Postskriptum. Cecelia AhernЧитать онлайн книгу.
salaplaanidest. Penelope väitis, et tahab enne mehele minemist oma äia Laertese surilina valmis kududa ja lubas, et valib abikaasa niipea, kui on töö lõpetanud. Ta veetis päevad lossisaalis kangastelgede taga istudes ja kududes, öösel aga harutas ta päeval kootu salaja üles. Nii õnnestus tal kosilasi kolm aastat ninapidi vedada, kuni abikaasa lõpuks koju jõudis.”
Miski selle loo juures kriibib mu hinge. “Kas Odysseus oli Penelopele samamoodi truu?” hüüan ma.
“Kuidas palun?” küsib giid, otsides silmadega hääle omanikku. Rahvahulk tõmbub lahku, kõigi pead pöörduvad minu poole.
“Penelope on truuduse võrdkuju, aga kuidas on lood ta abikaasaga? Kas Odysseus hoidis end kõik need kakskümmend aastat talle?”
Gabriel muheleb.
Giid naeratab ja räägib lühidalt üheksast lapsest, kes Odysseusel viie teise naisega oli ja ta pikkadest eksirännakutest Trooja sõjast tagasi Ithakasse.
“Nii et mitte,” pobisen ma Gabrielile, kui grupp edasi liigub. “Rumal Penelope.”
“Suurepärane küsimus,” sõnab ta lõbustatult.
Gabriel lappab endiselt brošüüri ja ma pöördun tagasi Penelope maali poole. Kas ma olen nagu truu Penelope? Kas ma koon päeviti ja harutan öösiti, eksitades seda ustavat ja kaunist kosilast enda kõrval, oodates ise abikaasaga taaskohtumist? Vaatan Gabrieli poole. Ta mänglevad sinised silmad ei loe mu mõtteid. Õnnis teadmatus.
“Ta oleks võinud oodates nende kõigiga magada,” lausub ta. “Vagur Penelope ei tundu just kuigi lõbusa kaaslasena.”
Ma naeran ja toetan pea ta rinnale. Ta võtab mind oma embusse ja suudleb mu pealage. Ta suur, lai ja tugev keha sarnaneb majaga, ma võiksin ta kallistuse sees elada. Ta veedab oma päevad vabas õhus puude otsas ronides. Ma kutsun teda puude tohtriks, ta ise eelistab arboristi tiitlit. Ta on seikleja ja avastaja, ta on harjunud kõrgustega, armastab vihma ja tuult ning muid loodusjõude ja kui ta parajasti puu otsas ei turni, võib ta leida puu alt, nina raamatus. Õhtuti pärast tööd lõhnab ta piprase vesikressi järele.
Me kohtusime kahe aasta eest Bray kanatiivafestivalil. Ta oli proovinud õhtu läbi mu tähelepanu köita. Olime kõrvuti leti ees, kui ta juustuburgerit tellides flirtimiskatse tegi, pannes kõik oma taga järjekorras seisvad inimesed ootama. Ta tabas mind õigel hetkel. Mulle meeldis huumor, mida ta oma sissejuhatava lausega vist taotles.
Mu sõber tahab teada, kas tahad temaga välja minna.
Mulle üks juustuburger, palun.
Mulle meeldivad piinlikud külgelöömiskatsed, aga meeste suhtes on mul hea maitse. Mulle meeldivad head mehed, suurepärased mehed.
Gabriel hakkab edasi sammuma, kuid tõmban ta teises suunas, truu Penelope pilgu alt eemale. Naine on mind jälginud, ta arvab, et tunneb omasugused ära, kui neid näeb. Aga ma ei ole temasugune, ma ei ole tema ja ma ei taha olla nagu tema. Ma ei pane oma elu tema kombel mingi ebamäärase tuleviku nimel pausile.
“Gabriel.”
“Holly.” Ta imiteerib mu tõsist hääletooni.
“Tahtsin su pakkumisest rääkida.”
“Sa mõtled riigikogu ette liiga varajaste jõulukaunistuste ülesriputamise vastu protesteerima minekut? Alles võtsime need maha, küll need üsna pea jälle üles pannakse.”
Ta on nii pikk, et pean selga kumerdama ja kaela küünitama, et talle otsa vaadata. Ta silmad naeratavad.
“Ei, see teine. Kokkukolimise pakkumine.”
“Ahaa.”
“Teeme ära.”
Ta poksib rusikatega õhku ja matkib vaikselt staadionisuuruse rahvahulga juubeldamist.
“Kui sa lubad mulle, et me ostame teleka ja et igal hommikul, kui ma üles ärkan, näed sa selline välja.” Tõusen kikivarvule, et ta näole lähemal olla. Asetan käed ta põskedele ja tunnetan habeme all naeratust. Ta kasvatab, pöeb ja hooldab oma habet nagu professionaal. Puumees, kes kultiveerib iseenda nägu.
“See on eelduseks, et mu majakaaslane olla.”
“Voodikaaslane,” parandan ma teda ja me naerame lapsikult.
“Kas sa oled alati nii romantiline olnud?” küsib ta, põimides käed ümber mu piha.
Minevikus küll. Ma olin minevikus nii teistsugune. Võib-olla naiivne. Kuid mitte enam. Kallistan teda tugevasti ja toetan pea ta õlale. Silman Penelope hukkamõistvat pilku. Tõstan uhkelt lõua püsti. Ta arvab, et ta tunneb mind. Tal pole õrna aimugi.
2
“Oled sa valmis?” sosistab mu õde Ciara, kui oleme poe vaateaknal kott-toolides kohad sisse võtnud. Rahvas ootab sumisedes show algust. Viibime Ciara Haraka-nimelises vintage- ja taaskasutuspoes, kus olen koos temaga viimased kolm aastat töötanud. Oleme poe taas üritusepaigaks muutnud, et viia läbi ta podcast’i “Kuidas rääkida …” avalik salvestus. Täna ei ole ma aga oma tavapärases turvalises rollis veini- ja suupistelaua eest hoolt kandmas. Selle asemel olen andnud järele oma ahistava, kuid seiklushimulise ja kartmatu väikeõe visale pealekäimisele olla sellenädalase episoodi “Kuidas rääkida surmast” erikülaliseks. Kahetsesin oma jah-sõna niipea, kui see mu huulte vahelt välja lipsas, ja nüüd, kui olen vähese publiku ette maha istunud, on see kahetsus kasvanud astronoomilistesse kõrgustesse.
Stanged ja riide- ning aksessuaaririiulid on seinte äärde lükatud ja poe keskele on sätitud viis kuuekohalist kokkupandavate toolide rida. Oleme vitriini tühjaks teinud, et me Ciaraga saaksime teistest kõrgemal istuda. Akna taga töölt koju kiirustavad inimesed heidavad kott-toolides istuvatele liikuvatele mannekeenidele vilksamisi pilke.
“Mul on nii hea meel, et sa nõustusid seda tegema.” Ciara sirutub minu poole ja pigistab mu higist kätt.
Naeratan vaevumärgatavalt, kaaludes võimalust viimasel hetkel alt ära hüpata, kuid adun, et see ei oleks seda väärt. Pean oma sõna pidama.
Ta heidab jalanõud eemale ja tõmbab paljad jalad kott-toolis risti, tundes end selles ruumis ilmselgelt nagu kodus. Köhatan kurgu puhtaks. Hääl kajab läbi kõlarite üle poe, kust mulle vaatab vastu kolmkümmend ootusärevat nägu. Pigistan higiseid käsi ja heidan pilgu märkmetele, mida olen sellest ajast alates, kui Ciara mul seda teha palus, maniakaalselt eksamiks valmistuva õpilase kombel üles kirjutanud. Praegu ei tundu ükski neist inspiratsiooni ajel paberile kritseldatud mõttevälgatustest loogilisena. Ma ei saa aru, kus üks lause algab ja järgmine lõpeb.
Ema istub esireas, mõne istme kaugusel mu sõbranna Sharonist, kes on koha sisse võtnud äärmises toolis, kus on kahekohalisele vankrile rohkem ruumi. Vankrist teki ääre alt piilub välja kaks jalga, ühe otsas ripub vaevu sokk, teisest on sokk juba ära kukkunud. Sharoni süles istub ta kuuekuune beebi ja tema kõrval kuueaastane poeg, Gerard, kelle silmad on naelutatud i-Padile ja kõrvad kaetud kõrvaklappidega. Nelja-aastane poeg kurdab dramaatiliselt, kui igav tal on, ja on toolis nii madalale vajunud, et ainult pea toetub veel vastu seljatuge. Neli poissi kuue aasta jooksul – ma hindan väga Sharoni kohalolekut. Ma tean, et ta on koidikust saati üleval olnud. Tean, kui kaua tal aega võttis ainuüksi et majast välja saada ja siis veel kolm korda mõne maha ununenud asja järele tagasi minna. Mu kangelasest sõbranna. Nüüd on ta siin. Ta naeratab mulle, kurnatud näolt peegeldumas ülim toetus.
“Tere tulemast kõigile Haraka podcast’i neljanda episoodi salvestusele,” alustab Ciara. “Mõned teist on meil siin juba regulaarsed külalised – Betty, aitäh sulle nende imeliste tassikookide eest, millega sa meid kõiki kostitad, ja tänud Christianile juustu ja veini eest.”
Otsin silmadega rahva hulgast Gabrieli. Olen üsna kindel, et teda ei ole siin. Palusin tal spetsiaalselt mitte tulla, kuigi see polnud ilmselt vajalik. Kellenagi, kes hoiab oma eraelu iseendale ja kontrollib väga tugevalt oma emotsioone, ei mahtunud talle pähe, miks ma peaksin võõraste