Suvi, mis avaldas mõju. Robyn CarrЧитать онлайн книгу.
kui välja arvata üks erand – ta ei mäletanud oma elust peaaegu tervet aastat. Aja jooksul meenusid talle infokillukesed, kuid juhtunust ei räägitud kunagi.
Berkey-Hempsteadi perekond oli mahavaikimises väga osav.
„Kas arvad, et kui pärast kahtkümmend seitset aastat järve äärde lähed, tuleb kõik jälle meelde?“
„Ei,“ kostis Meg. „Ma arvan, et mulle meenuvad sealsed ilusad suved. Usun, et mulle meenub meie õnnelik lapsepõlv. Suurem osa sellest. Usun, et see mõjub tervendavalt. Lõõgastavalt ja tervist turgutavalt. Ma tahan kuulda partide prääksumist, paatide loksumist järvel, laste hääli maanteeäärses laagris, ülemeelikuid teismelisi, kes teispool järve abaja ääres pidutsevad. Abajas on kindlasti alles.“
Charlene mäletas, kuidas oli käinud järvemaja lähedal teekäänaku taga lahesopi äärsel rannal pidutsemas. Ta oli siis kuueteistkümneaastane. „Loodetavasti on keegi sinna ilusa suure maja ehitanud,“ lausus ta. „Või parkimisplatsi.“
„Mina loodan, et see paik ei ole muutunud...“
„Kas sa tõesti loodad seda?“ küsis Charley.
„Seda, ja mitte midagi muud.“
Charley teadis, et tal pole valikut, sest tal polnud õigus vähihaigele õele midagi keelata. „Pean sinna sõitma,“ ütles ta. „Enne kui saame sisse kolida, tuleb maja elamiskõlblikuks muuta. Peaksin Michaelit meie plaanist teavitama ja Ericuga rääkima...“
„Kas Michael teeb sellest numbri?“ tahtis Meg teada.
„Ma ei näe põhjust, miks ta peaks seda tegema. Ta toetab mind kindlasti, sest ta armastab sind. Võib-olla näpistab ta koguni veidi aega, tuleb meile külla ja võtab Ericu kaasa.“
„Sinul ja Michaelil on ikka kõik hästi, eks?“ uuris Megan.
„Muidugi! Miks sa küsid?“
„Ma ei tea,“ vastas Megan. „Sul tundus ebamugav olevat, kui ma tema kohta küsisin.“
Charlene puhkes naerma. „Vabandust. Praegu on kummaline aeg. Mul ei ole töökohta ja kodu, mul pole aimugi, mis saab edasi. Minu ainuke kodu on Michaeli maja Palo Altos. See ei peaks nii suur muutus olema, aga on ikkagi.“
„Tunned vist esimest korda elus, et pead kellestki sõltuma,“ oletas Megan.
„Võib-olla tõesti,“ nentis Charlene. Aga asi polnud selles. Ta oli Michaeliga tülis. Nad läksid riidu. Abielu ja muude asjade pärast.
Charley Hempstead kohtus Michael Quincyga, kui oli kahekümne kahe aastane ja mees kolmekümne kahene. Sellest pidi saama lohutussuhe, mitte kakskümmend kaks aastat kestnud armulugu. Charley oli oma noore elu jooksul nii mõndagi kogenud: saanud seitsmeteistkümneaastasena vallaslapse, kelle oli kasuperre loovutanud, käinud Californias ülikoolis – et emast võimalikult kaugele pääseda – ning pidanud arvukaid poiss-sõpru, kes kõik olid mõttetud tudengipoisid.
Michaelil polnud sugugi paremini läinud. Kui nad kohtusid, oli mees kolinud lahku abikaasast, kellega oli kuus aastat abielus olnud. Lahkuminek oli kibe ja lahutus tõotas räpaseks kujuneda. Ta oli politoloogiaprofessor, kes pääses pealiskaudsest armastuseta ja kibestunud abielust. Ent teisest küljest oli Michaelil hea meel, et tal polnud lapsi, kes oleksid lahutuse pärast kannatanud, ehkki ta muretses, et ei saa iialgi isaks. Tema oli lapsi soovinud. Naine aga mitte.
Nii Michael kui ka Charlene olid alustanud suhet, arvates, et sellest kujuneb lihtsalt väike jõnksatus radariekraanil, aseaine, kuniks mõlemad toibuvad ja jõudu koguvad. Ent kirg oli nende plaanid sassi ajanud. Noor nägus professor Michael, kellest kõik naistudengid olid sisse võetud, armus Charleysse. Ja Charley armus temasse. Nad kolisid juba mõne kuu pärast Berkeleys asuvasse väiksesse korterisse elama. Nad lihtsalt lobisesid, arutlesid asjade üle, lugesid ja armatsesid lakkamatult. Nad ei abiellunud – algul Michaeli eelmise abieluga seotud komplikatsioonide pärast ja hiljem seetõttu, et Michael oli abielus pettunud ega tahtnud suhet rikkuda. Kui Charley enda vastu aus oli, siis tahtis ta erineda. Kaasaegne olla. Ja tal polnud midagi ema väljavihastamise vastu. Asjaolu, et ta oli mõni aasta hiljem kogemata rasedaks jäänud, ei muutnud suurt midagi. Selleks ajaks oli Michaeli lahutus jõustunud, vara jagatud ja mees ostnud väikese, ent trendika maja Palo Altosse, kus ühine laps üles kasvatada. Olid 1990ndad – sel ajal oli kombeks koos elada ja lapsi saada. Naised said ka üksi lapsi, ilma liigse hukkamõistuta. Niisiis tõi Ericu sünd Michaelile, kes oli kartnud mitte kunagi lapsi saada, ja Charleyle, keda oli sunnitud ühest lapsest loobuma, palju rõõmu.
Michael soovis ühel päeval ikkagi abielluda, tõestamaks, et nende pühendumine teineteisele on tõeline, kartmatu ja püha.
„Püha?“ oli Charley naerdes küsinud. „Millal sa usklikuks hakkasid?“
„Pean silmas seda, et ma ei karda eluaegset tõotust anda. Ma tahan seda teha. Kunagi.“
Selleks ajaks kui Eric sai nelja-aastaseks, oli Charley lõpetanud Berkeley ülikooli, mõnda aega tööl käinud ja telemaailmas väga kiiresti karjääri teinud. Ta kasutas Berkey perekonnanime ja loobus Hempsteadist. Ta väitis, et see kõlab televisioonis paremini, kuid tõtt-öelda oli ta vanemate peale vihane ja lootis salamahti, et see vihastab neid. Michael oli Stanfordis täiskohaga professor. Charleyst sai ühes San Francisco telejaamas ilmateadustaja, seejärel ankur ja juba veidi aja pärast kohaliku hommikuse jutusaate juht. Vaatajareitingud olid kõrged ja tööd tuli aina juurde. Ta ostis endale väikese maja – kauni vaatega linnamaja –, mille soetamiseks pani mängu kõik säästud ja laenas juurdegi. See oli mugav ja hea investeering. Ehkki paaril oli kaks maja, õnnestus neil enamik öid koos veeta. Kui nad peatusid linnas, sõitsid Eric ja Michael tagasi mehe Palo Alto majja, mille lähedal poiss koolis käis. Charley kodu polnud just üdini mugav. Ta võttis stuudioga ühendust kell neli hommikul ja kuni ta elas linnas, saatis telejaam talle auto järele.
Nad olid kakskümmend kaks aastat koos olnud. Aeg-ajalt nad vaidlesid ja pidasid võimuvõitlust, kuidas Ericut kasvatada või raha kulutada, neil oli ka vastakaid poliitilisi seisukohti. Nad said normaalselt hakkama inimeste kohta, kel oli nõudlik karjäär ja laps, kellele nad olid pühendunud. Nad olid nii erakordne meeskond, et paljud nende sõpradest, kes olid pikaajaliselt abielus olnud, kadestasid neid. Aga nende abiellumise küsimus tuli harva jutuks.
Ent siis paisati Charley maailm pea peale. Ta polnud osanud oodata, et telekanal tema saate ette hoiatamata eetrist kõrvaldab. Tal puudus varuplaan. Umbes samal ajal läks Megan radikaalsele keemiaravile, millele pidi järgnema luuüdi siirdamine. Arstid ennustasid talle viiskümmend protsenti ellujäämislootust, sest vähil olid siirded ja keemiaravi oli tema eluküünla peaaegu kustutanud. Charley polnud valmis veel üht õde kaotama.
Ja ta polnud valmis karjäärist loobuma. Ta samastas end tööga ja oli selle üle uhke. Ta oli olnud edukas.
„Tundub, et meil on sobiv aeg abielluda,“ nentis Michael.
Charley oli rabatud. „Milliste aju keerdkäikude põhjal sa otsustasid, et mul on selleks sobiv aeg?“ küsis ta jahmunult. „Ja jumala eest, mis kasu peaks meil praegu abiellumisest olema?“
Michael kortsutas kulmu. „Sa ei käi tööl. Sinu elus ei toimu midagi. Ise ütlesid, et pole valmis uut tööd otsima, sest sa vajad aega puhkamiseks ja järelemõtlemiseks, mis on õige mõte. Mina sõidan sügisel üheks semestriks Cambridge’i. Sa peaksid minuga kaasa tulema.“
„Kas kavatsed mind päästma hakata?“ küsis Charley.
„Ma ei mõelnud seda nii, aga kas see ei rahustaks sind veidi?“
„Väga hooliv, Michael,“ mühatas Charley. „Minu töökaotus ja surev õde on sinu jaoks mugavad ettekäänded mind kuueks kuuks Inglismaale lohistada. Kui imeliselt lõõgastav mõte.“
„Kui hakkad jonnima, siis võtan pakkumise tagasi.“
„Sa ei pea midagi tagasi võtma,“ nipsas Charley. „Ma keeldun su romantilisest ettepanekust.“
„Tahad