Tuleriit. Gyorgy DragomanЧитать онлайн книгу.

      Vanaema ütleb, et parem oleks võimalikult ruttu teele asuda. Kui jõuame pärastlõunase rongi peale, võime keskööks juba kodus olla. Minul tuleb minna, oma asjad kokku korjata ja ära pakkida ja jätta hüvasti nendega, kellega tahan. Ta ütleb, et oleks hea, kui ma poole tunniga valmis saaksin.

      Ta küsib, kas mul kell on, ent enne veel, kui jõuan vastata, et ei ole, aga magamistoas on suur seinakell, teeb ta omaenda käekella pandla lahti. Ta annab kella minu kätte ja ütleb, et ta on alati mõelnud, et jätab selle mu emale. See on perekonna pärandus.

      Kell mu peos on soe, Vanaema käsib mul seda vaadata.

      Avan peopesa. Kell on ristkülikukujuline, kitsal kellaplaadil ei ole numbreid, nende asemel on nööpnõelapeasuurused värvilised kivikesed, need sädelevad nagu veepiisad, number ühe kohal asuv kivi on lausa läbipaistev, iga järgmine üha tumedam, kaheteistkümne kivi juba peaaegu must.

      Sellist kella pole ma veel kunagi näinud, sekundiosuti ei hüppa nagu seinakellal, vaid liigub peatumata ringiratast, see on juuspeen, libiseb ringiratast, vaatan seda ega suuda silmigi tõsta, see käib ringi nagu veekeeris kraanikausis, nagu veekeerisesse sattunud juuksekarv, nagu tõmbaks keeris juuksekarva endaga kaasa, üha allapoole ja allapoole.

      Ma vaatan seda, ma ei suuda sellelt pilku tõsta, see ongi täpselt selline, ma vaatan, kuidas see keerleb ja keerleb, kraanikauss on vett täis, külma-külma vett, mina olen selle sinna lasknud, et nägu pesta, et ma ei nutaks enam nii väga, seltsimees politseinik lasi mu lahti ja ütles, et läheksin peseksin näo ära. See naine oli sõbralik, silitas mul isegi käsivart, mina aga tahtsin uuesti virutada, tahtsin uuesti äiata, tahtsin uuesti hammustada, tahtsin, et ta minema läheks, tagasi, kaoks sinna, kust tulnud oli, nagu poleks ta iial trepist üles tulnud, nagu poleks ta iial meie ukse taga seisnud, nagu poleks ta iial lasknud kella, nagu poleks ta iial sisse tulnud, nagu poleks ta iial palunud mul istuda, nagu poleks ta iial öelnud, mida ütles, Ema ja Isa ja söeauto kohta, nagu poleks ta iial öelnud, et tal on kahju, et tal on südamest ja siiralt kahju, nagu poleks ta iial öelnud, et pean olema tugev. Tahan, et ta võtaks sõnad tagasi, tahan, et see ei oleks tõsi, tahan, et kõik muutuks tagasi selliseks nagu enne seda, kui tema tuli ja kõik ära rikkus, tahan, et Ema ja Isa tuleksid koju.

      Pistan korgi ette ja keeran vee kinni, ma ei taha keerist enam näha. Mulle aitab sellest.

      Kummardun ettepoole, pistan näo vette, see on väga külm, pistan käed ka sisse, surun käsi vastu nägu, vastu silmi, hoian hinge kinni, ma ei taha hingata, ei taha Emale ja Isale mõelda, ma ei taha millelegi mõelda, vesi on jääkülm, mu nägu on jääkülm, käed on jääkülmad, ainult õhk mu kopsudes on tulikuum, võtan käed näo eest ära. Võtan mõlemalt poolt kraanikausi servast kinni, sulen silmad ja puhun õhu välja, näen omaenda hingeõhust tekkinud mulle, need põrkavad vastu kraanikaussi, lähevad laiali, jagunevad väikesteks mullideks, ujuvad pööreldes mu silme eest läbi, mõtlen, et ma ei tohi ennast liigutada, muud polegi vaja, ma ei tohi ennast liigutada, pean hingama külma vett, et see täidaks mu nina, silmad, hingetoru ja kopsud, pean seda jääkülma vett sügavalt sisse hingama, hingama seda õhu asemel. Silmitsen kraanikausi valget emaili, see on väga lähedal, näen selles peeneid mõrasid, tahan vett sisse hingata, ma ei saa seda sisse hingata.

      Tõmban pea kraanikausist ropsuga välja, nagu ei olekski see mina, kes seda tõstab, löön kukla peaaegu vastu kraani ära. Mu käsi liigub kaasa, nagu ei olekski see mina, kes seda liigutab, haarab musta korgi metallrõngast, haarab ja tõmbab selle välja, äravooluauk koriseb, neelab vett, ma ei nuta, vaatan jälle veekeerist, keeris keerleb, keerleb, keerleb, näen selles pikka musta juuksekarva, tean, et see on Ema juuksekarv, see langes kraanikaussi siis, kui ta enne teele asumist juukseid kammis. Pistan käe vette, tahan juuksekarvast kinni võtta, sellest kahe sõrmega haarata, aga see ei õnnestu, vesi keerutab seda ja veab äravooluaugust alla. Silmitsen tühja kraanikaussi, mu nägu on külm, ma ei suuda enam nutta, tahan kraani lahti keerata, tahan uuesti veekeerist näha. Kaugelt väljast kuulen politseiniku häält, ta küsib, kas minuga on kõik korras, silmitsen kraanikaussi, tahan karjuda, et ei, ei ole, ei ole, ei ole, ei ole, aga vastan ikkagi, et jah, kohe tulen. Mu hääl on külm ja rahulik, see on võõras hääl, aga kui seda kuulen, tean kohe, et see on ikkagi minu hääl, sirutan käe peeglialuse väikese riiuli poole, võtan sealt ema kammi ja tõmban sellega läbi juuste, need särtsuvad.

      Keegi lausub mu nime, võõras hääl, Vanaema hääl, ta küsib, mis kell nüüd ongi. Kell on mu peos, vaatan, kuidas sekundiosuti peatumata kellaplaadi kohal ringiratast libiseb, muudkui ringi ja ringi. Teen suu lahti, vastan, et kolmveerand neli. Vanaema ütleb, et hästi, olgu ma siis veerand viieks kohvriga all peavärava ees.

      Ütlen, hästi, tulen alla. Vaatan ikka veel kella.

      Vanaema ütleb, et aitab rihmapandla kinni tõmmata. Ta sirutab käe, võtab mul käest, võtab kella mu peost, alles siis märkan, et kellal on metallrihm. Vanaema libistab kella oma sõrmede vahelt läbi, asetab selle mulle randmele, aga nii, et kellaplaat jääb allapoole, randme siseküljele. Ta teatab, et seda kella tuleb kanda just niimoodi. Samal ajal kinnitab ta rihma, metallrihm kaardub külmalt ümber randme, mu käsivars tõmbub sellest kananahale. Vanaema sõnab, et mul on kena sale ranne, kell sobib mulle nagu valatult, rihma pole üldse vaja parajaks teha, vaadaku ma, kui hästi see sobib.

      Kella hõberihm helgib mu nahal valgelt, see näeb välja nii, nagu oleks see kolmest hõbetraadist põimitud, pole üldsegi näha, kus rihmalülid üksteisega ühinevad. Tunnen randmel rihma raskust, ütlen, suur tänu.

      Vanaema noogutab, kanna terviseks.