Tuleriit. Gyorgy DragomanЧитать онлайн книгу.
tagasi, ta ei tule enam tagasi, ma ei taha seda kuulata, ma ei taha seda kuulda, aga ma pean seda kuulama, ma pean seda kuulma, trummimängija lööb trummi, mulle meenub mulla õliselt läiklev must pind, mullatüki külm puudutus, see, kuidas ma selle üles tõstan ja hooga auku heidan, aga kui see mul sõrmede vahelt välja libiseb, tahaksin kohe selle liikumise olematuks teha, soovin, et kamakas õhus peatuks, jääks alatiseks sinna, ripuks avatud haua kohal, see ei jää sinna, kuulen, kuidas see lakitud puidule langeb, valju tuhmi mütsatusega, tean, et seda heli ei unusta ma enam iial. Hauakaevajad annavad labidatele valu, kamakad langevad kirstudele, ma ei taha seda kuulda, pööran ümber ja hakkan jooksma lahtise haua juurest eemale, libisen ühel jäätunud mudakamakal, peaaegu kukun, haaran ühest hauakivist, jään püsti, jooksen edasi, haudade vahelt minema, ristide vahelt minema, kuulen oma nime, ma ei vaata tagasi, tean, et mulle tullakse järele, ma ei vaata tagasi, ei võta isegi hoogu maha, jooksen, pärast hauaridu tuleb tühi aas, üle aasa ongi mets, pean sinna jõudma, tean, et metsas on vaikne, puude vahel on vaikne, mu rätt libiseb lahti, ma ei tee sellest välja, tuul kisub räti mul juustelt, ma ei tee sellest välja. Raputan pead, aitab. Ma ei taha enam matusele mõelda, silmitsen trummi, nahk on keskelt kulunud, trummipulk kerkib, lööb tuhmi mütsatusega vastu nahka, vaatan, mõtlen, et see on kõigest trummilöök, see ei sarnane millegagi, vaatan trummimängija kätt, pitsatsõrmust väikeses sõrmes, käeseljale tätoveeritud rohekassinist tuvi, ja kui trummipulk liigub, siis tuvi justkui astuks, õõtsuks ja koogutaks, akordionimängija ikka veel laulab, mustast surilinast, külmast mullast, jääb korraga vait, paneb pilli väga aeglaselt kokku, viiulimängija langetab poogna.
Akordionimängija pühib silmi ja köhib samal ajal kurku puhtaks, siis hakkab rääkima, ta ütleb, et nad käisid vaese Miláni matusel, olgu muld talle kerge ja peetagu teda meeles hea sõnaga, ja kes on kordki kuulnud teda simblit mängimas, ei unusta teda iial. Vahepeal läheb trummimängija leti juurde ja kui ta minust möödub, näen, et risti üle ta selja ripub simbel, leti juurde jõudes võtab ta selle õlalt, tõstab hooga üles ja lajatab letile, simbel tiniseb, keelte alla on pistetud pooleks murtud rahatähed, kümnelised, kahekümneviielised, viiekümnelised, isegi sajalised, keskel on foto, üks musta kaabuga vana mees mängib sellel simblit. Trummimängija tõmbab keelte alt kaks sajalist ja hüüab, viina kõigile.
Muusikud käivad puhvetvagunis ringi, igaühel käes liitrine pudel, ja valavad kõigile. Vaatan Vanaemale otsa, ütlen vaikselt, et lähme kupeesse tagasi. Vanaema vastab, et veel ei saa minna, me solvaksime muusikuid ja surnu mälestust, aga pole vaja karta, küll tema minu eest hoolitseb, midagi halba ei juhtu.
Viiulimängija jõuab meie juurde esimesena, kui te ei pahanda, armuline proua, ütleb ta, kallab Vanaema klaasi täis, vaatab siis mulle otsa, ütleb, oled sina alles ilus, lilleke, valab mulle ka, tahan öelda, et ei soovi, aga Vanaema annab pilguga märku, et ole vakka, hoian sõnatult oma klaasi.
Muusikud lähevad puhvetvaguni keskele, trummimängija tõstab klaasi, ütleb, et oleme juba küllalt pisaraid valanud, nüüd aitab kurvastamisest, joogem. Ta heidab pea kuklasse, niristab joogi kõrgelt kurku, kõik tõstavad klaasid ja joovad, mina tõstan klaasi vaid suu juurde ja teesklen, nagu jooksin, aga isegi nii täidab kibe lõhn mu sõõrmed.
Trummimängija viskab klaasi põrandale, juba ongi tal pulgad käes ja ta lööb trummi, teised hakkavad laulma, nüüd kõlab kiire, mürtsuv rütm, trummimängija laulab päris kõrgel häälel, hõbedast, teemantidest, tüdrukute kuldkiharatest, akordionimängija hopa-hopa-hopatab kaasa, muusika üha kiireneb, tunnen jalgades rütmi, suudan neid vaevu paigal hoida.
Muusika muutub kiiremaks, peaaegu kõik löövad jalaga kaasa, ka muusikud, viiulimängija rautatud saabas põrutab vastu põrandat nagu trummitaldrik, rongki liiguks justkui kiiremini, rataste kolin seguneb rütmiga, trummimängija laulab truudusetutest neidudest, kes ka põrgus jäävad truudusetuks ja löövad sealgi muudkui tantsu oma kaunite kiharate, kaunite kaelte ja kaunite peente pihtadega, näen, et viiulimängija vaatab mind, astub meile lähemale, kummardub kergelt ettepoole, mängib ja justkui näitab poognaga minu poole, ta nookab peaga, tean, et ta tahab, et tantsiksin, põrand vibreerib muusika rütmis, tunnen, kuidas see läbi kingade mu taldu kõditab, ma ei liiguta, juba vaatab mind ka akordionimängija, siis juba ka trummimängija, ta laulab, et külma südamega neiud on kõige hullemad, need, kes ainult mängivad meeste südametega, need, kes ainult naeravad heliseval häälel meeste valu üle, need, kes teesklevad, nagu ei märkakski mehi. Nüüd vaatavad meid juba kõik, Vanaema ja mind, viiulimängija teeb suu lahti ja ütleb, tantsi, tüdruk, ära lase end paluda.
Vanaema võtab mul käsivarrest kinni, vaatab viiulimängijale otsa, ütleb, hea küll, poisid, aitab nüüd küll, meilgi on oma lein, oma valu.
Viiulimängija nagu ei kuulekski teda, ta vaatab mind, ta mängib üha hoogsamalt, üha metsikumalt lööb ta rautatud saapaga vastu põrandat.
Vanaema hakkab uuesti rääkima, ta ütleb uuesti, et poisid, aitab nüüd küll, aga selleks ajaks seisavad juba kõik kolm muusikut meie ees, nad mängivad väga-väga kiiresti, trummimängija laulab, et ilus tüdruk tõstab oma jalgu, kergitab seelikut, tõstab jalgu, kergitab seelikut, tõstab jalgu, kergitab seelikut, viiulimängija pragab jälle minuga, ütleb, tantsi juba, mis sa ootad, tantsi juba vaesele Milánile, ta viipab viiulikaelaga simbli poole.
Tunnen, kuidas külm jutt jookseb üle mu selja, langetan pea, vahin põrandale, soovin, et nad läheksid ära, jätaksid mind rahule, aga ma ei ütle sõnagi, ei suuda suudki lahti teha. Tahan eemale astuda, tagasi puhvetvaguni akna juurde, aga minnes lükkan oma klaasi küünarnukiga maha, vaatan klaasi poole, see keerleb õhus, jook pritsib laiali, klaas kukub põrandale, jääb terveks ja veereb viiulimängija saapa ette.
Viiulimängija vaatab maha klaasi poole ja hüüab uuesti, tantsi tüdruk, kas sa ei kuule, tantsi, ta astub klaasist üle ja on juba päris meie juures.
Siis laseb Vanaema mu käsivarrest lahti, astub laua juurest eemale, jääb minu ja muusikute vahele seisma, ütleb, hea küll, poisid, kui te nii ilusasti palute, siis olen muidugi nõus.
Siis hakkab viiulimängija Vanaema peale karjuma, ta hüüab, ma ei rääkinud sinuga, vana l…, aga ta ei lõpeta, sest Vanaema tõstab käed üles, hästi kõrgele üles, oma pea kohale, seisab siis hetke liikumatult, ja korraga jääb vagunis vaikseks, muusikudki ei liiguta ja seisavad nagu kivikujud, muusika vaikib, või siis mitte täiesti, sest akordionist kumiseb veel viimane heli ja trummis kajab veel viimane mürtsatus ja viiuli üks keel alles võngub, madalalt ja valel häälel.
Vanaema vaatab mulle otsa, limpsab huuli, naeratab, laseb siis käed alla ja hakkab tantsima. Kui tema kinga konts vastu põrandat kõpsatab, hakkavad muusikud mängima, alguses aeglaselt, sest Vanaema tantsib aeglaselt, ja kui Vanaema hakkab kiiremini tantsima, hakkavad ka nemad seejärel kiiremini mängima.
Tantsu ajal Vanaema kummardub ja tõstab üles eemale veerenud klaasi, hoiab seda käte vahel, nagu see oleks ta tantsupartner, näen, et sinna on jäänud veel tilgake joodavat, ja kui Vanaema end keerutab, veereb ka tilk klaasi siseküljel ringi, alguses ainult põhjas, siis roomab klaasiseinale, lippab seal muudkui ringi nagu roosa elavhõbedatilk, näen seda Vanaema sõrmede vahelt.
Muusikud mängivad juba päris kiiresti, ma tean seda lugu, see on pulmalaul ja räägib sellest, et kurat tahab pruudi tantsima viia, aga tal lähevad asjad viltu, sest pruut on temast keevalisem ja tantsitab kuradit nii kaua, kuni tolle kabjad ära kuluvad.
Vanaema muudkui keerutab, ta ei laula, vaid ümiseb kaasa, mitte sõnu, vaid üksnes viisi, ja iga pöördega liigub ta märkamatult edasi, ta läheb minust mööda vaguni keskele, seejärel leti juurde, kus on simbel, muusikud järgnevad talle, Vanaema tantsib leti ees ja muudkui keerutab, letini jõudes ta peatub ja tõmbab simblikeelte vahelt välja pildi, asetab selle letile, virutab klaasi selle peale ja tants on läbi.
Näen, et roosa tilgake on ikka veel klaasiseinal, muusikud vahivad klaasi, nad mängivad väga kiiresti, Vanaema astub neil eest ära, nad ei pööra talle järele, vaid vahivad klaasi. Näen, et rahatähed simblikeelte all lahvatavad leekidesse, keeled liiguvad, hakkavad tinisema, simbel hakkab helisema, nagu keegi mängiks seda, ja Vanaema ütleb, et