Mineviku patud. Рейчел КейнЧитать онлайн книгу.
siin karm kord.“
„Olen selle võlgu kõigile, kes siia tulevad. Siin peab olema turvaline,“ ütleb Javi ja pöördub siis ootavate laskjate poole. Ta karjub oma kimedal rividrilliseersandi häälel: „Tiir on vaba! Alustada laskmist!“
Ma astun uksest välja, kui lasud taas kajama hakkavad. Konflikt Javi ja teise mehe vahel rikkus veidi mu tuju, aga olen siiski suures joovastuses, kui kõrvaklapid ukse taga riiulisse asetan. Luba olemas. Ma olen sellele mõelnud väga pikka aega, olles ettevaatlik ja teadmata, kas julgen kirjutada oma nime ametlikesse dokumentidesse. Mul on alati relvi olnud, aga see oli riskantne, kuna mul polnud relvaluba. Viimaks ometi tunnen end siin piisavalt kindlana, et see samm astuda.
Autoust avades kuulen oma telefoni pirisemas ja pillan selle peaaegu maha, kui avan oma asjade ärapanemiseks sõiduki tagumise luugi. „Halloo?“
„Proua Proctor?“
„Preili Proctor,“ parandan ma masinlikult ja vaatan siis ekraanile. Pean oige summutama. Kooli direktori kantseleist. See number on mulle masendavalt tuttavaks saanud.
„Kahjuks pean teatama, et teie tütar Atlanta…“
„On pahandust teinud,“ lõpetan ma naise eest lause. „Ilmselt on teisipäev.“ Ma tõstan pagasiruumi põhjas oleva kaane üles. Selle all on lukuga kast, kuhu mahub relvakott. Ma panen koti kasti ja virutan kaane kinni, tõmmates katte peale tagasi.
Naine liini teises otsas teeb pahast kurguhäält. Tema hääl kerkib pisut. „See pole naljakas, proua Proctor. Direktor tahab teiega tõsiselt vestelda. See on neljas vahejuhtum kolme kuu jooksul ja selline käitumine ei sobi Lanny vanuses tüdrukule!“
Lanny on neliteist ehk parasjagu sellises vanuses, kui antakse oma tujudele vaba voli, aga ma ei ütle seda. Küsin vaid: „Mis juhtus?“ ning lähen samal ajal auto juhiukse juurde ja istun sisse. Pean jätma ukse natukeseks lahti, et lämmatav kuumus saaks autost välja minna. Ma polnud seekord kitsas parklas varjulist kohta leidnud.
„Direktor tahaks sellest silmast silma rääkida. Te peate tütrele kantseleisse järele tulema. Ta on nädalaks koolitööst kõrvaldatud.“
„Nädalaks? Mida ta tegi?“
„Nagu öeldud, eelistab direktor teiega silmast silma rääkida. Poole tunni pärast?“
Ma ei jõua poole tunniga duši alla, et tiiru lõhnast vabaneda, aga ehk ongi nii hea. Antud olukorras pole ehk püssirohu lõhn kõige halvem variant. „Olgu,“ vastan ma. „Tulen.“
Ütlen seda rahulikult. Ilmselt oleks enamik emasid vihastanud ja ärritunud, ent minu elu katastroofe arvestades ei kergita ma selle peale õieti kulmugi.
Kohe, kui ma kõne lõpetan, saabub sõnum ja ma oletan, et see on Lannylt, kes püüab omapoolse versiooni kiiruga mulle edasi anda enne, kui kuulen inetumat ametlikku versiooni.
See pole siiski Lannylt ja džiipi käivitades näen ekraanil poja nime. Connor. Tõmban sõrmega üle ekraani ja loen sõnumit, mis on napp ja asjalik: Lanny kakles. 1. Mul kulub numbri tõlgendamiseks hetk aega, ent loomulikult tähendab see, et ta võitis. Ma ei suuda otsustada, kas Connor on uhke või endast väljas – uhke, et õde astus enda eest välja, või endast väljas, kuna nad mõlemad võidakse taas koolist välja visata. See on põhjendatud hirm. Viimane aasta on olnud üürikeste habraste rahulike perioodide jada, sest vahepeal on tulnud oma asju kokku ja lahti pakkida ning ma ei taha, et rahulik aeg taas lõpeks. Mu lapsed väärivad veidi rahu, stabiilsust ja turvatunnet. Connoril on juba nagunii ärevushäired. Lanny korraldab pidevalt mingeid jamasid. Keegi meist ei ole enam tervik. Ma püüan mitte iseennast süüdistada, aga see on keeruline.
Paganama kindlasti ei ole see nende süü.
Saadan kiiresti vastusõnumi ja lükkan tagurpidikäigu sisse. Olen viimastel aastatel vajadusest tingitult tihti autosid vahetanud, aga seda… seda autot ma armastan. Ostsin selle odavalt sularaha eest kuulutuse peale. Kiire ja anonüümne ost, pealegi sobib see väga hästi sõitmiseks metsasel järveäärsel maastikul ja küngastel, mis lähevad üle udusteks sinakateks mägedeks.
Džiip on visa, see on üle elanud raskeid aegu. Käigukast tahaks remonti saada, rool on veidi viltu, aga masin on ellu jäänud ja liigub endiselt.
Selle sümboolne tähendus on mulle oluline.
Auto tõrgub veidi, kui sõidan sellega järsust künkast alla, läbi jaheda männiku ja taas keskpäevase kuumuse kätte. Lasketiir asub kõrgendikul ja kui ma pööran allapoole viivale teele, ilmub järv vähehaaval nähtavale. Valgus väreleb ja sädeleb selle rohekassinise vee virvendaval pinnal. Stillhouse’i järv on varjatud pärl. Kunagi oli see kallis, väravate taha suletud piirkond, ent finantskriisiga kahanesid ka siinsete elanike rahavarud ja väravad on nüüd alati lahti. Valvuriputkas tänava otsas on vaid ämblikud ja pesukarud. Ent rikkuseillusioon on endiselt alles – suurtel kruntidel asuvad kõrged uhked majad, ehkki paljud teised meenutavad pigem väikesi hütte. Vee peal on paate ja purjekaid, aga järv pole isegi tänase hea ilmaga üleliia rahvarohke. Tumedad männid riivavad taevast, kui ma neist mööda kitsast teed kihutades möödun, ja mind tabab taas tunne, et midagi on viimaks õigesti.
Viimastel aastatel pole ma leidnud just palju selliseid kohti, mis tunduksid natukenegi turvalised, ja ükski neist pole meenutanud… kodu. Ent see koht – järv, künkad, männid, poolmetsik maastik – muudab rahulikumaks selle osa minust, mis enam kunagi päriselt ei lõõgastu. Kui ma seda kohta esimest korda nägin, mõtlesin: See on see koht. Ma ei usu eelmistesse eludesse, aga see oli nagu äratundmine. Leppimine. Saatus.
Pagan võtaks, Lanny, ma ei taha siit nii kiiresti ära minna ainult sellepärast, et sa ei oska massi sulanduda. Ära tee meile nii.
Gwen Proctor on neljas nimi, mida ma pärast Wichitast lahkumist kasutan. Gina Royal on jäänud minevikku ja surnud. Ma pole enam see inimene. Tõtt-öelda ei tunne ma teda enam äragi, seda nõrka olevust, kes allus, teeskles ja silus kõiki teele kerkivaid probleemikesi.
Kes aitas kuritegudele kaasa, ehkki enese teadmata.
Gina on ammu surnud ja ma ei leina teda. Tunnen end temast nii kaugena, et ma ei tunneks oma vana mina äragi, kui temast tänaval mööduksin. Mul on hea meel, et olen pääsenud põrgust, milles põlemist ma ise ei märganudki. Hea meel, et tõmbasin ka lapsed sellest välja.
Ka nemad on end uuesti avastanud, ehkki on selleks sunnitud olnud. Lasin neil iga kord, kui pidime taas kolima, ise nime välja valida, ehkki olen pidanud mõned lennukamad pakkumised tagasi lükkama. Seekord on nad Connor ja Atlanta – lühendatult Lanny. Me ei libastu enam peaaegu kunagi ega kasuta oma õigeid nimesid. Lanny ütleb nende kohta meie vanglanimed. Ta ei eksi, ehkki mul on vastik mõelda, et mu lapsed peavad oma varasest lapsepõlvest nii mõtlema. Et nad peavad oma isa vihkama. Isa väärib seda, nemad mitte.
Nimede valimine on ainus, mida ma saan oma lastele pakkuda, kui neid linnast linna, koolist kooli vean, jättes minevikuõudused kaugele maha. Sellest ei piisa. Ei piisa kunagi. Lapsed vajavad stabiilsust ja turvatunnet, mida ma pole saanud neile pakkuda. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi suudan seda neile võimaldada.
Olen neid huntide eest kaitsnud – lapsevanema kõige tavalisem ja tähtsam ülesanne, kaitsta oma lapsi kiskjate eest.
Ka nende eest, keda ma ei näe.
Tee kulgeb ümber järve, mööda meie maja juurde viivast teeotsast. See pole lihtsalt maja, vaid viimaks ometi meie maja. Olen sellesse kiindunud. See pole pikas perspektiivis tark tegu, aga ma ei saa sinna midagi parata – olin väsinud põgenemisest, ajutistest üürikodudest, uutest valenimedest ja hädisevõitu valedest. Mul oli võimalus – mulle anti sellest majast teada ja ma sain selle osta sularaha eest uskumatult vähese osalejate arvuga pankrotioksjonil aasta tagasi. Mingi kurguni võlgadesse sattunud perekond oli selle ostnud oma unistuste maakoduks ning selle siis kodututele kasutada jätnud. Maja oli kohutavas seisus. Mina ja lapsed koristasime selle koos ära, remontisime ja muutsime oma koduks. Valisime ise seintele värvid. Need olid julged toonid, vähemalt Connori toas. See on kindel märk, et me teeme sellest päris kodu, mõtlesin ma. Ei mingeid