Mida sa ei tea. Anna JanssonЧитать онлайн книгу.
Sul pole vaja karta. Kavatsen öelda, et ajasin selle asja omal käel Taanis jutti. Kellelgi peale sinu pole vaja tõtt teada.“
„Ma armastan sind, Sofi. Kui sina seda last tahad, on mul selle üle hea meel.“ Mees tõmbas sügavalt hinge. „Mingil moel olen ma alati teie jaoks olemas. Soovin, et asjalood oleksid teistsugused. Aga nüüd on elu niisugune, nagu see on. Ma ei palu, et sa mingit muutust ootaksid. Ma palun, et sa elaksid omaenda elu.“
„Kohtume nädalavahetusel.“ Sofil oli meeleheitest klomp kurgus, kui mees ta eemale tõrjus ja ütles, et ta peaks oma elu elama. See polnud kuigi suuremeelne ja samal ajal tundus, et mees saadab kahetisi signaale, rääkides sellest, kui väga ta Sofi järele igatseb.
Mees ohkas. „Me ei tohiks kohtuda, sa tead, et ei tohiks. Aga ma suren igatsusest. Ütlesid sa, et oled praegu suvilas?“
„Ma olen siin. Jah, ma tean, et me ei tohiks kohtuda. Tule siia!“
„Tegelikult olen ma juba teel. Keerasin auto ringi, kui sinu sõnumi sain.“
„Ma armastan sind.“ Sofi tundis äkki, et hing on naerust tulvil. Helisevat, pulbitsevat naeru oli võimatu alla suruda.
„Mida sa minuga teed, sa imepärane naine?“
Sofi pakkis toidu lahti ja pistis pisikesed sipupüksid kõige alumisse sahtlisse, kus ta oma aluspesu hoidis. Ta kogus oma paksud juuksed pealaele kokku ja käis kiiruga duši all. Vannitoapeeglis nägi ta, kuidas tema keha pikkamööda auru sisse kaob. Ta hõõrus pildi jälle nähtavale. Helepruunid juuksed omandasid märjana teistsuguse varjundi. Rinnad olid suuremaks ja nibude ümbrus tumedamaks muutunud. Kõhul paistis kerge kumerus. Vaevumärgatav, ehkki ta oli sale. Ta nägi peeglist iseenda naeratust, sädelust rohekaspruunides silmades. Seekord oli ta oma meelest tõesti ilus.
Tagumise terrassi uksele koputati. Kas mees on juba kohal? Sofi mässis vannilina ümber keha ja läks ust avama. Oligi tema. Iga kord seesama peadpööritav tunne. Ta nägi, et mees on majanurga juures pooleldi sirelipõõsa varjus. Hetkega oli Sofi ta embuses, uks kinni ja lukus. Mees tegi ühe käe vabaks ja tõmbas kardinad ette. Äkitselt tõmbus ta kööku nagu krambis. Üks nööp tuli särgi eest ära ja veeres põrandale.
„Mul on ristluudes valu. Mõnikord sähvatab.“ Mees riietus teda suudeldes lahti ning nad vajusid pehmele vaibale. Ta võttis rätiku Sofi ümbert aeglaselt ära. Suudles tema suud, rinda, kõhtu, teine käsi silitas Sofi reie sisekülge ja niisket kinku, kus karvad pärast dušši krussi kiskusid. Kui mehe suudlused sinna jõudsid, sulges Sofi silmad. Klammerdus mehe õlgade külge, aga küünejälgi ei jätnud. See nõudis enesevalitsust.
„Ma ei saa sinust küllalt,“ sosistas mees ja aitas Sofi istukile, nii et too oli ümber tema. Tema käed puhkasid Sofi kõhul ja jälgisid sujuvat liikumist, kui naine tema peal ratsutas. Mehe silmad naeratasid Sofile vastu ja näitasid, et ta armastab seda, mida näeb ja tunneb. Pilk sügaval Sofi silmis, aval ja haavatav. Nüüd aeglasemalt, tõeliselt aeglaselt. Nii lähedal, nii imeliselt lähedal.
„Ja mina ei saa sinust küllalt,“ kordas Sofi nagu kaja.
3
OLI NELJAPÄEV. Maria viimane puhkusenädal oli varsti läbi. Augustipäike soojendas kenasti ja meretuuled olid saare idakaldale sooja vee toonud. Björnil oli õnnestunud ka paar puhkusepäeva saada. Seepärast otsustasid nad, et peaksid perega äsja ostetud suvilasse minema. Björn oli saanud ootamatu päranduse lastetult tädilt, kelle peidupaikades oli olnud rohkem raha, kui keegi oleks aimatagi osanud. Björn oli kasutanud seda raha suvilaostuks ja hommikupoolikul olid nad maakleri käest võtme saanud. Hinnapakkumine oli olnud tõeline thriller ja Björn oli õnnelik, et võitis. See oli tema unistuste maja.
Emil ja Linda olid õhinal Åminnesse minemas, nad olid seal nii tihti Hartmanite perel külas käinud. Mere äärde jõudmiseks tuli kõigepealt mööduda üle Gothemså viivast väikesest sillast. Silla kõrval oli pisike paadisild, kus nad õngitseda said ning nad olid terve tee Hampuse kallal naaksunud, et too neile puukoorest paadid vestaks, et nad saaksid jõe peal paadiralli korraldada. Edasi randa jõudmiseks tuli minna mööda liiva sees olevat laudteed, mis oli kergelt vee poole kaldu.
Mariale meeldis mere ääres, ta armastas seda laia ja pikka liivaranda, kus sai üsna segamatult olla, kui natuke pilliroopuhmaste vahele pugeda. Björni arvates oli hea, et jalutuskäigu kaugusel on pood ja hea restoran, kus lõunat süüa. Ta polnud kunagi päriselt aru saanud, mis mõnu on rannas liivaseid võileibu süüa ja leiget kohvi juua.
Hampus oli täna kaasa tulnud, kuigi, nagu kõiki teismelisi, oli teda raske arvutist eemale saada. Tal olid hakanud tekkima uued sõbrad, kes ei kuulunud vanasse sõltlaste kampa. See tegi Mariale rõõmu. Björni kuritegeliku taagaga poega perekonda vastu võttes oli ta endale suure vastutuse võtnud. Eriti kui mõelda Emili ja Linda peale, kes olid palju nooremad. Kuid näis, et kõik läheb üle ootuste hästi.
„Ma võin Emilil ja Lindal silma peal hoida, kui tahate maja juurde minna,“ ütles ta ja osutas peanoogutusega Lindale, kes suures õhinas parkimisplatsil hüples.
„Tore!“ Björn võttis pakkumise tänuga vastu. Lapsed tahtsid vette minna ja tema tahtis parema meelega maja ja eelmiselt omanikult saadud mööblit lähemalt uurida. Kindlasti on ka Marial selle asja kohta oma sõna öelda.
„Tjelvar[1.] oli see, kes saarel esimese tule süütas, et see enam öösiti merre ei vajuks,“ seletas Linda Hampusele tõsise näoga, kui too ta sülle võttis, et ta autode vahel ei keksiks.
„Küll ikka vedas, muidu oleksid sa pidanud öösiti magamise asemel ujuma,“ naeris Hampus ja andis Lindale koti ujumisriietega.
„Ma oskan ujuda. Ujumispadjaga. Tjelvari haud on siin. Seal on suured kivid, päriselt ka, nagu bautakividest paat. Eks ju, emme?“
„Me võime pärastpoole autoga sinna minna, kui tahad,“ ütles Maria. „See on pronksiaegne laevkalme,“ seletas ta Hampusele. „Väljakaevamistel leiti rüüstatud kivikirst, kus olid põletusmatusest jäänud jalaköndid ja mõni potikild. Seal lähedal on kaks rauaajast pärit muinaslinnust ja siis on meil muidugi Majsterroir, suur pronksiajast pärit kivikuhjatis, mis on osa matmispaigast. Tavaliselt teeme peale ujumas käimist tiiru sinna. Laste meelest on põnev, et kivihunnikute alla on maetud luukered.“
„Kuigi luukered pole tegelikult midagi erilist,“ lausus Linda. „Kõik näevad seestpoolt ühesugused välja. Täpipelt kõik, eks ju, emme? Näevad ju?“
„Seal on vägevaid kiviaegseid hauakohti,“ sõnas Emil. „Kahes neist olid Vahemerest pärit karbid. Lahe, eks? Vahemerest!“
„Äge,“ ütles Hampus ja pöördus Maria poole. „Ma kavatsen puukoorest paadid vesta ja siis paneme need jõe peale ujuma.“ Hampus näitas vööl rippuvat nuga.
„Tore. Kui lapsed vesta tahavad, peavad nad seni ootama, kuni me tagasi oleme. Sobib?“
Hampus noogutas ja naeris Maria üle. Too on kanaema. Poiss muigas õrritavalt ja tegi kloksuvat häält.
Björn ja Maria läksid käsikäes suvilate piirkonda. Maria ei saanud sinna midagi parata, et oli laste Hampuse hoolde jätmise pärast veidi mures. Kõige parem oleks olnud, kui vanaisa Bruno oleks saanud kaasa tulla, aga talle pidid mandrilt külalised tulema ning ta hoolitseb koera eest, kes ei kannata autosõitu. Maria püüdis endale sisendada, et kõik läheb hästi. Mis siis ikka juhtuda saab? Meri on siin madal. Emil oskab ujuda ja Lindal on ujumispadi. Ta peab muretsemise järele jätma. Kõige rohkem oli ta kartnud seda, et Hampus hakkab jälle uimasteid pruukima. Kuid kõik testid olid korras olnud.
„Ta peab tundma, et me usaldame teda,“ sõnas Björn, otsekui osanuks ta Maria mõtteid lugeda. „Ta püüab tõepoolest vastutust võtta.“
„Ta on nende vastu õudselt kena.“ Maria naeratas vapralt Björnile ja vaatas siis ringi. Maja oli kruusatee ääres, mis kulges paralleelselt sellega, kus asus perekond Hartmani krunt. Kiviviske kaugusel, kui hästi visata.
„Kas