Mängud ajas. Sari "Orpheuse Raamatukogu". Clifford D. SimakЧитать онлайн книгу.
olid üksnes vähesed toolid hõivatud ja enamasti inimeste poolt. Inimeste või androidide, mõtles Sutton. Seda vahet ei taba enne, kui näed nende otsmikke.
Märki otsmikul, tootja kaubamärki. Kõnekat märki, mis ütles: «See mees pole inimene, kuigi ta nii välja näeb.»
Nemad ongi need, kes hakkavad mind kuulama. Need, kes hakkavad mulle tähelepanu pöörama. Need, kes päästavad mu tulevikus mistahes vaenulikest tegudest, millega Inimene võib mind ohustada.
Sest nad pole mitte ainult pärandist ilmajäetud. Nad pole mitte endised kuulsused, vaid neid pole kunagi eksisteerinudki.
Nad pole väljaspool laborit naisest sündinud. Nende emaks on kemikaalianum ning isaks tavaliigi leidlikkus ja tehnoloogia.
Android: tehisinimene. Laboris valmistatud inimene, kasutades Inimese enda süvateadmisi kemikaalidest ning aatomi-ja molekulaarstruktuurist ning kummalisest reaktsioonist, mis on tuntud kui elu.
Inimene kõiges, välja arvatud kaks aspekti – märk otsmikul ja võimetus bioloogiliseks reproduktsiooniks.
Tehisinimesed pärisinimeste, bioloogiliste inimeste abistamiseks, galaktikaimpeeriumi koorma kandmiseks, et inimkonna õhuke niit jämedamaks muuta. Kuid nad peavad teadma oma kohta. Oh, jah, päris kindlasti teadma oma õiget kohta.
Koridor oli tühi ja Sutton järgnes androidile, paljad tallad põrandal latsumas.
Uksel, mille ees nad peatusid, oli öeldud:
THOMAS H. DAVIS
(Inimene)
Tegevjuht
«Minge sisse,» ütles android.
Sutton astus sisse ning mees laua taga tõstis pilgu ja naeratas.
«Ma olen inimene,» ütles Sutton talle. «Ehk ei näe ma niimoodi välja, aga olen küll.»
Mees viipas pöidlaga tooli poole. «Istuge,» ütles ta.
Sutton istus.
«Miks te ei vastanud meie kutsungitele?» küsis Davis.
«Mu saatja oli rikkis,» vastas Sutton talle.
«Teie laeval pole identifitseerimisnumbrit.»
«Vihmad pesid selle maha,» ütles Sutton, «ja mul ei olnud värvi.»
«Vihm ei pese värvi maha.»
«Maa vihm mitte,» ütles Sutton. «Seal, kus mina olin, peseb.»
«Teie mootorid?» küsis Davis. «Me ei tabanud neist märkigi.»
«Nad ei töötanud,» teatas Sutton talle.
Davise aadamaõun klõnksatas üles-alla. «Ei töötanud. Kuidas te navigeerisite?»
«Energiaga,» vastas Sutton.
«Energiaga…» jäi Davisele kurku kinni.
Sutton jõllitas teda jäiselt.
«Veel midagi?» küsis ta.
Davis oli segaduses. Bürokraatia oli ummikusse jooksnud. Kõik vastused olid valed. Ta keerutas pastakat sõrmede vahel.
«Lihtsalt tavalised asjad, ma arvan.» Ta tõmbas formularide ploki enda ette.
«Nimi?»
«Asher Sutton.»
«Lennu pärito… Oot-oot, üks hetk! Asher Sutton!»
Davis viskas pastaka plokile ja lükkas selle eemale.
«Õigus.»
«Miks te seda mulle kohe ei öelnud?»
«Polnud võimalust.»
Davis oli kohmetunud.
«Kui ma oleksin teadnud…» ütles ta.
«See on habeme pärast,» ütles Sutton.
«Mu isa rääkis teist tihti. Jim Davis. Ehk mäletate teda.»
Sutton raputas pead.
«Ta oli teie isa suur sõber. See tähendab… nad tundsid teineteist.»
«Kuidas mu isal läheb?» küsis Sutton.
«Suurepäraselt,» ütles Davis entusiastlikult. «Peab hästi vastu. Aastad muidugi lisanduvad, aga peab vastu…»
«Mu isa ja ema,» lausus Sutton talle külmalt, «surid viiskümmend aastat tagasi. Argusel, pandeemias.»
Ta hiivas ennast jalule ja vaatas Davisele otse silma.
«Kui olete valmis saanud,» sõnas ta, «siis tahaksin oma hotelli minna. Küllap nad leiavad mulle mõne toa.»
«Kindlasti, härra Sutton, kindlasti. Mis hotelli?»
«Orioni Vappi.»
Davis avas sahtli, võttis välja kataloogi, lappas lehti ja libistas väriseva sõrmega mööda tulpa alla.
«Cherry 26-3489,» ütles ta. «Teleport on seal.»
«Tänan,» sõnas Sutton.
«Teie isast, härra Sutton…»
«Ma tean,» ütles Sutton. «Mul on hea meel, et te mulle vihje andsite.»
Ta pöördus hoogsalt ja kõndis telepordi juurde. Enne ukse sulgemist vaatas tagasi.
Davis oli vidifonis ja kõneles kiiresti.
III
Kakskümmend aastat polnud Orioni Vappi muutnud.
Teleportist välja astunud Suttonile paistis see samasugune nagu päeval, mil ta oli minema kõndinud. Natuke kulunum ja pisut vanamoeline… kuid see oli kodu, summutatud tegevuse vaikne sosin, räämas sisustus, huultele surutud sõrm, kikivarvul atmosfäär ja rõhutatud auväärsus, mida ta oli mäletanud ja millest unistanud pikkade võõrmaailmas veedetud aastate jooksul.
Elav seinamaaling oli samasugune nagu ikka. Pikast kasutamisest pisut pleekinud, aga täpselt selline, nagu Sutton oli mäletanud. Seesama sokujalgne Paan jälitas pärast kahtkümmet aastat ikka sedasama õudusest rabatud neitsit mööda neidsamu mägesid ja orgusid. Ja seesama jänes kalpsas põõsa tagant välja ja jälgis jahti harjumuspärase tüdimusega, mäludes igikestvat ristikheinatutti.
Isekohanduv mööbel, ostetud ajal, mil juhtkond kaalus tulnukate kaubandustegelaste hotelli lubamist, polnud ka kakskümmend aastat tagasi ajakohane. Ent see oli ikka veel seal. See oli üle värvitud pehmetes õrnades toonides, selle isekohanduv konstruktsioon endiselt inimese vormidele seadistatud.
Vetruv põrandakate oli kaotanud osa oma vetruvusest ja Ceti kaktus pidi nüüd viimaks surnud olema, sest tema koha oli okupeerinud pott äratuntavalt maiste geraaniumitega.
Ametnik klõpsas vidifoni kinni ja pöördus tagasi ruumi poole.
«Tere hommikust, härra Sutton,» lausus ta oma kultuurse androidihäälega.
Ja lisas siis justkui tagantjärele mõttena: «Oleme juurelnud, millal te võiksite välja ilmuda.»
«Kakskümmend aastat,» sõnas Sutton kuivalt, «on juurdlemiseks pikk aeg.»
«Oleme teie vana sviidi teie jaoks vabaks jätnud,» teatas ametnik. «Me teadsime, et sooviksite seda. Mary on seda puhtana ja teie jaoks valmis hoidnud sestsaadik, kui lahkusite.»
«See oli kena teist, Ferdinand.»
«Te pole peaaegu üldse muutunud,» märkis Ferdinand. «Ainult see habe. Tundsin teid ära samal hetkel, kui ümber pöörasin ja teid nägin.»
«Habe ja rõivad,» ütles Sutton. «Rõivad on üsna viletsad.»
«Ma ei usu, et teil pagasit oleks, härra Sutton,» lausus Ferdinand.