Tuleriit. Gyorgy DragomanЧитать онлайн книгу.

      Üks

      OOTAN KORIDORIS DIREKTRISSI kabineti ukse taga. Silmitsen lõpuplakatit, valgetes pluusides abituriente. Mina lõpetan alles viie aasta pärast. Vaatan nende soenguid, enamikul on pats, võtan oma patsi pihku, otsustan, et kui jõuan abituuriumi, palun luba panna plakatile lahtiste juustega pilt. Sikutan juuksekummi patsist, lasen juuksed alla, tõmban sõrmedega läbi juuste. Päris pikad juba. Olen neid kaua aega kasvatanud.

      Ootan. Vaatan aknast välja parki. Kahel pool alleed raagus paplite otsas istuvad mustad linnud. Varesed.

      Silmitsen vareseid. Ootan.

      Mõtlen, mida direktriss minust küll tahta võib.

      Olen internaatkoolis olnud juba peaaegu pool aastat. Kõik on minu vastu head, teised õpilased, õpetajad, kasvatajad. Tunnevad mulle kaasa selle pärast, mis Ema ja Isaga juhtus.

      Silmitsen puid, ma ei taha nende peale mõelda. Ootan.

      Lõpuks uks avaneb. Direktriss palub mul sisse tulla.

      Lähen sisse.

      Kabinetis direktrissi laua ees seisab kaks tugitooli. Üks on tühi, direktriss viipab, et istuksin sinna.

      Teises toolis istub keegi. Üks tädi. Nõjatub kummargil ettepoole, näen ainult tema musta kampsunit ja kondiseid õlgu, õlgadele laotatud suurt musta rätikut. Peopesade vahel soojendab, keerutab ja kõigutab ta väikest kohvitassi. Tassi peal on tagurpidi pööratud alustass, tädi luidrad sõrmed suruvad seda vastu tassi, justkui kardaks ta, et tassist midagi välja putkab.

      Istun. Tervitan. Nahast tugitool on ebamugavalt kõva.

      Tädi vaatab mulle otsa, ta tervitab mind nimepidi. Tal on külmad hallid silmad, karm nägu, tema häälgi on külm.

      Direktriss ütleb, et see proua tahtis minuga kokku saada.

      Tädi ütleb, et ta on minu vanaema ja on tulnud selleks, et mind enda juurde viia.

      Vastan, et mul ei ole vanaema. Ega vanaisa. Mul pole üldse kedagi.

      Tädi ütleb, et eksin. Ta on siiski mu vanaema. Minu ema ema.

      Ütlen, et see pole tõsi. Minu ema oli orb.

      Tädi ütleb, ei. Ei olnud orb, kus sa sellega. Mu ema läks oma ema ja isaga koledasti tülli. Kolis minema, jättis nad pärast suurt riidu maha, ütles, et ei taha neid enam kunagi näha. Seda ta soovis ja näed, ei näinudki, nii ta tahtis. Pärast seda pole nad temast midagi kuulnud, nad ei teadnud isegi, kas ta elab või on surnud või et neil on lapselaps. Vaene vanaisa ei saagi seda enam teada. Ta poleks eladeski uskunud, et mu ema nii kalgi südamega võib olla.

      Ütlen, et see pole tõsi. Ma ei ole tema lapselaps.

      Tädi ütleb, et on küll tõsi. Täiesti tõsi. Niisama tõsi kui see, et tema siin istub.

      Direktriss poetab sõna vahele. Ta ütleb tädile, et oleks parem, kui ta kõneleks taktitundelisemalt ja lahkemalt.

      Tädi rehmab tema poole tassiga ja ütleb, et ärgu tema öelgu midagi, ärgu segagu vahele, parem on kohe alguses kõik selgeks rääkida. Liigutuse peale hakkab alustass liikuma, krigiseb mööda tassi äärt, kuid ei kuku maha, sest tädi sõrmed hoiavad seda kinni.

      Direktriss jääb vait. Tädi ütleb talle, et olgu ta nii kena ja mingu välja, sest ta tahab minuga nelja silma all kõnelda.

      Tahan öelda, et ta ei läheks, aga ikkagi ei ütle.

      Direktriss tõuseb aeglaselt püsti, on näha, et ta ei lähe hea meelega, hõikab veel lävelt, et on siinsamas ukse taga.

      Noogutan.

      Uks sulgub. Ma ei vaata tädi poole. Silmitsen oma kingi, all pahkluude juures kingapannaldel mustjalt säravaid nööpe.

      Tunnen, kuidas tädi mul käest haarab, tema peopesa on soe ja niiske, ma kuulen, kuidas ta nohiseb. Tõstan pilgu, näen, et tema silmad on pisarais.

      Mõnda aega ta vaid vaatab mind ega ütle sõnagi. Näen, et üle tema näo voolavad aeglaselt pisarad.

      Ta tõmbab keelega üle huulte, tema keel on kahvaturoosa. Kui ta nüüd rääkima hakkab, on tema hääl muutunud. Mahedamaks. Soojemaks.

      Ta palub mul mitte olla pahane. Ütleb, et ei tahtnud mu emast halba rääkida. Kuidas ta saakski temast halba rääkida, see ju tema oma tütar. Oma tütar. Keda ta polnud juba rohkem kui kolmteist aastat näinud. Ja keda ta enam kunagi ei näe. Kui ta kunagi oligi tema peale vihane, siis on ta juhtunu juba andeks andnud. Ja ta teab, et ka mu ema oli andeks andnud. Jah. Ta tunneb seda oma südames.

      Ta tõmbab tooli mulle lähemale, tema käsi silitab mu juukseid.

      Ta ütleb, et olen talle kui taeva kingitus. Nüüd, kui mu vaene vanaisa on surnud, on ta väga üksi jäänud, tal pole mitte kedagi. Ainult mina olen talle jäänud. Ma pean aru saama, et olen tema lapselaps, me kuulume kokku, ta hakkab mind armastama, nagu ta armastas oma tütart. Rohkemgi veel. Tulgu ma temaga. Ta palub väga, et ma temaga tuleksin.

      Ma ei vasta. Ei kosta sõnagi.

      Ta ütleb, et pean temaga minema. Pean temaga minema, muud ei saa ma teha, see on mu saatus, ütleb ta.

      Avan suu. Ütlen, ei.

      Tädi silmis justkui välgataks viha, kuid tema nägu ja suu naeratavad. Ta lausub, et ta tõestab seda.

      Ta haarab mul käest, tõmbab selle kohvitassi juurde, hoiame tassi koos, kahekesi, kahe käega. Portselan on soe.

      Ta käsib mul hoolega vaadata.

      Tunnen, kuidas mu käed liiguvad, pöörame tassi korraga ümber, nii et alla jääb alustass ja selle peale kummuli pööratud tass. Tassi alt nõrgub tumepruuni kohvipaksu, see voolab ringiratast, kasvatab endale tundlad. Vaatan, kuidas tundlad paisuvad, ühte sulavad.

      Tädi pöörab tassi ümber, paneb selle alustassile ja käsib mul sinna sisse vaadata.

      Vaatan.

      Kohvipaks on tassi sisemusse joonistanud keeruka pruuni mustri, justkui liivalabürindi.

      Tädi keerutab aeglaselt tassi ja käsib mul hoolega vaadata.

      Vaatan.

      Mustris näen korraga oma nägu. See kerkib esile peenikestest joontest nagu äsjavalminud pruun tušijoonistus, tunnen ära oma silmad, nina, suujoone, lõua. See olen mina ja ma naeratan.

      Tädi asetab sõrme tassi servale, teeb sellel ringi, ja kui tema küüs vastu serva puutub, hakkab portselan helisema