Kevadpuhastus. Antonio ManziniЧитать онлайн книгу.

      Giorgio Caproni

      Esmaspäev

      AOSTA, ’NDRANGHETA VARI LIIGKASU­VÕTJATE SELJA TAGA

      Nad laenasid ettevõtjatele ja eraisikutele peadpööritavate protsentidega raha, et siis omastada nende varad ja pangakontod. Just sellist äri ajas Domenico Cuntrera, Soveratost pärit ja varem kohtulikult karistatud mees, kelle politsei arre­teeris ehitusfirma Edil.Ber omaniku Pietro Bergueti part­neri Cristiano Cerruti mõrva eest.

      Prefekt Andrea Costa kinnitas pressikonverentsil järgmist: „Tänu minu meeste põhjalikule uurimistööle tabasime kuri­tegelikku organisatsiooni otse südamesse, aga midagi rohkem ma lisada ei või, kuna oleme veendunud, et see on kõigest jää­mäe tipp.“

      „On reaalsus, et maffia juba aastaid Val d’Aosta territooriumil juuri ajab, ja ma arvan, et viimane Aosta prefektuuri lahendatud juhtum on selle järjekordne tõestus.“ Nende sõna­dega kommenteeris juhtunut karabinjeeride komandör Gabriele Tosti Torino maffiavastase võitluse büroost.

      „Me seisame silmitsi rünnakuga lugupeetud osa vastu ühiskonnast. Meie kohus on mõelda, kuidas säästa ettevõtjaid seda­sorti kuritegelike organisatsioonide meelevallatse­mise eest,“ möirgab kohtunik Baldi prokuratuurist.

      Cristiano Cerruti mõrvas süüdistatav Domenico Cuntrera võeti kinni Šveitsi piiril, kuhu ta oli kiiruga põgenenud endale kuuluvast Posillipo-nimelisest pitsarestoranist Aostas. Mõrvaril, kes tõenäoliselt kuulus mõnda ’ndrinasse, oli kaasas hulk dokumente, mis on nüüd uurijate kätes. Kõnesoleva isiku arreteerimine on võib-olla esimene tõeline võit sõjas organiseeritud kuritegevusega Itaalia territooriumil.

      Giampalo Gagliardi

      Rocco oli rahul, nähes, et tema nime artiklis ei mainitud. Ent see ei leevendanud veel tema masendust. Ta polnud juba kolm päeva hotellist lahkunud. Kolm päeva polnud ta telefoni sisse lülitanud, tööl käinud ega töökaaslasi näinud, polnud Chanoux’ väljakul hommikust söönud, ühtegi kanepisuitsu süüdanud ega Annaga kohtunud. Kui jalutus­käigud Lupaga välja arvata, elas ta eraldatuses Vieux Aosta nimelise apartementhotelli kööktoas ning vahtis päevad läbi televiisorit või lage, mis talle sageli isegi huvitavam tundus. Lupale näis meeldivat tema uus elu, kuhu kuulusid pikad uinakud peremehe kõrval voodil, maitsvad kõhutäied ja vanalinnas ringi traavimine, et need ära seedida. See oli ka igati mõistetav. Kutsikas oli lumme maha jäetud, ta oli pikki päevi mööda metsi ja põlde ekselnud ning kes teab mitu korda surmasuust pääsenud. Lamada soojas ja turvalises paigas, pehmel ja mugaval suletekil, rahulikuna, kartmata valu või veoauto rataste alla jäämist oli tema jaoks nagu unistuste täitu­mine. Koer mõnules soojuses ja nautis turvatunnet täiel rinnal.

      Rocco hoidis ajalehte käes ja pööras lehte.

      PIAVE TÄNAVA MÕRVAR SIIANI TUVASTAMATA

      Siiani on tuvastamata selle mehe nimi ja nägu, kes tungis nelja­päeva öösel aseprefekt Rocco Schiavone Piave tänava korterisse ning tappis kaheksa püstolilasuga aseprefektile lähe­dase inimese ja sõbranna, 39-aastase Roomast pärit Adele Talamonti. Viimastel andmetel viibis naine Aostas Schiavone külalisena, tänaseks on ta surnukeha toimetatud Rooma ning maetud pea­linna lähistel asuvasse Montecompatri külla, kust oli pärit naise perekond. Talamonti mõrva juures on veel palju lahtisi otsi. Kas see oli tõesti tema, keda taheti tulistada, või olid kuulid mõeldud dottor Schiavonele, kes mõrva ööl ise kodus ei viibinud? Prefektuuri töötajate suud on lukus, prokuratuuris valitseb haudvaikus. Jääb mulje, et ametiasutustes on koondutud kaitsesse aseprefekti ümber, kes täidab oma ametikohuseid Aostas alates möödunud aasta septembrist. Toimekas politseinik on oma töös siiani saavutanud häid tulemusi, nende seas liig­kasu­võtmisega tegeleva kuritegeliku organisatsiooni paljastamine. Me küsime: kas tegu on korrakaitsejõudude poolse tõendite võltsimise või vaikimisleppega, nüüd kui keeristormi keskmes on üks nende meestest? Kui see on nii, siis kerkib päeva­korda demokraatia jätkuvuse küsimus. Aga me usaldame riiklikke õiguskaitseorganeid ja jääme lootus­rikkalt ootama.

      Sandra Buccellato

      „Mida perset!“ Rocco virutas ajalehe põrandale. „Mis kuradi vaikimislepe!“ karjus ta põrandal laiali vedelevatele lehtedele. Kes see Sandra Buccellato enda arust on? Millele ta vihjab?

      See oli juba teine sarnases stiilis artikkel, kus naisajakirjanik Adele mõrva käsitles. „Adele Talamonti, 39-aastane roomlanna“ oli Sebastiano, tema parima sõbra pruut. „Ohver“ oli ta kallis ja kauaaegne sõber, kes nüüd puhkas Montecompatri kalmistul. Mis pagana mürki too ajakirjanik oma sulest pritsis?

      Sandra Buccellato oleks ajalehes pidanud kirjutama: „Dottor Schiavone! Teie sõbranna tapeti teie kodus, aga selle asemel et juhtumit uurida, istute te juba mitmendat päeva toas kinni nagu karu talveunes? Mida te ootate? Tegutsege ja katsuge see pundar kuidagi lahti harutada. Te lakute oma haavu, samal ajal kui mõrvar rõõmsalt vabaduses ringi uitab. Kiirustage, Schiavone!“

      Tegelikult oli asi selles, et Adele oli surnud Rocco asemel. Need kaheksa lasku 6.35-st, mis tabasid naist hetkel, mil ta rahulikult Piave tänava korteris Rocco voodis magas, olid mõeldud aseprefektile endale. Eranditult talle. Adele surm lasus tema õlul. Veel üks surm.

      Nagu ka Marina.

      Rocco lasi päeval aeglaselt õhtusse veereda nagu tossul pallil.

      Keegi koputas uksele. Lupa, kes lamas ülestegemata voodil, kikitas kõrva. Rocco ei liigutanud. Ta ootas. Koputus kordus.

      Kohe läheb ta minema, mõtles Rocco.

      Ta kuulis koridorist külalise kaugenevaid samme ja ohkas sügavalt.

      Järjekordne tüütu segaja oli minema läinud.

      Aeglaselt vajus Rocco tagasi patjadele ja puges suleteki alla. Lupa tõmbas end ta kaenla all kerra. Nad uinusid teineteise kaisus nagu kaks merehädalist rannal.

      „Üks piimaga ja üks kofeiinita kohv!“ hüüdis Tatjana. Corrado Pizzuti ei liigutanud, vaid vahtis tühja pilguga tasse nõudepesumasina korvis.

      „Corrado, ärka üles, kell on seitse õhtul! Üks piimaga ja üks kofeiinita!“ Corrado toibus tardumusest ja vaatas kahe baarileti ees seisva kliendi poole. Need olid Ciro ja Luca, Francavilla al Mare munitsipaalpolitseinikud.

      „Magama jäid või?“ küsis Ciro.

      „Tee endale ka üks kohv!“ lisas Luca.

      Corrado hakkas kohvimasina juures askeldama.

      „Täna oli väga ilus päikeseline päev, eks ole, Tatjana? Tuled õhtul minuga välja kala sööma?“ Luca üritas juba kolmandat aastat Corrado äripartnerit Tatjanat välja kutsuda. Talle ei jõudnud ikka veel kohale, et venelanna oli juba kaks aastat abielus lastetu leskmehe, raamatupidaja de Lulloga. „Kutsu enda naine välja kala sööma,“ vastas Tatjana viisakalt.

      Corrado