Suitsukate. Thomas EngerЧитать онлайн книгу.
talle tagasi helistada. Kell oli 23.59. Emma tõmbas sügavalt hinge. Inimesed olid hakanud üksteisele kaela viskuma. Löödi klaase kokku, nii et vahuveini loksus tallatud lumme. Emma ümber valitses vahetpidamatu ragina, paukude, häälte ja huilete kakofoonia. Ta ei tundnud puudust mitte millestki peoelu juurde kuuluvast, kui ehk välja arvata rõõmujoovastus, mida ta võis aeg-ajalt aimamisi kogeda, klaas või paar enne murdepunkti, mil kõik pöördus.
Keegi oli hakanud lugema numbreid kümnest üheni. Emma tundis kõhus ja rinnus ebameeldivat torget, kuid üritas klammerduda psühholoogi kinnituse külge, et midagi ei juhtu. Ta võib peagi naasta Irene, Kasperi ja Martine juurde, muretuna, valmis alustama uut aastat.
Viis!
Neli!
Kolm!
Kaks!
Üks! …
Korraga valgustas ümbrust silmipimestav sähvatus. Võimas kärgatus pani ta jalgealuse kõikuma.
Löök- ja kuumalaine paiskusid talle näkku. Läbi õhu vihisesid esemed. Ta tõmbus maas kägarasse, kattis pea kätega ja üritas olukorrast ülevaadet saada.
Temast kolmkümmend meetrit eemal kai serval oli kahanemas oranžidest, kollastest ja punastest leekidest tulesammas. Kõrvad lõid pilli, kuid ta kuulis karjeid, nägi peorõivais inimesi kokku põrkamas, tõuklemas, paaniliselt otsimas sõpru, kallimaid, lapsi, vastust sellele, mis oli juhtunud.
Emma tõusis püsti. Taevast langes musti ebemeid ja tükikesi. Talle taarus vastu mees, kelle käsi oli leekides. Mees röökis ja tagus paaniliselt leeke, kuni suutis jope seljast heita.
Viimastel nädalatel oli tunne püsinud valulise rahutusena kõhusopis, samal ajal kui tema kainem pool oli öelnud, et mõte on absurdne ja eelaimus ekslik.
Nüüd polnud tal enam mingit tunnet. Mingit hirmu.
Tegu oli reaalsusega.
Ja ümberringi paukusid endiselt raketid.
2
Alexander Blix tungis läbi vastutuleva hirmul inimeste voo, kargas üle lumega kaetud lillepeenra ja libises jääkühmul, kuid suutis jalule jääda. Sofia Kovic oli otse tema kannul. Blix kuulis kõrvaklapist, kuidas naine juhtimiskeskust hoiatas, et Rådhuskaial on toimunud plahvatus.
Üks mees, kelle näol oli veritsev põletushaav, taarus segaduses ringi, šampanjapudel käes. Üks naine lonkas talle vastu, midagi jalast välja turritamas.
Blix jooksis temast mööda. Maas lebasid verised, valust oigavad inimesed. Mõned olid poolistukil, segaduses ja katki rebitud rõivastes. Nende ümber lasus tumehall suitsukate.
Blix peatus, teadmata, kust alustada.
Kai serval lebas neli liikumatut inimkeha. Ta jooksis sinna ja põlvitas esimese kõrval. Noor heledapäine naine. Tema vasakut silma oli tabanud plahvatusest tekkinud kild. Blixi sõrmed otsisid kaelalt pulssi, kuid ei leidnud. Ta nihkus edasi naise juurde, kes lebas suu ja silmad pärani, vigastustega rinna- ja kõhupiirkonnas. Ka siit ei leidnud ta pulssi.
Kovic oli kummardunud hallis mantlis mehe kohale. Ta vaatas Blixi poole, nende pilgud kohtusid ja ta raputas pead.
Kai serval lebas pollarile toetudes poolenisti söestunud inimene. Tundus olevat mees. Tema haavad olid hullemad kui teistel. Pool nägu ja osa ülakehast olid lõhki rebitud ning pulssi katsuda või hingamist kontrollida polnud enam mõtet.
Neli hukkunut.
Plahvatus oli jätnud asfaldisse suure kraatri. Nende ümber põlesid siin-seal ikka veel plahvatuse jäänused. Raadioühenduses räägiti pommist ja anti terrorihoiatus.
Terror, mõtles Blix. Jumal küll.
Lähedalt kostis hüüatus ja ta pööras ringi. Kaks peorõivais meest osutasid mustava vee poole. Seal hulpis inimene, käed laiali ja nägu alaspidi.
Blix rebis klapi kõrvast ja heitis jope seljast, vallandas relvavöö ja astus kai äärele, viskudes sealt vette. Ta ei mõelnud, kui külm võib vesi olla, kuid kui ta läbi veepinna tungis, tundus, nagu oleks ta vajunud jääbasseini. Näolihased kangestusid. Pead ümbritses kõva külm mähis. Vesi tungis otsekohe läbi särgi ja pükste, täitis saapad. Rinnus pitsitas. Kuidas ta ka ei üritanud, keeldusid nii käed kui jalad kuuletumast.
Surve tõukas ta veepinnale, ent kui ta pinnale kerkis, ei suutnud ta esialgu hingata ja pidi pingutama, et lihased lõdvestuks.
Ta kuulis kedagi kai servalt hüüdmas: „Kümme meetrit diagonaalis vasakule.” Kovici hääl, mis lisas:
„Ole ettevaatlik!”
Blix hingas sisse ja üritas ujuda, kuid naha külge kleepuvad riided muutsid keha raskeks. Külm vesi oli ka tema liigutused kohmakateks ja ebaefektiivseteks muutnud, tundus, nagu ei liiguks ta üldse edasi. Samal ajal tõmbasid rasked saapad teda allapoole.
„Viis meetrit veel! Kohe sinust vasakul.”
Blix tegi paar pikemat tõmmet ja sirutas käed välja, üritades sõrmedega, mis vaevu käsule allusid, haaravat liigutust teha. Riided, jääkülm elutu käsi, Blix sai kätte veepinnal hulpiva inimese. Ta üritas keha ümber pöörata, kuid suutis selle vaid poolenisti külili keerata, siis libises see tal peost. Pingutus saatis ta vee alla tagasi. Ta tõmbas vett kurku, köhis, läkastas, sülitas – tal ei jäänud muud üle kui oodata, kuni keha tõrkumise lõpetab, et ta saaks uuesti keskenduda teadvuseta keha ümberpööramisele.
See oli naine.
Nägu katsid pikad tumedad juuksed, mis kleepusid jubedalt põlenud nahale. Blix haaras naise kaenlasse ja vedas teda enda järel kalda poole.
„Siin!” kuulis ta Kovicit hüüdmas. Ta pöördus ja nägi kolleegi kai peal seismas, üks jalg redelil, valmis neid üles aitama. Keha muutus iga tõmbega üha kangemaks ja külmemaks. Ta sülitas ja hingeldas, püüdes naise nägu vee peal hoida. Tema selja taga astus Kovic veel paar sammu redelil alla.
Jõud oli otsa lõppemas. Ta haaras ühest redelipulgast kinni, et saaks ennast ja naist kergemini lähemale tõmmata. Parem jalg leidis toe. Viimase jõupingutusega tõstis ta teadvuseta keha üles, et Kovic mantlikraest kinni saaks. Kovici selja taha kogunes veel abistajaid. Kui Blix sai lõpuks naisest lahti lasta, jäi ta paariks minutiks redelipulkade külge rippuma ja õhku ahmima.
„On sul abi vaja?” kuulis ta Kovicit ülevalt hüüdmas.
Blix köhis veel paar korda, enne kui pead raputas ja üritas end üles vinnata. Kuid jalad ei tahtnud kuuletuda ning käed olid kanged ja läbikülmunud. Kovic astus taas sammu redelist alla, haarates mõlema käega tema kaenla alt. Üks inimene tuli veel appi. Koos tõmbasid nad ta veest välja.
Kail oli kiirabimeeskond kiirelt kohal, et meelemärkuseta naine oma hoole alla võtta. Blix kummardus ettepoole ja toetas käed põlvedele, vesi voolas mööda teda alla. Ta polnud selleks treenitud. Kohe üldse mitte. Tavaliselt istus ta kirjutuslaua taga. Ta külastas sündmuskohti ja koputas tunnistajate ustele. Tema operatiivteenistusest oli möödas peaaegu kakskümmend aastat. Ta oli end vaid vabatahtlikult aastavahetuseks valvesse kirja pannud, et lastega kolleegid saaksid pere ringis tähistada.
Ta puristas, ajas end rohkem sirgu ja märkas, et ta käel oli veritsev lõikehaav.
Tema ümber paukusid uusaastaraketid, mille heli segunes sireenidega. Kovic tõi villase teki ja mässis ta sellesse. Tema kõrval seisis naine, keda Blix esialgu ära ei tundnud, kuid ta üritas naeratada, kui nägi, kes see oli.
„Tere, Emma,” ütles ta.
3
Kaiäärne ala meenutas lahinguvälja. Maapind oli verine. Haavatud inimesed hoidsid nuttes üksteise ümbert kinni. Paaris kohas põlesid ikka veel plahvatuse jäägid. Emma üritas mitte vaadata inimesi,