Unelmate pruut. Esimene raamat. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.
talle meeldis nii. Temale ei istunud sentimentaalsed asjad.
Teda ootas ajakirja juures, kus ta töötas, toimekas nädal. Ta mõtles asjadele, millega peab järgmise paari päeva jooksul tegelema.
Ja sedamööda, kuidas ta meeled rahunesid ja uni hakkas võimust võtma, tungisid sisse mõtted legendist. Suguvõsa legendi kohaselt oli üks noor naine päästnud mitme sajandi eest mustlasnaise kindlast surmast. Tänutäheks oli mustlasnaine kinkinud tollele naisele võluöösärgi. Kui Chloe suguvõsa – Bradley suguvõsa – naised kannavad oma kahekümne viienda sünnipäeva öösel seda öösärki, näevad nad unes meest, kellest saab nende abikaasa. Ja see abielu on pikk ja õnnelik.
„Jajah,“ pobises Chloe külili keerates. „Küllap ta tuleb valgel hobusel ja niidab mu jalust.“
Ta teadis täpselt, mida unes näeb – mida oli ikka näinud. Mitte midagi. Tema ööd olid sama rahulikud ja sündmustevaesed nagu tühi sahtel ja just nii talle meeldiski. Öösärgil pole mingit võlujõudu. Legend pole päris. Ja äkki oli ta väga-väga unine.
Mees ilmus pimedusest, kuid mitte valgel hobusel, vaid džiibiga, mis sõitis mootori mürisedes mäest üles.
„See ei saa võimalik olla,“ mõtles Chloe, kuigi teda valdas elevus. Ta surus end vastu kaljut, tuul lehvitas ta juukseid ja pani öösärgi purjena laperdama.
„Öösärgi?“ Ta vahtis end. Armas jumal, ta oli õhukese puuvillase särgi all ihualasti. Mis pagan…?
„Sa näed und,“ veenis ta end. „Ongi kõik. Näed lihtsalt und. Mine sündmustega kaasa ja kõik on korras.“
Kuid kuigi ta end niimoodi veenis, peksis ta süda ikkagi, kui džiip lähemale jõudis. Selles istuv mees peatas auto otse tema ees ja väljus autost.
Mees oli pikk – palju pikem kui Chloe, kes oli meeter seitsekümmend viis – ja sale. „Vähemalt näeb ta tõesti hea välja,“ mõtles Chloe endamisi. „Kui ma juba pean mingist võõrast mehest und nägema, siis pole mul vähimatki tahtmist, et ta näeb välja nagu mõni nohik.“
Mees ei lausunud sõnagi. Ta tuli Chloe juurde, kiskus endal särgi seljast ja surus Chloe kõvasti vastu oma läikivat rinda.
„See meeldib mulle,“ tõdes Chloe tundes, kuidas mehe tugev keha tema oma vastu surus.
„Kuss, kallis. Mina olen sinu saatus.“
„Ahah. Ja minu esiema on kuninganna Victoria.“
Ta vahtis mehe rohelistesse silmadesse, nii rohelisi silmi polnud ta elu seeski näinud. Unenägu oli hämmastavalt tõeline. Ta tundis tuult, mehe keha kuumust, mehe hingeõhku näol. Ta neelatas. Ta tundis isegi, kuidas mees end ta vastu surus. Vau! Ta ei tahtnud sugugi, et asi sellega piirduks. Ilmselt oli ta alateadvusel tema eluga igav.
„Ma tahan sind,“ ütles mees.
„Siis võta mind, suur poiss. Ma olen sinu.“
Mees suudles teda. Chloe surus maha ehmatusest ja naudingust tingitud karjatuse. Nii palju siis sündmustega kaasa minekust. Mehe suu vallutas tema oma täiuslikult ja meisterlikult. Ta tundis end väikese ja haprana ning uskumatult vabana. Lõpuks oli see ju pelgalt unenägu. Ta võib öelda ja teha, mis tahab, ja mitte keegi ei saa sellest iial teada.
Ta võttis mehe näo käte vahele ja tõmbus tagasi. „Mul on vaid üks soov,“ ütles ta.
„Lase tulla. Teen sinu heaks kõik.“
„Tore. Ära kao ära enne, kui me oleme lõpuni välja jõudnud, selge? Ma ei talu selliseid seksiunenägusid, kus ärkan üles pool minutit enne seda, kui asi heaks läheb. See ei soodusta sugugi rahulikku und.“
Vastuse asemel haaras mees ta sülle ja viis koopasse. Koopas põles tuli. Voodi oli pehmetest, puhastest, magusalt lõhnavatest õlgedest. Kui kena, et ta aju niisugused detailid lisab.
Võõras armastas teda niisuguse õrna põhjalikkusega, mis lõi ta hingetuks ja pani värisema. Mees puudutas ja suudles iga viimset kui kohta ta kehal. Ja Chloe suureks kergenduseks ei ärganud ta enne seda üles, kui asi heaks läks. Ja heaks läks vähemalt kaks korda. Mees pani ta ühe korra isegi karjatama ja tema polnud sugugi seda sorti, kes karjuks.
„Kes sa küll ometigi oled?“ küsis Chloe, kui nad lõpuks teineteise kõrval lamasid. Nad mõlemad hingeldasid ja olid higimärjad. Chloe silitas mehe täiuslikku keha, ta sõrmed peatusid mehe käsivarrel armil.
„Sinu saatus.“
„Nii sa ütlesid, aga kas sul on ka nimi või peaksin sind lihtsalt härra Saatuseks kutsuma?“
Mees tõstis pea ja vaatas talle silma. Ta pilk oli nii läbitungiv, et Chloele tundus, nagu ta võiks näha mehe kõige sügavamasse hingesoppi. Ja see, mis seal oli, kutsus teda. Ta tahtis vastata, kuid ei osanud. Lõpuks oli see ju ikkagi unenägu või kuidas? See polnud tegelikkus. Kuid sellel hetkel ihkas ta kõigest hingest, et oleks.
„Küll sa mu ära tunned,“ ütles mees ja maailm nende ümber läks mustaks.
Chloe üritas mehest kinni haarata, kuid mehe käsi libises ta käest. Veel enne, kui ta jõudis karjatada, oli mees läinud ja tema oli üksi.
„Kuidas siis oli? Hakka otsast peale ja räägi rahulikult.“
Chloe pilgutas eredas päikesevalguses silmi ja mõistis, et hommik on käes. Ta vaatas segaduses ringi ja nägi siis, et on taas oma toas, oma tuttavas voodis. Cassie hüples naerusuiselt ta kõrval voodil.
„Noh, kes ta siis on? Keda sa unes nägid?“
„Mida?“
Chloe ajas end pikkamööda istuli. Ta pea käis ringi ja oli uimane. Võib-olla sellepärast, et ta ei tundnud, nagu oleks välja maganud. Tundus, nagu oleks ta öö otsa ringi jooksnud. Või armastanud nägusa, salapärase võõraga.
Ta pühkis selle viimase mõtte peast. Mitte midagi ei juhtunud. Ta nägi imelikku und. Küllap oli see eelmisel õhtul söödud liigse šokolaaditordi ja jäätise tagajärg. See ei tähenda midagi.
Cassie kandis ikka veel lohmakat T-särki, millega ta tavaliselt magas. Ta paksud juuksed olid sassis ja nägu õhetas. „Kas sa tahad sellega öelda, et ei näinudki unes kedagi? Mitte ühtki meest?“
Chloe ajas end istuli ja võttis endal kätega ümbert kinni. Ta keha tuikas meeldivalt ja jalgevahe oli märg. Vägagi kummaline, mõtles ta endamisi. Aga ta ei uskunud ju suguvõsa legende. See unenägu oli puhas juhus, mitte ennustus. Tal polnud vähimatki tahtmist Cassie luulelennu tulle õli valada.
„Ma ei näinud unes kedagi,“ ütles ta aeglaselt, kuid kohe kerkis ta silme ette nägus mees, kes ta koopasse viis. See kõik oli äärmiselt kimbatuslik. Mida öelda? Et seks oli vapustav? Ta ei saa mitte midagi mitte kellelegi tunnistada.
Cassie naeratus hääbus. „Aga mina arvasin, et see on päris.“ Ta hääl kõlas nii kurvalt, nagu oleks ta viimanegi lootus luhtunud.
Chloe tegi grimassi. Just nii see oligi olnud. Kuid ta ei saanud tõtt rääkida. Ta lihtsalt ei saanud.
„Mul on kahju,“ ütles ta õe kätt puudutades. „See on lihtsalt öösärk, kullake. Nagu iga teine.“
„Olgu. Tädi Charity hoiatas, et see legend võib olla lihtsalt üks lugu, kuid mina ei tahtnud teda uskuda. Ilmselt pean seda siis tegema.“ Cassiel oli niisugune nägu, nagu tahaks ta veel midagi öelda, kuid ta tõusis püsti. „Panen kohvi üles.“
Üksi jäädes vajus Chloe uuesti patjadele. Tal oli sisimas imelik tunne. Ta oli kuidagi tasakaalu kaotanud. Kas unenäo pärast?
„Legendi ei ole,“ veenis ta end. „See unenägu oli pelgalt minu alateadvus, mis ütles mulle, et tuleb lõpetada üksi konutamine ja seltskonda minna. Võtan selle arvesse. Vaatan täna kontoris ringi, kas seal on mõni sobiv kandidaat.“
Kuid vannituppa minnes kujutas ta ette hoopis teda, selle asemel et mõelda, millised mehed võiks talle huvi pakkuda. Ta värises… mitte hirmust või ärritusest,