Unelmate pruut. Esimene raamat. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta Interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Esimene peatükk

      „Soovin, et mina näeksin unes oma tulevast abikaasat,“ lausus Cassie naerdes. „Ma tean, kui elevil sa sellest oled.“

      Chloe Bradley Wright vaatas õele otsa. „Ja kuidas veel. Ei oska kohe sõnul väljendadagi.“ Ta näppis öösärgi pehmet pitsi. „Kas ma tõesti pean seda tegema?“

      „Sa ei pea mitte midagi tegema.“

      Kui see vaid oleks nii, mõtles Chloe kahetsusega. Tal ei jää muud üle, kui see totakas öösärk selga panna. Tema kahekümne viies sünnipäev on käes ja ühtlasi aeg osaleda perelegendis. Kuigi tema ei uskunud ei võluväesse ega igavesse õnne. Tema oli seisukohal, et armumine või teisest inimesest hoolimine toob kaasa üksnes südamevalu.

      Ta avas suu, et oma arvamust avaldada, kuid surus huuled kokku. Tema ei pruugi ju seda uskuda, kuid ta õde Cassie uskus sellesse nende mõlema eest.

      Chloe vaatas nägu, mis oli talle peaaegu sama tuttav nagu ta enda oma. Cassie oli lapsendatud, kuid temast kõigest pool aastat noorem. Nad olid olnud kogu aeg koos sellest ajast saati, kui Cassie oli neljakuune, ning olid parimad sõbrad. Chloe oli rohkem kui ühel korral väljendanud oma üsnagi küünilist suhtumist, kuid Cassie usk legendi püsis vankumatuna. Milleks siis üritada nüüd õde ringi veenda. Küsimus on ju vaid ühes öös. Mis seal ikka.

      „Hea küll, ma panen selle selga,“ ütles ta vastutulelikult.

      Cassie kallistas teda. „Ma teadsin, et sa teed seda,“ ütles ta voodilt maha hüpates. Lühikesed paksud pruunid juuksed lendlesid ta näo ümber. „Lähen räägin tädi Charityle. Ta on kindlasti üllatunud.“

      „Arvan, et mitte,“ pobises Chloe üksi jäädes. Tädi Charityl oli selliste asjade suhtes kuues meel. Võis arvata, et tädi juba teab, keda tema unes näeb.

      „Mina ei näe unes mitte kedagi,“ teatas Chloe T-särki üle pea tõmmates ja teksaseid jalast võttes. „See on ju pelgalt öösärk. Me elame ju ometigi kahekümne esimesel sajandil! Selliseid asju ei usu mitte keegi.“

      Ta tegi rinnahoidja kinnise lahti ja viskas rinnahoidja põrandale ning võttis öösärgi. Puuvillkangas tundus käes jahe ja ta võbistas tahtmatult õlgu.

      „Pole midagi,“ mõtles ta. Kuid enne öösärgi selgapanekut kõhkles ta ikkagi. Mis siis, kui legend vastabki tõele? Mis siis, kui ta näeb tõesti unes oma elu armastust? Mis siis, kui… “Mis siis, kui tulnukad röövivad tänavalt inimesi?“ küsis ta hoopis.

      „Oh, ma ei usu, et need jutud tõele vastavad,“ ütles tädi sisse astudes. Charity kergitas tumedaid kulme. „Kas Cassie pidi sul kõvasti käsi väänama, et nõustusid öösärki kandma?“

      Chloe kehitas öösärki kohendades õlgu. „Mitte eriti. Ju on see Bradley naiste puhul sama vältimatu nagu sünnipäevad ja maksud. Mul on lihtsalt kahju, et ta on hommikul pettunud.“

      „Jah,“ tõdes Charity voodi juurde minnes ja sellelt päevatekki tõmmates. „Kahju tõesti. Cassie on selles mõttes haruldane, et tema usub tõeliselt. Selliseid pole enam palju.“

      Chloe sai küll sel päeval kahekümne viie aastaseks, kuid ühtäkki tundis ta end nagu kümneaastane laps, kelle lemmiktädi uurib ta tunnistust ja tõdeb, et ta hinnetel pole viga midagi, kuna ta andis ju endast parima.

      „Ega siis sina ometigi seda legendi usu?“ küsis Chloe voodiservale potsatades.

      Charity istus ta kõrvale. Tädi oli keskmist kasvu ja Wrightide suguvõsa tumedate silmade ja juustega. Ta pidi olema üle viiekümne, kuid nägi välja kümmekond aastat noorem.

      „Ma olen kogu maailma läbi reisinud,“ tuletas ta Chloele meelde. „Olen näinud palju uskumatuid asju. Ja mis puutub võluväesse ja legendidesse…“ Ta kehitas õlgu. „Kes seda oskab öelda, mis on tõeline ja mis mitte.“

      Chloe turtsatas. „Jäta nüüd. Kas sa tahad siis öelda, et see öösärk on mitusada aastat vana ja nõiutud?“

      „Kes seda teab.“

      Chloe näppis öösärgi pehmet kangast. „Nii vana asja kohta on see hämmastavalt heas seisundis.“

      „Mina samuti, kullake,“ ütles Charity ta kätt patsutades.

      „Sina pole ju vana.“ Ta hingas sügavalt sisse. „Oleks ju väga tore, kui kõik see tõele vastaks, aga ma lihtsalt ei suuda seda uskuda.“

      „Nüüd räägib sinus ajakirjanik.“

      „Nõus. Aga keegi selles peres peab ju ka praktilise meelega olema. Teie Cassiega hõljute ju kogu aeg pilvedes.“

      „Ma olen tagasi,“ kuulutas Cassie tuppa kekseldes. Tal oli midagi käes ja veel enne, kui Chloe jõudis mõistatada, mis see võiks olla, viskas Cassie selle õhku. Chloe, tädi Charity ja voodi peale langesid roosad ja kreemikad roosi õielehed.

      „See on minu poolt,“ ütles Cassie kapi ette tugitooli potsatades.

      Chloe noppis juustest roosiõisi. Niisuguse armastust tulvil toetuse ees andis ta ärritus järele. Tal pole ju õigust traditsiooniga vägikaigast vedada.

      „Sina jäid peale,“ ütles ta püsti tõustes.

      Ka Charity tõusis püsti. „Nii ongi kõige parem, kullake. Küllap saad sellest ise ka aru.“ Ta ootas, kuni Chloe läks voodisse, ja pani talle siis teki peale. „Ilusaid unenägusid.“

      Pärast tädi lahkumist kummardus Cassie voodi kohale. „Näe unes kedagi imelist,“ soovitas ta. „Rikast ja nägusat ja väga armastavat.“ Ta suurte tumedate silmade pilk läks neid sõnu öeldes soojaks. „Kedagi, kellega tahad kogu elu koos olla.“

      „Oled sina vast ikka romantik,“ aasis Chloe. „Annan endast parima.“

      Cassie ajas end sirgu. „Ja hommikul räägid mulle kõik ära. Üksikasjalikult. Põhjalikult.“

      „Teen seda. Oh, ja suur tänu peo eest. Pidu oli väga tore.“

      Õde naeratas. „Tegin seda rõõmuga.“ Ta väljus toast ja pani ukse enda järel kinni.

      Chloe toetus küünarnukile ja kustutas lambi, siis aga heitis pikali voodisse, mis oli olnud tema oma sellest ajast peale, kui ta sai kolmeteistaastaseks. Tuba oli mitu remonti üle elanud, aga kui jätta välja kolm keskkooliaastat, oli ta kogu elu maganud siin toas. Kõik selle toa ja maja ja isegi linna juures oli talle tuttav. Kuid täna tundus kõik kuidagi teistmoodi.

      „Õhkkond,“ lausus