Keskustest ja suurtest teedest eemal, ammu suletud Vaariku mõisakooli lähedal mäekünkal seisab valge kahekorruseline kivimaja. Selles elavad ja veedavad oma rahulikke pansionipäevi kolm naishinge, kes on aastakümneid koolis töötanud. Siis aga tuleb siinsesse konnatiigiellu ootamatu muutus – majja kolib neljanda elanikuna üksik, täiesti eluvõõras meespensionär, kes on eluaeg vaid naiste ülalpeetavana linnas elanud, raamatukogus töötanud ja ennast uhkustavalt boheemlaseks nimetab.
