuslik, aga … Ei, seda ma pole öelnud, sa pead ju … Halloo? Kurat küll!“
„Probleemid?“ küsis Henrik, kui Gunnar ümber pööras.
„Ma sain just kaela ühe kohustusliku lastevanemate koosoleku. Ilmselt võtab Snoka läbi Adami meeskonna jalkamatšid ja koosolek ise polegi probleem, vaid see, et ma sain sellest teada alles praegu, pool tundi enne algust.“
Gunnar tõmbas käega läbi oma hallide juuste.
„Mida sa ka ei teeks, aga oma naisest ära lahku mine. Võid seda mulle lubada?“
Henrik noogutas.
Lahkukolimine Anneli Lindgrenist oli Gunnarile rängalt mõjunud. Kuigi ta elas nüüd uue naise, Britt Dybergiga, ei paistnud ta kuigi rõõmus olevat. Mõlemad naised töötasid Gunnariga samas majas, Anneli kriminalistina ja Britt teabekoordinaatorina ning Henrikule tundus, et king võis pigistada just sealt.
„Kus Mia on?“ küsis Gunnar ja pani mobiiltelefoni lauale.
„Tal oli vaja koju minna, pidi kellegagi õhtusöögile minema.“
„Selge,“ ühmas Gunnar. „Lase kuulda. Mis sul Peña kohta rääkida on?“
„Mitte midagi erilist peale selle, et ta tahab Janaga kokku saada.“
„Niimoodi ütleski? Et tahab temaga kokku saada?“
„Jah.“
„Selle juhtumiga tegeleb ikkagi Per ju?“ imestas Gunnar.
„Täpselt,“ ütles Henrik, „ja nagu sa tead, on ta Danilole täieliku liikumispiirangu seadnud. Per otsustab, kellega Danilo rääkida tohib.“
„Aga miks ta Janaga kokku tahab saada?“
„Ta ei öelnud, miks.“
„Kummaline.“
Gunnaril on õigus, mõtles Henrik. Danilo soov Janaga kohtuda oli kummaline. Henrik ja teised olid Janaga mitme raske juhtumiga koostööd teinud ja ta paistis olevat väga hea prokurör. Kuid see ei selgitanud sugugi, miks Peña just temaga rääkida tahab.
„Ja mida Per ütleb?“ küsis Gunnar. „Kas temal on mõni selgitus, miks Peña Janat kohata soovib?“
„Ei, aga ta pidi proovima välja uurida.“
„Tore, siis pääseme sellest. Sõida nüüd koju pere juurde.“
„Sõidangi,“ vastas Henrik. „Ootan juba õhtut.“
„Ah soo? Mis teil siis täna plaanis on?“
„Ei midagi. Ja seda ma just ootangi.“
* * *
Jana Berzelius sulges korteriukse ja tundis mõnu vaikusest, mis teda järsku ümbritses. Ta läks magamistuppa, poetas trennikoti omale kohale garderoobitoas ja käis kiirelt duši all. Kui ta oli pikkade käistega pluusi selga ja musta värvi püksid jalga tõmmanud, astus ta töötuppa ning istus piinlikult korras kirjutuslaua taha.
Pilk aknast välja suunatud, võttis ta peas läbi kogu matši. Ta mõtles vastase peale, sellele, et too ta kukalt nägi.
Ta tõstis käe ja vedas aeglaselt sõrmeotstega mööda ebatasast nahka niiskete juuste all, tundes kolme tähte, mis pidid talle alatiseks meenutama, kes ta tegelikult on.
KER.
Surmajumalanna.
Lapsena oli ta oma perekonna ja paljude teiste perekondadega istunud peidus kaubakonteineris. Nad olid teel üle Atlandi Rootsi poole, unistuse poole uuest ja paremast elust. Ent kui laev sildus ja konteiner avati, sai unistusest luupainaja. Konteineri ees seisis kolm meest ja, relvad käes, valisid nad välja mitu last. Tema pääses valguse kätte, eemale emast ja isast. See oli viimane kord, kui ta neid nägi.
Mehed suunasid oma relvad konteinerisse ning ta ei unusta iialgi laskude kaikumist. Seejärel uputati surnukehi täis konteiner merre.
Tema aga tõugati kaubikusse. Ta istus tihedalt ülejäänud kuue lapse vastu surutult ning kuulas nende nuttu.
Nad toimetati saarele ning õpetati välja lapssõduriteks.
Palgamõrvariteks, kelle ainus ülesanne oli tappa.
Ja neile anti uued nimed. Nimed, mis kraabiti nahale, et meelde jätaksid, kes nad sestpeale alatiseks on.
Ta oli mõelnud sisse kraabitud nime eemaldamisele, ent see leevendaks temas peituvat vägivalda ja ta oli õppinud elama seda pidevalt varjates.
Vaid kaks inimest teadsid kraabitud jäljest ta kuklal. Üks oli ta kasuisa Karl Berzelius. Ent Jana kahtles, kas temast talle enam mingit ohtu oleks. Mees riskiks pika vanglakaristusega, oma nime ja mainega eduka endise peaprokurörina, kui tuleks välja, et ta tütar oli välja õpetatud kaitsma illegaalset tegevust, mille üle mees ise valitses.
Teine oli Danilo Peña. Ja tema kujutab endast alatist ohtu. Sest tema kuklalgi seisab nimi: Hades. Surmajumal.
Nad toimetati samale saarele, külg külje kõrval treeniti neid peaaegu kui õde ja venda. Koos olid nad otsustanud põgeneda, ent olid põgenedes üksteist silmist kaotanud. Janaga oli juhtunud õnnetus ning kui ta haiglas ärkas, polnud tal aimugi, kes ta on või kust ta tuleb. Ent mälupildid hakkasid ilmuma unes. Pärast jutustas ta elamustest, oma ebameeldivalt realistlikest luupainajatest kasuvanematele, Karl ja Margaretha Berzeliusele.
Vaid Karl teadis, et see, mida ta unes näeb, on päriselt sündinud, aga iseenda ja oma tegevuse kaitsmiseks oli mees käskinud tüdrukul nendest unenägudest alatiseks vaikida. Too hakkas neid selle asemel hoopis üles kirjutama.
Aastaid oli ta kirjutanud täis ühe päeviku teise järel. Ta oli püüdnud mõista, kes ta enne lapsendamist oli olnud, ent polnud kuhugi jõudnud. Alles täiskasvanueas õnnestus tal Danilole jälile saada. Temalt saadud vastuseid oli rohkem, kui ta tegelikult