Härra Malcolmi nimekiri. Suzanne AllainЧитать онлайн книгу.
seisukoht talle päris soovitud mõju. Ta üksnes pobises: „Järgmise asjana lased tal veel erinevaid liikumisviise demonstreerida ja kontrollid hambad üle.“
Cassie vältis Juliat pärast seda jutuajamist Malcolmiga peaaegu terve nädala, kuid pärast temalt kolmanda kirja saamist läks viimaks oma tädi linnamajja. Julia oli oma viimases kirjakeses teada andnud kavatsusest ise meest külastada, ilma saatjata, ja mees teadis väga hästi, et tulipäine nõbu oli liiga kaugele viiduna igati võimeline neile mõlemale skandaali kaela tõmbama.
Mees ootas Juliat külalistetoas ja takseeris ümbrust halvakspaneva pilguga. Kõik oli mõistagi igati peen ja elegantne, kuid talle tundus, et tädi oli prints-regendi viimasel ajal välja löönud idamaise maitse matkimisega pisut liiale läinud. Kõik diivanite ja tugitoolide käetoed olid ehitud draakonipeadega ning üks vitriinkapp oli täis kõikvõimalikke keraamilisi vidinaid, glasuuritud loomakujukesi ja kivist nikerdatud esemeid. Ta uuris parasjagu üht neist kunstiteostest, lõuad möirgeks pärani ajanud lõvikuju, kui nõbu ta kõrva ääres rääkima hakkas.
„Ära karda, ta ei hammusta.“
Cassie võpatas Julia häält kuuldes kohkunult ja too naeris eduka üllatusmomendi üle rõõmu tundes. „Sul on Billingsgate’i kalanaise kombed,“ teatas mees ja ootas, kuni neiu oli istet võtnud, et üritada seejärel oma vilajas kogu ebamugavale toolile kokku voltida.
„Ei oska kaasa rääkida, mina nii madalate seltskonnakihtidega läbi ei käi nagu sina.“ Ta tõrjus käeviipega mehe nördinud protesti ja lisas: „Ära muretse, ma ei räägi kellelegi, et üks savist kujuke sulle niimoodi hirmu nahka ajas.“ Cassie hakkas taas turtsuma, kuid Julia asus pikemata asja juurde. „Mida härra Malcolm sulle ütles? Sa lubasid temaga lord Wesleigh’ ballil rääkida ja ma pole sind pärast seda kordagi näinud.“
Cassie silmitses nõbu ärritatult ja kirus saatust, mis oli talle sellise iseka ja hellitatud plika sugulaseks andnud. Kummalgi polnud õdesid-vendi ja kuna neil oli vaid mõneaastane vanusevahe, olid vanemad neid lapsest saati teineteise seltskonnas aega viitma sundinud. Lepliku ja muretu meelega Cassiest polnud jõulisema loomusega Juliale vastast, niisiis oli ta poisipõlvest saadik harjunud tüdrukule kõiges kuuletuma, välja arvatud vast ainult kõige pöörasemad nõudmised. Julia oli olnud ilus laps ja oli sirgunud kenaks nooreks naiseks: tal olid punakaspruunid juuksed, helerohelised silmad ja peened näojooned. Temast õhkus süütut haprust, millega ta suutis endiselt paljud inimesed oma tõelise loomuse osas ära petta, kuid Cassie end lollitada ei lasknud. Tema nõo tahtes polnud mitte kui midagi habrast.
„Noh?“ küsis tüdruk, ise sõrmedega kärsitult vastu draakoni lagipead trummeldades.
„Jah, noh, Malcolm kinnitas, et sa oled kena tüdruk ...“
„Kas tõesti?“ küsis Julia, näol meeldivalt üllatunud ilme. „See on hea uudis. Tegelikult mulle tundus, et olen millegagi ta pahameele ära teeninud. See on parem uudis, kui ma loota oskasin ...“
„Oota nüüd,“ ütles Cassie tüdruku erutatud vadinat katkestades. „Ta ei ole sinust sugugi huvitatud.“
Cassie polnud kavatsenud nii jõhkralt otsekohene olla ja tundis nõo näole pettunud ilmet kerkimas nähes kerget süütorget. Ta ei suutnud naisi nutmas näha ja kiirustas seega peletama pisaraid, mida arvas nägevat kerkimas Julia silmadesse. „Vaata, tal on see nimekiri ja sa ei vastanud isegi neljandikule tema nõuetest. Mina oleksin samuti põrunud, kuna poliitika ei paku mulle huvi ja minu meelest on kõik need viljaseadused iseäranis segased. No päriselt, mis sel vahet on, kas vili on kasvanud Berkshire’is või Prantsusmaal?“
Julia ei vastanud, kuid Cassie nägi oma heameeleks, et nutmapuhkemise oht näis möödas olevat. Selle asemel nägi neiu lausa raevukas välja. „Tal on nimekiri?“ küsis ta ohtlikult rahuliku häälega.
„Jah, noh, ma pean tunnistama, et alguses see kõik mulle väga ei meeldinud, aga kui ta asja mõtte mulle ära selgitas, jõudis kõik mulle kenasti pärale. Mõtle ise, kui peaks selguma, et tüdruk loobib galopi ajal jalgu?“
Julia ei pööranud sellele pealtnäha mõttetule seisukohale tähelepanu ja üritas nende jutuajamise põhiteema juurde naasta. „Cassie, ma tahaksin teada, mis selles nimekirjas on. Kas sa nägid seda?“
„Jah, aga sul pole sellest kasu. Mitte kõige vähematki. Isegi siis, kui sa viljaseadusega põrunud poleks, käiksid su ripsmed talle kogu aeg närvidele.“
„Minu ripsmed? Kas see mees on peast segane?“
„Ei, sugugi mitte. Teda sa oma trikkidega ära ei peta. Ta põlgab flirtimismänge.“
Julia tõusis, et hakata maruvihasena toas ringi kõndima, ise seejuures pobisedes „Missugune häbematus!“ ja „Milline upsakus!“. Cassie tõusis koos nõoga, kuid tüdruk andis talle viipega märku taas istet võtta, mida mees ka tegi, närviliselt niheledes ja korraga taibates, et ta oli liigselt suud pruukinud.
Kui Julia tammumise järsult lõpetas ja ta näole ilmus naeratus, muutus Cassie veelgi närvilisemaks. Ta oli seda ilmet Julia näol näinud sagedamini, kui meenutada tahtnuks, ja see ei tõotanud iialgi head.
„Mulle tuli täiesti geniaalne mõte,“ kuulutas tüdruk.
„Miskipärast ma kahtlen selles,“ vastas mees.
Selina Dalton, kes polnud osanud oodata midagi huvitavamat kui kiri vanematelt, oli vana koolisõbra Julia Thistlewaite’i käest kutset saades äärmiselt üllatunud.
Just niisuguse kutse peale oli ta lootnud neli kuud tagasi Juliale kirjutades, aga kui too tema kirjale isegi vastama ei vaevunud, oli ta selle mõtte peale käega löönud. Julia oli alati sõbrana üsna keerulist tüüpi olnud, käitudes kord soojalt ja siis jälle tõrjuvalt, niisiis polnud Selina eriti üllatunud, kui Julia näis olevat otsustanud nende tutvuse lihtsalt unustada. Seda enam oli ta nüüd hämmastunud, et koolikaaslane ta viimaks enda juurde, Thistlewaite’ide Berkeley Square’il asuvasse majja külla kutsus.
Selina tõi sellele võimalusele mõeldes kuuldavale vaikse heameelekiljatuse ja vaatas seejärel süüdlaslikult ringi. Aga otse loomulikult polnud kedagi teda kuulmas. Ta viibis oma endise tööandja Bathis asuva kodu võõrastetoas üksi nagu tavaliselt.
Proua Ossory oli olnud heatahtlik ja lahke emand ja kui ta nelja kuu eest suri, leinas Selina teda siiralt. Nad olid pärast seda, kui Selina kolm aastat tagasi tema seltsidaamiks sai, igati harmooniliselt koos elanud. Neiu kohustustes polnud midagi koormavat ja proua Ossory osutus samavõrra seltsiliseks Selinale kui tüdruk talle. Ta oli heldekäeliseks jäänud ka oma surma järel ja Selinale väikese päranduse jätnud.
Ometi ei saanud Selina proua Ossory linnamajas, mille viimane oli oma õepojale pärandanud, lõputult elada. Ja tegelikult ei tahtnud ta sugugi tagasi pöörduda väikesesse maakohta Sussexis, kus ta isa vikaari ametit pidas. Proua Ossory juurde tööle asudes oli Selina lootnud lõpuks mõne sobiva Bathis elava härrasmehega kihluse sõlmida. Ta vanematel puudus raha, mida Londoni hooaja peale kulutada, ja kui siis ema kauge hõimlane proua Ossory mainis, et otsib endale seltsilist, oli Selina juhust kasutanud. See oli tema võimalus kogeda elu väljaspool kiriklat. Ja ehk õnnestuks tal sobiva partii tegemise korral omakorda nooremaid vendi ja õdesid toetada.
Selinale oli Bathis veedetud aeg meeldinud ja ta ei kahetsenud põrmugi kolme linnas elatud aastat, kuid ometi oli tal olnud tunne, et midagi jääb puudu. Proua Ossory sõprade ja tuttavate ringist oli paratamatult kujunenud ka tema suhtlusringkond ja nende seas polnud naljalt ainsatki alla viiekümneaastast. Ta tundis puudust endavanustest sarnaste huvidega inimestest ja uskus, et Londonis oleks ehk sedalaadi seltskonna leidmine kõne alla tulnud.
Kuid ta taipas sedagi, et noore, kahekümne kahe aastase naise puhul oli üksi elamine välistatud, ja niisiis kirjutanud Juliale, kes, nagu Selina hästi teadis, saanuks talle avada ukse soovitud seltskonda. Ja mis sa kostad, viimaks oli see väärtuslik kutse temani jõudnud.
See saabus vahetult pärast seda, kui Selina, taibates, et on möödapääsmatut piisavalt