Äikese varjud. Artur I. ErichЧитать онлайн книгу.
btitle>
Nüüd oli see tõepoolest juhtunud! Kui see ei olnud miraaž? Kui see ei olnud silmapete? Kui see ei olnud viirastus? Oli ehk ainult soovunelm, mis hetkel tundus tõelisena? Aga siis pidid ka inimesed, kes kõik siia kokku tulnud, ju samuti viirastused olema. Ent pruukis neile vaid otsa vaadata, et aru saada – nad ei ole varjud ega viirastused, nad on tõelised lihast ja luust inimesed, kes seda hetke ammu igatsusega oodanud.
Täna oli aga suust suhu kõlanud see uudis, mis oli nii vägev, et kõik jätsid oma igapäevased toimetused sinnapaika ja ruttasid müüri äärde, et oma silmaga vaadata, kas tõesti see juhtub!
See juhtus tõesti!
Oli 9. november 1989, Anno Domini.
Tõkkepuud, mis olid kakskümmend kaheksa aastat kinni seisnud ja piirivalve poolt rangelt valvatud, tõsteti üles. Tee oli vaba!
Rahvas juubeldas. Kes nuttis, kes naeris, inimeste emotsioonid on ju erinevad.
Esimesed julgemad sammusid juba Lääne poolele. Piirivalvurid ja Stasi mehed seisid sealsamas, püssid käes, ega tõstnud neid palge, nad ei püüdnudki inimesi takistada. Uskumatu! Seejärel joosti juba tormi. See oli kui kevadine jääminek jõel, või karjalask, kus loodus nõuab oma.
Roniti ka müürile. Kõike võis korraga teha, keegi ei takistanud.
Võhivõõrad kallistasid üksteist. Aga kas nad olid siis võõrad? Nad olid ju ometi kõik sakslased, kaasmaalased, kes võõra terrori, pealesunnitud ideoloogia ning halli inetu müüriga vägivaldselt lahutatud.
Berliinlaste nägudes peegeldus nii rõõmu kui joovastust. Mõnes üksikus näos võis märgata veel kahtluse varju. Kui see on siiski silmapete? Või Stasi järjekordne alatu trikk, et inimeste meelsust teada saada? Ida-Berliini sakslased olid juba õppinud kartma ka omaenese varju ja nad olid kogenud, et mõni vale samm võib saatuslikuks saada. Kuid kõhelda polnud enam mahti, ja vabaduskihk ületas kartuse…
Berliinlaste juubeldamist vaatas veidi eemalt pealt üks eestlastest koosnev turismigrupp. Nii mõnigi neist oleks juba juubeldajatega ühinenud, kui grupijuht poleks meelde tuletanud, et neil on rangemast rangemalt keelatud igasuguste meeleavaldajatega ühineda.
Nüüd aga sattusid nad just sündmuste keskmesse. Nad olid juba Saksamaa pinnal, kui Saksa Demokraatliku Vabariigi valitsus ja poliitbüroo tagasi astusid. Oleks see päev või paar varem juhtunud, poleks neid vist reisile lubatudki. Siis oleks see reis jäänud sama kättesaamatuks, kui oli suvest saati juba Ungari, mil Austria ja Ungari vaheline piir lahti tehti ja suur hulk inimesi Austriasse pages, mistõttu kardeti sinna nõukogude turiste lasta. Miks peab küll üks omateada vägev ja õitsev riik kartma, et inimesed sealt ära põgenevad? Seda küsimust ei esitanud keegi, sest vastus oli siililegi selge.
Nüüdseks oli mainitud eestlaste turismigrupp reisinud läbi seitsme imeilusa Saksamaa linna. Berliin oli reisi lõpp-punkt ja sealt pidi algama juba tagasisõit.
Ju tahtis saatus, et ka Luule saaks koos õetütre Gretaga osa sellest ajaloolisest päevast.
See oli Luule esimene välisreis. Ja poleks tema õde Lehti ja õetütar Greta, rääkimata tema töökaaslastest, teda veennud, poleks ta reisile minna tahtnudki. Ta oli liialt tagasihoidlik, liialt kodukeskne, liialt vähenõudlik, ta ei sobinud reisima, arvas ta ise. Ent sellist võimalust, et sulle lausa pakutakse tuusikut Saksa Demokraatlikku Vabariiki, ei tule iga päev, rääkis ta õetütar Greta. Ja nii nagu enamasti, jäi seegi kord Greta tahtmine peale.
Luule lihtsalt ei saanud Gretale ära öelda. Luule armastas teda nagu oma tütart juba väiksest peale, kui Gretat veel pisi-Gretaks kutsuti. Ja pealegi vajas Greta tema abi, sest Greta ei osanud saksa keelt ja nii pidi Luule talle ka tõlgina abiks olema.
Kuigi Luule oli ammugi pensioniealine, kutsuti teda sageli lasteaeda kedagi asendama. Luule ei öelnud kunagi ära. Ta armastas seda tööd ja teda armastasid nii lasteaialapsed kui ka kaastöötajad. Ja tänutäheks tema pühendumisele antigi talle turismituusik. Ka Gretal õnnestus samale reisile tuusik hankida. Enamasti oli ikka nii, et mida Greta tahtis ja endale pähe võttis, seda ta ka sai.
Nüüd olid nad siin Berliinis, ajalookeerises, ja liikusid kui sisemise käskluse peale samm-sammult müürile lähemale.
Alles eile Potsdamis, pärast imepärase Sansoussie lossi ja pargi imetlemist, külastasid nad ka kurikuulsat Cecielenhofi maja, kus giid näitas neile vaimustusega lauda, mille ääres sõlmiti viimase sõja rahuleping, mis Saksamaa pooleks jagas. Tegelikult sai seal Saksamaa pooleks rebitud, teadis enamus. See oli eile. Ja kas tõesti juhtus täna ime, ja need kaks poolt saavad uuesti kokku!
„Ärge kaugemale minge! Jääme siia!” manitses ja keelas grupijuht närviliselt. Kuid keegi ei kuulanud teda enam. Kui juba võimalus on, kuis siis mitte ihaldatud Lääne poolt oma silmaga näha!
Mõned agaramad hakkasid siin ja seal juba vasaraga müüri taguma, ja said kohe pealtvaatajate ovatsioonide osaliseks. Julgeolekumehed vaatasid ükskõikselt pealt, keegi ei keelanud.
Juba tervitasid võhivõõrad inimesed ka Luulet ja Gretat. Emmatigi. Mehed ja naised, lapsed ja vanad, kõik tundsid ühtsust ja ülevust. Nad naersid kui lapsed. Õnnelikud inimesed ongi ju nagu lapsed.
Kallistati ja lasti taas lahti, et uutele inimestele kallistusi jagada. Peale saksa keele kõlas sel ajaloolisel päeval veel muidki keeli.
Kõik sinatasid üksteist. Kõik käitusid, nagu oleks nad sugulased.
„On see võimalik! Sina siin!” hüüdis üks naisterahvas puhtas eesti keeles ja langes Luulele kaela. Ta ei piirdunud enam kallistusega, vaid suudles teda kui õde kahele põselegi.
Alles siis sai Luule tormakale embajale otsa vaadata, kui too temast korraks lahti lasi ja siis ta tundis teda loomulikult ka ära.
Kallistajaks osutus ei keegi muu kui Alla tütar Ene, tema täditütar.
„Ene! Sina siin!”
„Et mina, berliinlane, siin olen, pole miski ime,” naeris Ene vastuseks, „aga et sina, Luule!?”
„Ja mitte mina üksi, Greta on ka!”
„Kes?”
„Noh, sina mäletad teda ju ainult pisi-Greta nime all,” rääkis Luule ja vaatas ringi, „kuhu see tüdruk nüüd kadus?”
„Siin rahvasummas võib ära kaduda küll. Uskumatu, et te siin olete! Kuidas te siia tulite, kuidas te just selleks päevaks siia oskasite tulla?”
„Oleme turismireisil. Ja muidugi on see paljas juhus, et kõike seda saame kaasa teha… näe, seal ta ongi!” viipas Luule käega ja juba tormaski Greta nende juurde.
„Ene! Mina tundsin sind kohe ära!”
„Mina oleks su kah ära tundnud, oled ju nii Jaaride pere moodi!” tõendas Ene ning kaelustas täditütart.
„See on küll suur ime, et me siin kohtume!” ei saanud Luule ikka muud kui imestada.
„Poleks iial sellist imet lootnud, et näeme sind siin!” ütles Gretagi.
„Ega imed kuhugi kadunud ole! Seda tõestab juba see avatud müür!” viitas Ene müüri poole, kuhu inimesi aina juurde vooris. Ja kõik tahtsid just Lääne poole minna.
„See pidi kord ikkagi juhtuma,” arvas Greta, „aga et meie oma turismireisiga just õigel ajal õigesse kohta sattusime, see on ütlemata vahva!”
„Kauaks siia jääte?”
„Homme on viimane päev.”
„Siis oleme homme vähemalt kogu aeg koos!”
„Ei tea, kas see õnnestub,” kahtles Luule. „Kas meid lubatakse…”
„Mis keeldu siin enam olla saab, tee on vaba ja inimesi lausa voorib edasi-tagasi!”
Luule ent jäi endiselt kõhklevaks. „Ei tea, meil on ikkagi piirangud… ja instrueerimisel pandi südamele, et…”
„Keegi ei teadnud siis, mis juhtub, aga kui piir on ametlikult lahti, siis võime meiegi Lääne poole tulla,” oli Greta Enega ühel nõul. „Mis nad meile ikka teha saavad!”
„Mina arvan sedasama. Ja pealegi tahate ju ise ka mu ema ja isa näha! Homme tulete meile, tulen teile ise autoga järele! Nõus?”
„Nõus!”